FOTOJAHT ja meem/ MILLINE?/ Avastame toite!

Seekord löön kaks kärbest ühe hoobiga. Ühendan  meemi ja fotojahi.
Niisiis MILLINE?
Eile kõndisin mitu jäljerada kaupluses kohviriiuli ees ja mõtlesin- millist kohvi osta? Minu repertuaaris on tavaliselt kolme sorti kohvi- Juhla Mokka, Presidentti või siis mingit kiire cappuccino. Seekord tahtsin midagi muud.
Aga millist osta kui lõhna ja maitset on raske läbi paki  arvata?
Ma ei tea, kuidas on lood teistega, aga mind mõjutab küll  visuaalne väljanägemine. Seepärast jäävad kõigepealt silma  värikombinatsioonid. Aga see ei tähenda sugugi seda, et ma kõik punased või sinised vm. just sel hetkel silmasobilikud asjad kokku ostan :). Lõpuks võtsin vastu ebaleva otsuse ja ostsin Robert Paulig Roasted Coffee. Muud nime tal polnudki.
Ja ega siis kohvi üksi saa juua, ostsin sinna juurde jäätist ka. Jäätise valik oli seekord kinni karbist. Nimelt võtavad mu pisikesed kasvandikud osa ühest disainiaasta projektist, ProPuu jääteosest. Meie tööks on teha puule jääst lehti ja Aino jäätise karp on just sobilik selleks jäälehe kujuks.
Niisiis "poolkohustuslik" söömine, aga .... millist jäätist, sest sortiment on Aino jäätistel  lai ja uskuge, NIII HEA. Peaaegu kõiki olen maitsenud ja  ainukeseks uueks maitseelamuseks osutus  besee- punasesõstra jäätis.

Kohvi hind 500g 5.59€ ja jäätise 4.14€

KOHV
nii nagu pakend lubab, et röstitud, just selline maitse ongi. Ei, pole üldsegi paha, aga natuke mõru, eriti järelmaitse.Võib isegi öelda, et paar uba oli liiga röstitud.
Mul on alati need omad fantaasiavisuaalsed ettekujutused, et kellele  see või mingi teine toit/jook, kõige rohkem peale läheks.
Ja esimene reaktsioon peale esimest luristamist oli- suur rahulik piibumees kiiktoolis. Selline head elu endasse kogunud vana rahulik puusepp, kes peale pikka tööpäeva istub, vaatab aknast välja ja joob seda kohvi :))
Kiigub seal ja kuulab Lighthouse Family laulu High.
Ost jääb vist sellesse ainukesse pakendisse. Olen oma kohvikeele leebematega ära hellitanud.

JÄÄTIS.
Mina, kes ma olen super jäätisesõber ütlen, et küll oli magus amps! Ja mina, kes ma olen kõigi oma meeltega marjasõber, ütlen, et ehk liigagi magus amps. Oleks tahnud rohkem sõstart. Aga põnevaks tegi selle jäätise beseetükikesed, võib-olla need tegidki selle jäätise liiga magusaks.
Minu võrratu lemmik- jõhvikajäätis, jääb endiselt esimeseks. Ja jõhvikajäätist siin maal ei saagi, seda olen saanud ainult Eestis.Tähendab saab, sama Aino jäätise karpalo- kinuski/ jõhvika. karamelli, aga see pole ikka originaal jõhvikas :).
Aga suvel suure puu all, pitsist päikesevarju all, pitsist kindakestega ja herilastega võideldes on see jäätis kindlasti omaette asi. Ise paneksin sinna suured kobarad punaseid sõstraid veel lisaks.
Siis lööks süda  seda söödes  Snow Patroli laulu taktis- Just Say Yes!

Millist uut toitu/maitset oled sina ostnud? Jahile ja meemile, paluks :)!
Silmarõõmu ka.
Ühel hommikul kell 9.50 kasvandikega uisutama minnes, avanes meil selline pilt. Seisime seal rivis ja õhkasime, milline vaikus, milline veisvärviline pehme vaade. Kuna need põngerjad juba teavad et mul peaaegu alati kaamera taskus on, siis vaatasid nad üksipulgi mu poole ja ütlesid- tee nüüd pilti ka! :)

Mida ma oleks tahtnud koolis õppida?

Lugesin eile neid Bill Gatesi tarku sõnu, mis nüüd leheküljelt leheküljele ringlevad ja mõtlesin oma möödanikku jäänud koolielu peale. Mitte just tarkade sõnade peale, vaid puhtalt õppimisele.
Mida ma oleksin tahtnud, et mulle oleks õpetatud ja mida ma ise  olen pidanud elus omal käel ja nahal selgeks saama.
Arvan, et nüüd kui elu juba mõnda aega eluülikoolis elatud, on mul hea ja õigus tahavaatepeeglisse kiigata.

Igal maal on omad koolisüseemid ja õppeprogrammid. Needki elavad ja muutuvad ajas. Muutuvad kas  iga uue haridusministri käe läbi või ajaga kaasas käies või muudetakse neid  rahanappuses.
See, mida mina kunagi õppisin, selliseid programme enam pole, kahjuks puudub mul ka sõnaõigus praeguse Eestis õpetatava kohta. Ma lihtsalt ei tea mida seal õpetatakse. Samas olen ma kolmekordse Soome põhikooli  haridusega, kõrvalseisja roolis ja eelkooliharidusest tean ma väga palju.

 Kas kool peaks olema ainult akadeemiliste teadmiste saamise paik? Kindlasti ei. See on inimese üleüldine  heaolu ja harimise koht.
Sellepärast mulle meeldib siinsete koolide ühiskonnaõpetus. Sellised põhitõed, mida igal inimesel peaksid oma riigist  olema õpetatakse just selle õppeaine kaudu. Plus veel tööõpetus või otsetõlkes kodumajandus
/ kotitalous/, kus õpetatakse süüa tegema ja muid tähtsaid kodutarkuseid. Vot neid oleksin tahtnud ka ise õppida kunagi ammu, selle asemel et Kalashnikovi kokku ja lahti võtta või rivis marssida. Jah, ka meil oli söögitegemist ja sokikudumist, aga kindlasti pooled vähem mida siinne programm ette näeb.
Kas koolis peaks õpetama sellist kodust kättesaadavat tarkust? Kindlasti. Kodusele lisaks.

Oma kooliskäimise peale mõeldes tõden veel sügava rinnahäälega, et  mitu aastat kõrgemat matemaatikat õppinuna, pole mul seda elus küll vaja läinud. Kõik tangensid ja koosinused olid ja jäid sinna aega. Võib-olla nad kuskil ajurakkudes alateadlikult elavad  ja millelegi /?/ aitasid kaasa, milles ma siiski sügavalt kahtlen.
  Ka siinne töökasvatus, kus noored käivad  juba põhikoolis mõned nädalad kusagil praktikal, on minu arust täiesti tervitav nähtus. Ok, ka  meie omal ajal kõplasime ja rohisime porgandipeenraid, seda suvel koolivaheaja arvel ja see ei meeldinud küll kellelegi või pidime vanapaberit koguma. Seegi asi oleks võinud olla teisiti.
Kui ma praeguseid noori vaatan, siis võiks kooliprogrammi võtta psühholoogia. Siinsete gümnaasiumite programmi seekÿll  kuulub, aga põhikooli omasse veel mitte.
  Isegi minu ameti psühholoogiaõpinguid oleks võinud olla rohkem.
Usukasvatus/õpetus...
Ateisitina on mul on endiselt raske seda tõsiselt võtta ja aru saada, et veel praegusel sajandil elatakse suure muinasjutu lummuses, aga mängime kaasa, kuna ma pean seda usutavalt õpetama, sõnadega, mul ei ole kõigele vastuseid... Ehk ma olen siis agnostik. Mul ei ole vastust sellele suurele küsimusele, kes tahab uskugu, ükskõik millesse siis, kui see talle jõudu ja tuge annab.
Ise arvan et selle asemel võiks õpetada inimeseks olemist. Kuidas suhtuda teistesse inimestesse ja leida oma tee siin elus.
Praegused kooliprogrammid annavad väga palju omavaliku aineid, mida meie ajal olid muinasjutud, tore. Nii võib varakault omi tulevikusoove kinnitada, kui tead mida tulevik toob. Kuigi koolid on siingi väga erinevas seisus.
Niisiis, rohkem elulisi oskusi oleks ma tahtnud, rohkem ühiskonnaõpetust. Vähemalt siinsetel laiuskraadidel on tänastel öpilastel see võimalus, hea seegi.

FOTOJAHT/ PUURIS

Minule assotsieerub sõnaga puuris verb sõltuma. 
Kui  ollakse puuris, ükskõik kes siis, sõltud  puuri panijast ja vastupidi. Mõlemad on teineteise vangid, kuniks elu või puuri või...
Nii nagu linnule on linnupuur koduks, on meie kodu meie puur.  Me inimesed elame iga päev oma puuris. Meil on lihtsalt selle puuri jaoks teine sõna- kodu.

Järgmised pildid ei ole üldsegi mingid kunstpildid, vaid pigem lihtsad klõpsakad.
See linnupuuri pilt on võetud sellepärast, et vaatasin seda viltust puud ja mõtlesin kuidas linnupuur on sõltuvuses puu kasvamisega. Kui puu vajub viltu, vajub linnu kodu koos temaga viltu. Ja lind peab arvestama oma põranda kalduvusega. Nii nagu mina pean arvestama oma puuris, kodus, kaares seinaga :)

Praegu on see puur tühi, ootamas pesakonda, kes teeks oma elu mõnusaks viltusest põrandast olenemata.

Telefonist sõltuvusseoleme vist kõik juba sattunud  ja kui see näiteks reisil tühjeneb, võib selle telefonilaadijapuuri panna. Igal puuril oma nimi, nii nagu meie koduuksel meie nimi.

Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

Tahan omale terasest säärekarvu!

Mind ajas SEE ASI juba eelmine aasta vihale ja sellel aastal ärkas see koos libeda ja lumega uuesti üles.
Kujutage  ette, et proovite  ülekäigurajal üle tee minna, suhteliselt kiiresti  ja võimalikult püsti seistes. Ülekäigurajale  on keeramas/ sõitmas  buss või auto. Annab sulle ilusasti teed, aga demonstratiivselt peatub väga napilt su säärekarvade kohal ja ANNAB GAASI.
Selliselt astu- astu nüüd!

Ülekäigurajad on ju tegelikult  ühed libedamad kohad, saja sammu ja kummi poolt siledaks lihvitud ning pidurdatud, künklikud ja muhklikud.
MA JU ASTUN! ASTUN!!
Kogu aeg!

WTFrRNDKKot progjortig joåtigj3pöerk o!!!!!

Vot sellisel hetkel tahaks endale terasest säärekarvu, mis vaikselt ja märkamatult tõuseks püsti ning kriibiks plekist suksu näo ära.
Või ma nõuan liikluseeskirjadesse sellist paragraafi, mis lubaks süüdimatult selliste trän-trän-trän autode kapoile kukkuda.
Mul on tunne, et ükspäev ma kogemata libisen ka ja libisedes mürtsatan või  toetun väga valusalt mõne auto ninale. Autole valusalt.
Ja uskuge, minust jääb järele üks päris suur lömm, kapotile.
No nii, nüüd olen jälle hea inimene, kuni järgmise autoni :P

Avastame toite! / meem

Ammu pole keegi meemitanud ja mõtlesin seekord enesehariduse mõttes ning  elu huvitavamaks tegemise pärast algatada  meemi, millel pole ajalist lõppu. Loodame, et see sellel aastal vähemalt kord kuus igas blogis ilmavalgust näeb. Niisiis tegu korduvalt hea meemiga! :)

Miks ma sellele meemi peale üldse tulin. Käisin poes ja tõdesin fakti, et ma ostan pidevalt samu asju, ma võin peaaegu kinnisilmi poes käia ja  oma korvi  sedasama igapäevast kraami täis saada. Samad vorstid, samad juustud, sama valmistaja leib jne.
Aga ma ei taha enam! Samas vaatavad riiulitel vastu sellised umbusklikud pudelid ja purgid, vaatavad isegi kutsuvalt otsa, aga käsi  ei tõuse neid  millegipärast ostama. Miks? Võiks ju.
Ja siis tulingi sellisele mõttele, et vähemalt kord kuus ostan midagi uut, mida sellist, mida varem pole ostnud. Midagi  mis justnimelt minule on uus ja kirjutan sellest.
Kutsun ka teisi sama tegema!Ja niipalju veel, et retsepte on maailmas miljoneid, uusi ja veel proovimata, need kuuluvad eri kategooria alla.

Meemi reeglid siis järgmised:
1.osta Sinu jaoks mingi uus maitseaine, toit, jook vm.
2. julge seda ka maitsta :)
3. kirjuta blogisse arvustus, kuidas maitses, kas vastas hinnale, kas soovitad seda ka teistele jne. Teised võivad sinu eeskujul kas sama asja osta või oma maitsemälust kaasa hüüda või olla ostmata.
4. osta vähemalt kord kuus midagi uut, samas võid  seda ka rohkem kordi teha.
5. viita ja kutsu blogisõpru sama tegema

Kuna asi selline pidulik ja puha, alguse asi ja vajab tähistamist, siis liikusin oma esimest uut ostu pudelirivist otsima. Pikas reas jäi kohe silma hoopis erinev ja väiksem siidripudel. Selline natuke vanaaegse rohupudeli näoga. Silt oli ka kutsuv, ikkagi prantsuse keelne, millest tuhkagi aru ei saa.
Niisiis esimene uus maitsetutvus on mul  Loic Raisoni siider. 25 cl, 4,5% ja hind 2.08€
Kodulehekülg neil siis siin.

Ootused olid kõvad.

Peale korgi avanemist tekkis minus millegipärast ettekujutus  ühtest vanatädi Theresast, kel oli suur õunapuuaed ja kes armastas õuntest veini ja siidrit valmistada. Kuna ta oma harrastust ei armastanud reklaamida, peitis ta  oma reumarohupudelitesse ümbervillitud siidripudelid puukuuri, puuriida taha. Siis ühel aastal, arvan et see oli 1923, nii seisis pudelil, suri see tädi ja tema sugulased leidsid tohutul hulgal siidripudeleid puukuurist ja kuna nad ise ei jaksanud neid kõiki ära juua, panid need müüki. 10 pudelit toodi Soome ka ja sellest ühe ostsin mina ära.
Kui avad korgi, tõuseb sellest pudelist välja vana puukuuri lõhn. Just selline, et esimese hooga tõmbad pea automaatselt tagasi. Lased siis tädi Theresa hinge  pudelist välja ja võtad ettevaatlikult ühe lonksu. Maitse on täpselt seesama. Puukuur mis puukuur, pisut käärinud õuntega.
Kahju hakkas, endast, rahast ja tädi Theresast.
Nii ilus mõte oli pidulikult meemi alustada, aga pidin vägisi pudeli tühjaks jooma. Ega siis raha niisama ka raisku  lase.
Niisiis Sina, kes sa tahad tunda, kuidas maitseb pisut käärima läinud õuntega  puukuur, osta seda kindlasti. Mina enam ei osta :).

Aga nüüd jään ootama, mida huvitavat teie endale poest ostate. :)

Kas oleks võimalik, et kirjutate  alla kommentaari kui te arvate, et tulete oma maitseelamusi jagama! Siis tean teie blogisid kiikamas käia. Aitäh!

Rahvuslik temperament

Vaatasin poodi sisenedes paari inimest kes lihtsalt seisid koridoris. Nad ei teinud mitte kui midagi, lihtsalt seisid, rääkisid elavalt omavahel. Ja ometigi  oleks ma võinud kihla vedada, juba kaugelt vaadates, et need on meie suure naaberriigi kodanikud.
Neist möödudes sain sellele kinnituse. Ei, nad ei häirinud mind, mul pole nende vastu midagi jne., aga samas selline otse diagnoos sai mind mõttele, et kui selgelt on rahvus nähtav.

See, miks me mõnede maneeride ja käitumiste peale õlgu, kulme kehitame,  tähelepanu osutame või mõni asi ärritab, on tegelikult väga proosalise asi.
Temperament. 
On ju nii, et kui keegi on sinust erineva temperamendiga on sul  sellise inimesega ehk raskemgi läbida kui inimesega, kellel on sinuga sarnane temperament.
Asi laiendub ühelt inimeselt rahvusele ja üldistamisele.
Kuigi ma olen absoluutselt üldistamise vastu, sest eelkõige oleme me indiviidid,  siiski mingi  tüüpiline joon läbib rahvusi.

  Igal rahvusel on oma temperament ja see on suhtumise aluseks. Kui see väljub sinu mugavuse alast, siis tekib kohe tunne, et ...ah need eestlased, soomlased, venelased, somaallased, norrakad jne.
Me kõik, igaüks eraldi ja lõppkokkuvõttes koos, oleme oma rahvusele temperamendi näo tegijad.
Ma ei pane siin mingeid rahvuseid  paremus või halvemuse järjekorda, vaid tõden fakti, milline on rahvuslik temperament.

Minule isiklikult näiteks flegmaatikud päris raskesti seeditavad. Nad tulevad ja teevad oma tulemist 10 minutit,  mõtlevad vastuseid kauem kui mu minutit järele annaks, nad on nii maru rahulikud nagu bussi ei lähekski! Põhimõtteliselt  pole mul nende vastu midagi, inimesena, aga läbides sellise maa esindajatega tunnen, et pean oma temperamenti taltsutama.
Samas võtame näiteks  brasiillased, itaallased, kes rääkides elavalt kätega vehivad, on palju vilkamad oma kõnes, nende hüpersangviinilik-temparament on nii erinev eestlase või soomlase omast, et esimese hooga astud sammu kaugemale.

Milline on siis eestlaste rahvuslik temperament?
Üks asi mis mulle kohe meelde tuleb ja ma ei teagi millisesse temperamendi kasti  peaks selle liigitama, on ettevaatlikkus ja selline pooleldi õlg ees olemine. Vähemalt mina leian rahva hulgast hoobilt sellise inimese eestlasena ära. Ja tavaliselt läheb see täppi. Selline pisut ebakindla olekuga. Melanhoolik?
Samas kui vaadata hakkama saamist, pidusid, siis on sangviinik  kõige õigem eestlase temperamenditüüp. Nii nagu igas inimeses on mitu temperamenditüüpi, üks neist küll domineeriv, on ka rahvuses peidus mitu temperamenditüüpi. Igas rahvuses.
Eestlane võiks siis kanda nime melanhoolne sangviinik = megaviinik :), kes saab kõige paremini läbi teise megaviinikuga.  Kõigi teiste puhul astume me sammu kaugemale ja treenime oma kannatust.
Ja need teised megaviinikud elavad....


Pilti vajutades leiad tema peapesakoha.

FOTOJAHT/ mosaiik

Mulle meeldib teha mosaiike, piltidest. Nii mahub ühte hetke mitu hetke ja piltide edasi-tagasi kerimisega ei lähe palju aega. Mootoreid nende mosiikide tegemiseks on mitmeid ja lihtsaim neist minu arust BigHugeLab. 

Kui nüüd üldse mosaiigi peale mõelda, siis ma arvan et selle sünd on seotud looduse iluga. Loodus on täis mosaiikset ilu. Säravat ja säramatut mosaiiki.
Võtme näiteks ussi naha, liblika tiivad või ganiitse kivi. Võib-olla seda matkides ongi siis inimene ilu hakanud looma.

Nüüd siis mosaiikseid pilte Londonist ja Lahtist. :)

Teised jahtijad leiad fotojahipäevikust.

Mälu on üks keeruline värk...

Pilt minu ajaloost, igavene mälestus tööraamatus, kus me EÛE´s töötades olime II järgu abitöölised :)

Inimese mälu on üks ütlemata keeruline asi, eriti selle unustamise poole pealt. Mõnes mõttes on hea ka et meile kõik pähe ei jää, pole igav ja palju uusi tuttavaid jne., aga teinekord oleks seda hädasti vaja.
Hakkasin oma noorust meenutama ja seda kuidas üks suvi sai EÛEs oldud. Ja vot ei mäleta enam kohanimesid ja kõiki kassiristimisi, kokkutulekuid ja tegemisi,  mis läbi sai elatud. Kuupäevadest ma ei räägigi.
Või järgmine mäluauk, mille üle juurdlesin, kui vaatasin oma maitseainete kastikest.
Mis on minuga  juhtunud kaupluses maitseainete riiuli ees? Täiesti nagu mingi reklaamijate kolmas maailm oleks tühjendanud mu pea ja sositanud salapärase häälega kõrva: "Ostaaa zelatiiiiini!"
Ja nagu soomlastel on kombeks öelda- eikä siinä vielä kaikki!, sedasi on  minuga   juhtunud KOLMEL  korral.
Kõige "toredam" asi on selle juures  see, et ma ei mäleta millal ma midagi oleks zelatiinist teinud ja seda ka, et mida ma siis seal riiuli ees mõtlesin sellega tegema hakata.
Kõige tõenäosem teooria mu mäluaugule on see, et ma pidin ostma mingit maitseainet, mida ma tavaliselt ei osta, näiteks loorberilehti ja pingsa mõttetöö juures jõudsin  mälus kohani- no nii see oli ju  zelatiin!... :)
Koju jõudes tunnistan asjaolu, et loorberilehi ikka pole ja järgmine kord maitseainete riiuli ees pingsalt kulme ja mälu kortsutades jõuan järeldusele, et.miks mulle zelatiin meenub...meil  vist oli  ZELATIIN otsas! Jep jep!

Sama asi on  veini ostmise juures. Mäletad, et oli mingi hea vein, aga peaegu kõik pudelid on sellise näoga, et vot mina olengi see vein. Siis tuleb vastu üks tuttava sildiga pudel ja mõtled, et ju see vist see oli. Ostad ära ja mis välja tuleb- see on see pudel, mille tühjendades oled mõelnud, et selle veini  peaks meelde jätma, kuna see on nii jubeda maitsega... Ja o´la! sul on jälle kodus see sama vein!

Teinekord on jälle nii, et kui mõnda sündmust tuttavaga arutad, siis mäletame asju hoopis erinevalt ja tundub nagu oleks  kaks erinevat sündmust olnud.  Kes see ikka elu huvitakse teeb, kui mitte ise jne...

Ja siis, tuginedes nüüd küll tööraamatule, hakkasin mõtlema, et kui mitmes erinevas töökohas ma olen töötanud. Ja sellega läks oma jupp aega, kui sain vastuseks- (kõik praktikumi ja peenra kõplamise kohad jätsin välja) 9 Eestis ja 7 Soomes ja selles seitsmendas  kohas olen praegu tööl. Ja elanud olen oma elu jooksul Eestis kaheksas ja Soomes viies erinevas kohas, viiendas olen praegu :). Iskilik statistika ja mäluharjutused. Kes soovib võib enda mälustatistika ka üles lugeda :)
Mis mind selleni ajas on tegelikult EÛE mälestused ja nende üle juurdlemine, eile kuulasin kogu päeva 80-ndate muusikat, et lainele jõuaks :))
Ja link ka siia, kuhu võib oma EÛE mälestused kirja panna on siin.