FOTOJAHT/ mõistatus

Käisin kodus edasi tagasi ja vaatasin asju teise pilguga. No pole miskit põnevat, tavaline kodu oma nurkade ja tolmukorraga. Kummardasin ja kükitasin, avasin sahtleid, nii kapis kui arvutis. Lõpuks tulid sellised pildid. Kergelt äraarvatavad, aga teemasse, osa asjast :)

Lisa mõistatusi leiad siit

34. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Ka seekordset blogipidajat ei leia Eestimaalt, kuigi ta iga päev Eestimaa poole vaatab. Tema leiame me Venemaalt.

Tere Jaanus!

Sa oled Eesti Päevalehe Moskva korrespondent. 

Elanud ja töötanud juba mitu  aastat Venemaal.

Ma ei tea, milline marssimisjärjekord teil toimetuses on, aga ma tahaks teada,  kas  Moskvasse korrespondeniks saamine on õnnelik pääsemine või  töö, mille keegi peab ära tegema?

See on suur õnn, sest Eesti lehtedele on väliskorrespondendi pidamine suur luksus endiselt. Väga kahju, et nii vähesed Eesti ajakirjanikud seda saavad seda tööd proovida, sest nõuab tegelikult enda väga suurt maksmapanekut, et seda hästi teha. Töötad sa ju siin sisuliselt üksinda, ilma ühegi abimeheta. Kõik sõltub täpselt sellest, kui palju sa ise suudad, tahad ja ka jaksad, sest see on väga väsitav kolmanda aasta lõpuks. Loomulikult olen ma väga õnnelik, et Päewalehe juhtkond mulle võimaldas selle haruldase kogemuse. Kui valida küsimuses esitatud kahest variandist, siis Eesti mõistes on see õnnelik pääsemine.

Mis Sind ajendas sinna minema? Pagenesid Sa millegi eest, sundkomandeering või jooksid Eestist katkiläinud armastuse eest ära meelt karastama? Või mis põhjusel, täitsa vabatahtlikult või?

Vabatahtlikult ikka. Tallinnas ma ei tundnud sel hetkel enam erilisi väljakutseid töös. Ise pakkusin välja, toimetus oli nõus. Nüüd tunnen, et hakkavad ka kodused väljakutsed varsti jälle huvitama. Võib olla väike põgenemine ka, sest kui inimene on kodus lõpmatult õnnelik, siis vaevalt et ta vabatahtlikult üksi välismaale, eriti Venemaale elama läheb.
 

Milline näeb välja Sinu päev? Kui palju informatsiooni pead Eestisse saatma? Kust Sa seda hangid?

Täitsa tavaline päev nagu Eestiski. Ega ma teistmoodi ei ela. Lugusid kirjutan nädalas keskmiselt 2-3, kui ma olen Moskvas kohapeal. Enamasti pakun teemad ise toimetusele välja. Kust hangin teemasid? Loen Vene ajakirjandust, suhtlen väikse allikateringiga, kes mul kogunenud Moskvas, mõtlen ise jne. Inimesel ikka ju pea töötab, et mis võiks olla huvitav.

Sa ei ole ühepaikne, kuigi su nö "staap" on vist Moskvas?  Oma reisist mööda Venemaad oled kirjutanud  raamatu "Kirjad Venemaalt" ja nüüd avaldad  reisikirja 10 000 km läbi Venemaa Sotšist Jakutskisse, mis ilmub lisaks Su blogile ka Eesti Päevalehes.

Olen mõlemaid mõnuga lugenud ja lugedes on tunne, nagu jooks vana sõbraga teed ja ta räägiks oma reisist. See on väga lahe lugemine.

Aitäh, ma üritangi jutustada neid lugusid oma sõpradele, et neil oleks huvitav.

Kas nendest reisikirjadest on tulemas uus raamat?

Kui sa mõtled seda 10 000 km läbi Venemaa, siis esialgu ei plaani. Ma ei pea ennast eriliseks kirjanikuks. Häid reisiraamatuid on niigi palju. Lennart Meri „Virmaliste väraval“ võib lõpmatult uuesti lugeda, see on minu jaoks midagi väga võimast eestikeelses reisikirjanduses. See on midagi enamat kui lihtsalt reisiraamat. Kes pole lugenud, uskuge minu soovitust. Meri kirjutab seal oma reisist pöidlaküüdiga – lennukite ja laevadega – pikki Venemaa Põhja-Jäämere rannikut ning kirjutab kuidas eestlased ja Eestit pärit isikud on läbi aegade selle kandi uurimises osalenud. Väga põnev ja hariv.

Sinu viimastest osadest on jäänud pinnale sellised sõnad: kohutavad teed, pidev kummivahetus, söök, alkohol, raha, prostitutsioon, öömajad, ilus loodus, suhkruga tee.

Ja siis ma vaatan neid "Mustamäe paneelikaid" seal piltidel ja mõtlen, et kui ajalugu oleks teisiti läinud, kas loeksime Sinu kirjutisi kui oma tänast päeva Eestis...( Ohkan.)

Samas on  seal kõrval Moskva ja kallid hotellid, poed jne.

Kui suur kontrast on Moskva ja ääre- Venemaa vahel, kas venelased ise tunnetavad seda ja mis sellest arvavad? Milline on nende reiside ehedaim hetk, milline jubedaim?

Venemaa on alati jubedalt erinenud Moskvast, nagu ka Moskva ääreosad erinevad tugevalt Moskva kesklinnast. Moskvalasi reeglina eriti ei armastata, kui pehmelt öelda. Aga see oli niimoodi juba Nõukogude Liidu ajal.
Ehedaimad hetked olid need kui sõbrad omavahel tooste ütlesid. Jubedaid hetki polnudki. Jube on olla ajakirjanikuna sõjas. Venemaal pole sõda, kriminaaliga kokku ei puutunud.

Venemaal rändamise peale mõeldes tuleb esimesena meelde kuritegevus. Sina reisisid koos tuttavaga.

Kas võtaksid selle reisi ette ka üksi? Mis on su esimene soovitus, kui keegi ütleks Sulle, et ma lähen kaen ka seda suurt naabermaad?

Ma olen üksi piisavalt reisinud. Näiteks talvel hääletanud Jakuutiast pööda Kolõma-trassi Magadani oblastisse, kus asustus on – ütleme nii – mitte väga tihe. Sõitnud häälega peaagu Baikali põhjatippu välja, kus juba teed lõppevad ära. Põhja-Kaukaasias olen palju üksi liikunud. Sa pead teadma, kuidas käituda, siis pole ohtlik.
Esimene soovitus – räägi hästi vene keelt ja käitu inimesena!

Mida teed vabal ajal? Kui palju ja kas  pead ühendust Moskvas elavate eestlastega? 

Vabal ajal Moskvas ei tee midagi erilist – sõbrad, raamatud, kino, teater. Ööklubides ei käi, sest mulle ei meeldi need kohad. Nooremate siin elavate eestlastega ikka käin läbi, samuti saatkonna inimestega. Nad on väga toredad ja abivalmid. Ma olen neile väga, väga palju tänu võlgu.

Nüüd blogimisest ka.

Mis on blogimine Sinu jaoks?

Alguse sai sellest, et tahtsin sõpradele-tuttavatele anda edasi oma kogemusi Venemaast. Kõik ei saanud ju lehes kirjutada ega poleks mahtunud ka lehte. Kaks aastat oli huvitav sellest peaaegu iga päev kirjutada. Siis väsisin ära, sest see hakkas juba kohustuseks muutuma. Nüüd kirjutan harvemini, siis kui olen käinud Moskvast väljaspool.

Kui populaarne on blogimine Venemaal?

Väga populaarne, sellest on kujunenud alternatiivne inforuum, kuna ametlik infoväli on mõnevõrra piiratud oma teemade poolest. Näiteks võib vaadata - http://community.livejournal.com/ru_politics/

Kellele Sa blogid? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?

Blogin sõpradele-tuttavatele, kõigile kellele Venemaa huvi pakub. Tagasiside on alati meeldiv.Kui vähegi aega, siis katsun alati vastata mulle blogisse jäetud küsimustele.

Kui paljusid blogisid ise jälgid ja  loed? On Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Ei ole ise aktiivne blogilugeja, pole lihtsalt aega. Stabiilsemalt olen lugenud vaid Õnne Pärli Kabuli-päevikut, see oli midagi erakordset eesti keeles. Arvestades et ta on üks väheseid eestlasi, kes on Afganistani näinud ilma soomusvestita. Eesti ajakirjanike jutud Afganistanist (kaasa arvatud mu enda kunagised lood) on tema blogi kõrval köki-möki. Sorry, mu head kolleegid, see pole teie süü, vaid Õnne kasutas hästi talle antud unikaalset võimalust.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio": 

1. Sinu lemmik sõna? Sõber
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Ma ei taha sind enam näha!
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Ehehee... Putsi kõlab jõuliselt ja hästi, aga tarvitan harva.
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Sõdur
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Prostituut
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? On alles küsimus... „Su sõbrad juba ootavad, Jaanus! Saun on köetud ja laud kaetud!“

Tänud Sulle vastamas ja oma kiiret aega siia jagamast! Elamusi ja kordaminekuid Sulle sinna ida-naabri maale!

Tõmbame liisku, aga kuidas?

Oletame, et pead liisku tõmbama. On võrdsed vastased ja vaja teada kumb alustab vm.
Ei muud kui  liisku tõmbama.
Teete ühe pulga pooleks ja... üks saab pikema, teine lühema poole.
Kuidas teie olete mänginud?
Ma saan aru küll, et enne võib kokku leppida jne. aga milline on teie arusaam, kumb oleks võitja, kui kokkulepet pole tehtud.
Kas see, kes sai lühikese või see kes pika?

Minu töökaaslastel on arusaam, et see kes pikema poole saab, see on kaotaja, lühike võidab. Minu arust on vastupidi.

33. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Ka see blogipidaja ei ela Eestis. Tema kirjutab meile lähedasemaks oma uue kodumaa, Kanada.

Tere killuke!

Sa kirjutasid äsja oma blogisse just seda mida ma tahtsin Sult küsida- kummana Sa end tunned, eestlasena või kanadalasena. Sa kirjutad, et "uhke on olla sidekriipsuga kanadalane ehk siis kanada-eestlane"

• Miks just Kanada? Mis teid sinna viis?  Kaua teie pere seal on elanud?
  

Kasvades üles Nõukogude Eestis poleks ma kunagi arvanud, et satuksin tulevikus nii kaugele elama. Isegi kui unistuste tiivad mind vahel vabadusse kandsid, siis olen ilmselgelt liiga mugav, et elus suuri muudatusi ette võtta. Alles minu abikaasa Tomi ette seatud dilemma pani meid kiireid otsuseid vastu võtma. Teda ootas ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees ajal, kui Eesti hakkas suure karu käpa all oma pead püsti ajama.

Olime suvel külas minu onulastel Rootsis just enne Balti keti korraldamist. Seal tegime raske otsuse, et ei lähe enam Eestisse tagasi. Sel hetkel ei teadnud me, millal uuesti oma lähedastega Eesti pinnal kokku saaksime, sest isegi kõige julgemad mõtted ei näinud Eestit vabana. Hiljem, rääkides võõrsil elavate eestlastega, pidime tunnistama, et selle aja unenäod sarnanesid paljuski nendele, mida nemad okupatsiooni jalust põgenedes nägid. Olime tagasi Eestis, kõik on hea ja tore, ning siis haarab meid mure, kuidas me sealt raudriide tagant uuesti vabadusse saaksime...

Rootsis käis aga paberite ajamine aeglaselt. Kaasal oli Kanadas üks vanatädi, kes meie käekäigu endale südameasjaks võttis ning tänu temale saime varsti hoopis kutse Kanada saatkonda, et ametlikult taotleda immigrandi staatust selles kauges riigis. Samas kripeldas süda, sest Rootsi on siiski nii palju lähemal... Aga kuidas sa ütled nendele, kes abikäe ulatasid, et me veel otsustame?! Seda enam, et Rootsis olime endiselt ilma kindla jalgealuseta. Nõnda me lendasime 1991.aasta talvel üle suure ookeani oma uuele elule vastu, peas mõlkumas mõte vaid mõni aasta siin veeta ning kui Kanada kodakondsus käes kui mitte Eestisse, siis vähemalt Rootsi tagasi kolida. Nüüd on sellest ajast juba palju aega mööda läinud ja meie endiselt siin... ikka vist meie erilise mugavuse pärast.

• Te räägite loomulikult inglise keelt, aga mis on teie kodune keel?

Inglise keel oli mul juba Tartu Ülikoolist enam-vähem suus (minust pidi saama inglise keele õpetaja). Ütlen enam-vähem, sest üks asi on võõrkeelt õppida, ilma et kordagi korralikult praktiseerida saaks ja teine, kui oled vastavasse keelekeskkonda sattunud. Eriti veel riigis, kus hulgaliselt erinevatest paikadest immigrante, kes inglise keelt igat pidi väänavad. Mõnest ei suuda ma siiani õieti aru saada. Kuid ma lohutan, et üks siin sündinud täiskasvanute inglise keele õpetaja tunnistas, kuidas tal on täpselt samasugused probleemid mõne õpilasega.

Kodus ei kujutaks ma ettegi, et me hakkaks omavahel või tütardega inglise keeles suhtlema. Ma leian, et laste emana ei suudaks ma kunagi nii hästi võõras keeles oma pisiperega "nunnutada" kui emakeeles. See kõlaks võõra ja võltsina. Sellepärast olen kõige rohkem üllatunud nende üksikute Eestist tulnute üle, kes oma lastega inglise keele suhtluskeeleks valivad. Ja nende kõrval on juba mitmendat põlve tublid eesti juurtega noored, kes proovivad eesti keelt ikka elus hoida, mis sest et see vast nii kergelt välja ei tule kui meiesugustel. Kuigi tunnistan, sarnased pered muutuvad siin aina haruldasemaks.

Kindlasti annab Kanada ka väga hea pinna oma keele säilitamiseks, sest soositakse multikultuursust. Laps ei pea mitte häbi tundma, et ema või isa mingis kummalises keeles lobiseb. Lapsel on vastupidi lausa imelik, kui ema-isa temaga inglise keeles hakkab rääkima. Kuigi eks me oleme seda vahel sunnitud tegema, kui kodutöödel abi vaja anda..

•  Milliseid mõtteid äratab Sulle sõna välis-eestlane? Keda pead Sina välis-eestlasteks?
  

Kui mulle esimest korda Eestis öeldi, et olen välis-eestlane, siis jäin ütlejale pika pilguga otsa vaatama. Mis välismaine eestlane ma olen, ikka päris! Tallinnas sündinud ja puha!
Kui ma kunagi sellele suurt tähelepanu ei pööranud, siis nüüd ei meeldi mulle sugugi välis-eestlase sildi külge kleepimine. Nagu oleks mind kuidagi ära märgistatud ja mul viga küljes, et ma lihtsalt eestlane ei saa olla. Sellepärast ehk ongi need sidekriipsuga eestlased palju toredamad - kanada-eestlane, rootsi-eestlane jne, mis annavad lihtsalt selge pildi, kus see rahvuskaaslane parasjagu kodu leidnud. Kanadas endas on kerge eestlaseks jääda, sest mingit pressi küll pole, et peaks kuidagi kanadalasena välja paistma.
Samas tunnetan ikkagi vahet meiesuguste hilistulijate ning pikemat aega siin elanute vahel, kuigi ma kumbagi ei tembeldaks välis-eestlaseks. Huvitav on aga see, et saame palju paremini ühele lainele nende vanemate eestlastega, kes umbes meievanustena pidid oma kodumaa maha jätma kui nende lastega. Kogemused ja probleemid uues kohas sisseelamisega on üsna sarnased olnud, mis sest et 50 aastat vanusevahet. Nii nemad omal ajal kui meie praegu suuname pilgud ikka järeltuleva põlve peale, et neil siin lihtsam ja parem oleks.

Hiljuti imestas üks kohalik vanem eestlane, kuidas mul nii hea eesti keel on, ainult terakene välismaist mõju küljes. Tegelikult olen õppinud siin palju aeglasemalt eesti keelt rääkima, sest muidu on kohalikel raske kiirelt vurisevast jutust sõnu ja mõtet kinni püüda. Kui Eestis olen, siis vahel peaaegu kontrollin end teadlikult, et võimalikult 'päris eestlase' moodi välja paista. Aga alati ei jõua ju seda teha ning liigne naeratamine äratab ka tavaliselt kahtlust :)

• Millist rolli mängib Toronto Eesti Maja teie pere elus? Kas Toronto eestlased peavad üksteisega tihedalt sidet?
  

Toronto Eesti Maja on minu elu ja armastus :)
Töö maailma suurimas pangas, mis eestlaste poolt omatud (Toronto Eesti Ühispank asub Eesti Majas ja panga liikmed on ka omanikud, kui Eestis asuvad kaks vägevat panka on minu teada rootslaste poolt ära ostetud)! Õpetajaamet Toronto Eesti Koolis (kuigi sellest loobusin mõned aastad tagasi)! Lapsed on käinud laupäeviti Eesti lasteaias ja teisipäevaõhtuti Eesti Koolis. Gaidides sai küll vaid kaks aastat käidud, siis tulid muud huvid. Peale seda hulgaliselt muid üritusi. Vahel on selline tunne, et minu elu keerlebki ainult selle maja ümber. Ning nõnda pole peale tööd sugugi enam kerge end kodust välja ajada ja mõnele põnevale etendusele või ettevõtmisele tagasi kiirustada.

Toronto eestlased on omaette nähtus, kuigi mul pole muidugi kogemusi teistest suurematest eestlaste kogukondadest. Elan suurlinnas, aga samas võiks öelda väikeses eestlaste külakeses, kus kõik omavahel risti-rästi seotud ja keegi teab kellegi kohta midagi rääkida või seletada. Kohalikel eestlastel on mitmeid organisatsioone ja gruppe, mis koos tegutsevad, kuigi aastatega on kõik palju tagasihoidlikumaks muutunud. Kujutan ette, kuidas Eesti Majagi oli omal ajal palju elavam kohtumispaik. Teisalt on siin päris tugev noorte grupp, kes paljusid asju koos ette võtavad ja rõõmsalt eesti-inglise segakeelt kasutavad (olen märganud, kuidas teatud sõnad jäävad enamasti eesti keelde - Eesti, ema, isa, kohalike eesti kohtade nimed - Jõekääru, Kotkajärve, Seedrioru). Toronto Eesti Kool, gaidi-skaudigrupid on loonud vahel palju tugevamad omavahelised sõprussidemed kui Kanada koolist saadud. Ilmselt liidab ühine taust rohkem.

• Sa kirjutad oma perest ja teie tegemistest nii südamlikult ja toredalt, et see teeb lausa kadedaks. Samas annab sellise hea ja turvalise tunde, et just nii peabki olema. See ongi see õige pere olemine.
  

• Mis sa arvad, kas välismaal elamine loob perre veel rohkem teineteisega sidumise, kui näiteks Eestis elades? Kaugel maal puudub ju sugulussektor koguni..

Ma ei julge öelda, et meie pere moodi peakski asjad olema. Eks me oleme tegelikult ikka päris tavaline pere. Ma tahaks öelda, et oleme probleemidest, riidudest ning lapsekasvatamismuredest (eriti kui noored teismelise ikka jõuavad) priid, aga loomulikult pole me seda sugugi mitte. Samas on meie isa aktiivselt lastega tegev, mis isegi siin ühiskonnas ehk alati nii igapäevane pole. Kuigi julgen oma kogemuste põhjal arvata, et üldiselt võtavad Kanada pereisad oma lastega siiski rohkem erinevatest tegevustest osa kui Eestis.

Meil ei ole siin väga lähedasi sugulasi ega 'kaitsevõrku'. Eks paljus oleme pidanud oma jõududega hakkama saama. Ning see on kindlasti omamoodi ühendajaks. Kuigi ega seegi päästjaks pole, sest tean teisi meiesuguseid peresid, kes nüüdseks lahus elavad. Minu põhimõte on mitte kunagi riiuga kodust minema tormata ning alati kõik vaidlused lahti rääkida, et südame peale midagi kripeldama ei jääks.

• Sa blogid ja avalikustad oma pere elu. Kust läheb Sinu blogimise piir, mida Sa ei avalikusta ja mida Sa ei sooviks ka teiste blogidest lugeda? Millest Sa ei soovita kirjutada?
  

Kindlasti ei kirjuta ma just kõigest, eriti väga isiklikest asjadest. Tütarde käest küsin ka üle, kas ma võin ikka ühest või teisest asjast kirjutada. Mõnikord tulevad nad ise minu juurde ja ütlevad, et võid selle nüüd blogisse panna. Hoidun ka tööst kirjutamast ning selles suhtes arvamuste avaldamisest. See oleks ilmaaegu noateral kõndimine. Isegi kui ma tean, et Kanadas loevad minu blogi ainult üksikud. Ma pole kohalikele sõpradele-tuttavatele suurt avalikustanud, et blogi pean. Eks nad saavad niisamagi minuga suhelda.
Ma arvan, et igal on õigus blogida just sellest, mis talle meeldib. Ma loen ju isegi ainult neid blogisid, mille teemad huvi pakuvad. Nii on igale teemale olemas oma lugejaskond. Ma ei ole väga mures, et keegi siin üle minu õla piiluks ja ebatervet huvi üles näitaks. Kindlasti sellepärast ka, et võõral maal eesti keeles kirjutan.
Olen vahel mõelnud, et blogi on justkui alguse ja lõputa vana inglaste seeria “Coronation Street”, tavaliste inimeste lugu tavalistele inimestele.

• Mis on blogimine Sinu jaoks? Mis on blogimises negatiivset, mida positiivset?
  

Ma hakkasin blogi pidama, sest tundsin vahel süümepiinu, kui vähe ma kirjutasin meie tegemistest laste vanavanematele ning sõpradele. Omal ajal olin palju hoolsam kirju saatma või e-mailiga ühendust pidama. Siis vajus seegi kuidagi ära. Blogimine tundus nii lihtne ja mugav. Isegi pildid sai juurde panna.
Ma ei oskagi midagi negatiivset blogimise kohta arvata. Päris päevikusse kirjutamine see kindlasti ei ole, sest ilmselt jääb nii mõndagi ütlemata või kirjutamata, mis sahtlis peidus olevasse kaustikusse kirja saaks.
Positiivse poole pealt sain ootamatu ettepaneku “Minu Kanada” kirjutamise kohta. Ausalt öelda ei teagi, kui positiivne see oli, sest kevadest peale olen hulga aega arvuti taga istunud, mis oleks võinud pigem perega veeta. Teisalt arvas kaasa, et võta asi ette, sest kui lõpuks raamat ilmavalgust ei näegi, siis on meie endi ja laste jaoks olemas tore kokkuvõte kogemustest ja elust Kanadas. Minul endal oli huvitav vanu kirju lugeda ning meenutada asju, mis juba sügavatesse mälusoppidesse kadunud.
Ja mul on tegelikult eriliselt hea meel, et blogi kaudu on tekkinud justkui teine tuttavate ring, mille kadumise puhul mul küll väga kahju oleks!

• Kellele Sa blogid? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
  

Kindlasti blogin ka enda jaoks. Eriti kui saan mõned põnevad hetked kirja panna, mis tütred teinud või öelnud. Noorem tütar on selles suhtes eriti hea allikas.
Muidugi on tagasiside tore, ma ei ütle ühestki arvamisest ära. Mitmed tuttavad ei jäta küll kommentaare, vaid kirjutavad mulle otse. Ja ma saan ka otse vastata, mis lubab natuke avameelsem olla, kui ma blogis ehk julgeks olla.

• Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
  

Mu nimekirjas on üle saja blogi, kuigi enamasti lasen neil kiiruga silmad üle. Suur osa on seotud kokandusega ning terve rida on fotoblogisid. Mulle meeldivad eestlaste pereblogid, sest need annavad hea ülevaate tavaelust Eestis. Olen nõnda palju rohkem sellega kursis kui uudiseid jälgides. Enamus blogijaid on ikkagi nooremast põlvkonnast, sellepärast meeldib, kui leian ka mõne endavanuse!

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
  

1. Sinu lemmik sõna? aitäh
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Ma ei kannata ühtegi vandesõna, ükskõik, mis keeles see ka pole :)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? shoot
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kirjakandja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? CEO ehk kõige tähtsam nina suures firmas
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Ah, sina, uskmatu, jõudsid ka siia?!

Aitäh Sulle, et kirjutad  selle kauge maa lähedasemaks ning armast olemist kogu teie perele sinnapoole suurt vett!

Miks ma ei sobi IKEAsse tööle!?

Vaatan internetist töökuulutusi ja  sealt jõudsin Ikea leheküljele. Mitte et ma sinna väga tööle kipuks, aga kui antakse võimalus end proovile panna, et kas sobiksid sinna tööle, testi abil, siis miks mitte huvi pärast järgi proovida.

Proov 1.  vajutan klik klik klik vastustele, polegi eriti midagi,

ok vastus - ei sobi meie kollektiivi!
Et mida nagu, kuidas nii, mis jutt, et ma ei sobi  teie kollektiivi!!! Miks, ma ju vastasin nii ausalt kui võimalik....
Deem! Teeme uuesti!

Proov 2
klik klik, mõtlen natuke, manipuleerin meeldivustega, et mis neile siis "peale läheb", ok vastus- ei sobi meie kollektiivi!
MIDA!???

Ma teile näitan veel, kes ei sobi!

Proov 3
1.kui lähen sõbra juurde, mis ma teeks..... mida nad mul ootavad tegevat?
riiuleid sorteerima hakavat või? (1 ja 3 vastusevarianti olin juba proovinud)
2. 10 aasta pärast, mida nad mult ootaks...
loomulikult tahaksin olla ametiposti kõrgemas staadiumis, aga see ei läinud läbi
ja et mind minust lugu peetaks ka mitte
niisiis panen lihtsalt et olen õnnelik
3.gourmet söömine ei meeldinud neile, söömine ja tantsimine ka mitte, panen et olen üksi
4.auto, ökoloogilisus neile ei meeldinud, hinna ja kvaliteedi suhe ka mitte, panen et vastupidavaid
5. töökoht, oma tuba ei meeldinud neile, akna all töölaua olemine ka mitte, panen et kõik üheskoos
6.sünnipäevad, 1 neile ei meeldinud, 4 ka mitte, olgu, teeme siis tööd sel ajal kui võiks teistele head meelt teha, ma ei saa aru, et miks ei võiks kooki viia :(
7. nädalavahetuse töö, 1 ja 3 ei sobinud, paneme siis 4
8. 3 ja 4 neile ei meeldinud, teeme siis ise kogu töö
9. 4 ja 3 neile ei meeldinud, paneme 1
10. 1 ja 4 ei sobinud, paneme 3
vastus
Teretulemast meie poodi ostma, ilmselt pole sa sobiv meile!
Deem, mida nad ootavad??? Muigama ajab juba.

Kui keegi teist teistsuguse vastu saab, kirjutage valem, mida nad ootavad. Siit veel uuesti testi link.

FOTOJAHT/ sõna

Mõni täht võib endas peita kogu sõna. Näiteks  P sinises ruudus või R sini-kollasena.
Vaatad ja mõtled automaatselt, et mitte P vaid parkla ja R-kiosk. Kuna tegu oleks olnud liiga lihtsate piltidega, vaatasin natuke oma arvutisalvedes ringi ja leidsin mõned sõnad.

 Ûks neist on saanud päiksepiste ja selili lennanud, teine kinni müüritud ja ületallamiseks mõeldud ning kolmas viipab end kuuldavaks.

Minu viimase pildi peal on aga sõna kõigile neile, kes viitsisid siia  kiikama tulla ja kommentaari kirjutada :)

Teiste sõnaleiud selle lingi tagant.

Selle aasta "asjad ja nähtused"?

Jälle on käes kuus see aeg... kui postkasti tuli uus koduajakirja number.

Kust sina hakkad ajakirja lugema? Mina igatahes tagant, sest seal on mu lemmikblogija kolumn.
Selles kirjutajas on SEE miski, mis minul puudub. See miski on midagi sellist, mis ikka ja jälle lugema kutsub, suunurgad ülesse viib ja tema mõttejooksu soravuse ja humoorikuse kohal kadedaks teeb. Teised oskavad...
Tema raamatud on samasugused.

Seekordses ajakirjas oli listitud selle aasta 101 parimat asja ja nähtust, millest soomlased räägivad, mis on tõusnud populaarseteks  ja kõneainet pakkunud.

Loen  ajakirja poolt välja toodud asju ja imestan. Kas tõesti maadleb maailm minuga nii erinevas sarjas. Mis trajektooril mina pöörlen... Võib-olla peaks rohkem lugema...

Ok, et eko ja öko ja redisain ja globe hope on "päeva sõnad" ma tean, aga kuidas ja mis põhjusel on konkreetseid  asju ja nähtusi sinna valitud, jääb ikkagi mõtlemapanevaks.
 
Nimekiri oli koostatud antud ajakirja toimetajate poolt, mis räägib sellest, et see ei kata üldsuse nägemust. Ja loomulikult ei pea mina ennast mingiks üldsuseks :) :D...
Aga ikkagi, on olnud ju aasta 2009, need asjad on ühel või teisel moel siiski NII kuulsaks saanud, et vajavad äramärkimist. Hallooo, Tiia, kus sa elanud oled??? /ma pole trendide järgi jooksja, aga isegi nende olemasolu teadmatus... /
101 parimat oli jaotatud: kaunis kodu (asjad ja uudistooted); reisimine ja nähtavused; argielu aarded; kultuuri pärlid; koostegemine ja öko; perele parim; heaolu; ilu;  luba nautida (söök); midagi muud.

Miks mina ei tea, et nüüd on pea igal endast lugupidaval naisel kodus selline hari ja kühvel,
et igal korraliku naisel on kodus fakiiri-vaip, mille peal ta oma lihaseid lõdvestab ja pesu pestakse mitte pesupulbriga, vaid Eco-Ball´iga.( Eco-ballist ma olin küll teadlik, aga ostnud ma seda pole.)
Miks minule pole vastu tulnud ühtegi otsalampi omavat koera? Elan ma trenditundmatus linnas?

Või et raamatukogud ei laenuta mitte ainult raamatuid, vaid ka erinevaid spordivahendeid: sammumõtjaid, kepikõnni keppe, võimelmiskeppe. Eiii, ma pole kuulnudki!! Meie linnas ka või?

Siiski,  oli ka mitmeid asju, mille olemasolust ma teadsin, aga nende populaarsuse üle küll imestasin, mõne koha pealt ka noogutasin. Näiteks  Ben ja Jerry´s jäätist olen söönud aga, mis ses nüüd nii erilist oli....
Või Susan Boyle´i kohal noogutasin, sest no oli see ju siiski omalaadne täheks sünd või kootud graffitid, mis nähtusena siingi maal  populaarseks saanud on.


Aasta lõpp on tulemas, peab mõtlema, mis ma ise oleks sinna pakkunud, aasta nähtused ja asjad...

Lõbus leid pakendilt :)

Töökaaslane oma lõunasöögi külmikust ja kuna see paistis midagi uut olevat, kiikasime töökaaslastega, et mida ta sööb. Apelsini- kana wrapi, ja ah, ja mis kena soovitus veel pakendil ;)
Eriti kui arvestada, et seda ju söövad mehedki.

Soovitus:  soovitame pannkooke  küpsetada miniseelikusse riietatuna :) :)

Meile ei selgunud ainult miks on just miniseelik kõige õigem riietus pannkookide küpsetamisel :)

Strateegia H1N1 haigestumise korral

Täna oli koosolek, kus jagati uuemat teavet ja tehti strateegilisi plaane gripi puhkemise korral.
Kuna ilmas ei ole mitte ainult seagrippi, vaid ka kõhu- ja oli vist A-grippi, mis sarnaneb vägagi seagripile, on haiguste menüü üsna lai ja tõenöosus haigestuda suur.
Niisiis, nüüd tuli  pealikumatelt ettekirjutis, et töökoht peab välja töötama strateegia, kui töötajatel ilmneb gripi nähtused ja mis on marssimisjärjekord juhatamise suhtes.
Otsustasime siis, et kui juhataja on haige, siis loomulikult on tema asetäitja tema koha täitja, aga kui  mõlemad on haiged, siis asetäitjale määrasime asetäitja ja sellele omakorda asetäitja. :)
(jutt on nüüd Soome asutustest ja töökorraldustest)
Kui enne on olnud nii, et haiguse korral võib juhataja määrata 3 päeva haiguse päevadeks, siis nüüd on see laienenud 3 + 4 päevaks. Alla 10 a lastega koju jäädes on nii nagu enne, 3 päeva palgalist ja üle selle võib võtta palgatut puhkust.
Üle 10 a võib paluda palgatud puhkust, võib kasutada oma järgijäänud puhkusepäevi või muid vaba päevi. Arstitõendit ei ole vaja.
 Kuna polikliinikus enam mingeid analüüse ei võeta, siis põhimõtteliselt ei saagi sa teada, kas sa oled saanud H1N1, A või mingi muu haiguse.
Ning kuna juhataja võib ilma inimest nägemata määrata 3+4 päeva, mis on siinmaal haiguslehel olles 100% maksustatavad alates 1 päevast, siis naersime, et kas juhatajale laienevad ka õigused ihulisele ülevaatusele :)
Miks.
Sest natuke haledat häält telefonis tehes ja 7 päeva nägemata,  võid täiesti vabalt kusagil soojal maal ära käia ja omale kerge päevituse saada.

Niisiis otsustasime, et kui peale haigust  tuled tööle pruuni jumega, väites et oled olnud seagripis, siis oled suur siga ise.

Kes soovib võib kaardilt vaadata kuidas levib seagripp Soomes.(link)