Mida teha, kui sul varastatakse ratas...

Juhtus see juba eelmisel nädalal.
Astume teismelisega õue ja oleme juba hoovist ära jalutamas, kui tuli mingi imelik tunne nagu miski poleks õige...
Vaatan õues seisvaid rattaid ja küsin:"Kuhu sa oma ratta oled jätnud?"
Hetk hiljem, läbilõigatud rattalukku maas nähes, oli asi selge. Varastatud...
Muidugi ajas see meid mõlemaid peaaegu nutma.
Teismeline oli püha viha täis ja lubas...ühesõnaga kõiksugu asju.
Terve päeva helistasin politseisse vastavale numbrile, et edastada teadet vargusest . Telefoniraamatus /2008 a omas/ oli vana number! Sain õige numbri otse jaoskonda helistades. Anti kaks uut numbrit, üks neist andis pidevalt kinnist tooni, teisele ei vastatud. Helistan uuesti jaoskonda, sealt vastatakse, et tulge kohale või helistage sellel numbril. (rikosilmoitusnumero).
Asi ei "põlenud" ju nii palju ja töölt ma ära ka ei saanud, mõtlesin, et teen õhtul internetis avalduse.
Seda on ka võimalik siinmaal teha selle lingi kaudu.

Enne olime teismelisega arutanud, et mida teha siis, kui äkki näed oma ratast kellegi käes.
Tema oli muidugi endiselt püha viha täis, lubas ikka neidsamu kõiksugu asju teha...
Mina taas seletasin miks omakäeõiguse meetodit ei tohi kasutada. /kuigi ausalt öeldes, mõni oleks väär küll/
Mida ma siis õpetasin? Et vägivald asja ei lahenda! Saad hoopis ise omale süüte kaela.
Et temast peab sel hetkel saama salapolitsenik, kui oma ratast näeb. A´la võta sellest inimesest telefonikaameraga pilt ja helista politseisse jne.
Õhtul hakkan täitma ankeeti, kui tuleb telefonikõne.
"Emme, ma olen juba politseisse helistanud, nad tulevad kohe, ma leidsin oma ratta!"
Appi, mis tegi sel hetkel ühe emme süda. Kähku riided selga ja vudinal sündmuskohale.
Asjade kulg oli selline.
Tuleb teismeline bussiga koju, vaatab bussiaknast mööduva kaupluse õue ja näeb oma ratas! Hüppab bussijuhi juurde ja palub bussi peatuda. Vaatab, on jah tema ratas, aga juba uue lukuga kinni. Helistab politseisse ja palub ühel müüjal koos temaga politseid ootama jääda, kuna arvab, et varas võib ka tulla jne.
Tulen mina, tänan müüjat ja jääme koos ootama, politsepatrull pidavat kohe tulema.
Ootame pool tundi. Ei varast, ei politseid.
Siis saab teismeline kõne politseist, annab uuesti oma andmed, kirjeldab ratast ja siis...
ütleb politsei, et ei hakka välja sõitma, võtku me oma ratas ja viigu ära!
Hei, ma võin niiviisi ükskõik mis ratta enda omaks tunnistada ja ära lohistada!!!
Mõtleme kumbki, et päriselt või, kuidas nii??? Ok, me oleme õnnelikud, et ratta leidsime, aga...
Mina ei julge passima jääda, et teada saada, kes me ratta varastanud oli. Pealegi pole me kindlad, et just varas sellega sõidab, äkki on juba maha müüdud. Või ollakse seda alles müümas, et minge vaadake selle poe juures, kui tahate, annate raha ja me anname võtme...vm.
Pealegi, kui politsei enne põhjust väljasõiduks ei näe, vaevalt ta seda nüüdki teeks.
Mis meil muud üle jäi, lohistasime ratta naaberkaupluse juurde, käisin ostsin trossilõikurid ja "varastasime" politsei loal oma ratta tagasi.
Kodus viisime jalgratta rattakuuri. Kui see kord juba varastati, osatakse sellele uuesti järgi tulla.
Igaks juhuks ja hoiatuseks jätsin läbilõigatud luku hoovi, et ka teised näeks, et meie hoovist võib rattaid varastada.
Mind aga pani sügavalt imestama kogu see politsei suhtumine.
NB! Soovitan oma ratastest pilt teha, raami numbri üles kirjutada, siis on teil tõestusmaterjal, et ratas tõesti teie oma on.
Kuigi, ma võin ükskõik mis rattast pilti teha ja raaminumbri ülesse kirjutada ja omaks väita ning endale lohistada...Maailm on ikka jube ja kummaline.

pilt: visitland