Kes on meie aja sangarid?

Patriotism ja isamaalisus, samuti armastus on need, mis nö. toodavad kangelasi.
Vähemalt enne, kui ajalugu ja raamatuid uskuda.
Nii nagu on kerge anda negatiivset tagasisidet, leiame kergelt nii omade ja võõraste hulgast vaenlased. Teisitimõtlejad, reeturid, vastuvoolu ujujad...
Aga kangelased?
Kes ja kas tänapäeval on kangelasi? Meie hulgas, maal, kus pole sõda ega igapäevane elu nõua suurt ohverdamist?
Mis ala või millise olukorra kaudu võib inimest nimetada kangelaseks? Ja kas kangelaseks saamine eeldab alati mingit negatiivset sündmust?
Kes siis on tänapäeva kangelased? Elus hästi läbilööjad? Töökoha säilitanud ja raha koju toovad? Kodused sangarid? Kui suur tegu peab eelnema, et saada sangariks?


Selline kerge mõttemõlgustus koju astudes, kui kuulsin laulu, mille sõnum oli, et sinu eest ma küll ei sureks :)

FOTOJAHT/ koos/ private show Jumalaga/?

Kooseksisteerimist on mitmesugust.
See pilt ei ole fotomaailma imelise trikke ära kasutades kokku pandud, vaid selline kooseksisteerimine on tõepoolest olemas. Tavaliselt on peaukse juures tänaval ka suur silt "Private show". Sealt sisse minnas seisavad kõrvuti kaks ust, mille mõlema ühiseks motoks on: "Vain taivas on rajana..." :)
Mõnikord sealt möödudes muigan, et kas private show Jumalaga või tema kätetöö õrnema poole graatsilistest liigutustega? Ja kas see on kiirtee patust lunastuseni?


Teine pilt on eelmise pühapäeva kevadilmast, kus rahvas järve vallutama läks. Kui zoomad pilti, näed, et need pisikesed mustad täpid on parvedes kooskõndijad. Ja laevad ja majad ja suusajäljed lumel, kõiki oli paar...või näen ma nüüd ainult paarikesi... Mental burn out :D?

Need kaseseened on vist kunagi fotojahil olnud, aga need meenutavad mulle Yin´gi ja Yang´i, kooslust. Ja otsemalt, elas ju kaskki nende seentega koos.



Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.

Ka Eiffeli torn pimeneb

Täna, märtsi viimasel laupäeval kustutatakse tunniks tuled ilmastukumuutuse ärahoidmise toetuseks. WWF üritus Earth Hour- tund maailmale kutsub kõiki inimesi osalema selles ettevõtmises. Ka meist, sinust, minust, võib alata pisike heategu maailma toetuseks.

Kui maailm oleks sinu haige vanaema, kas sa aitaksid teda?
NB! Maailma on juba praegu Sinu haige vanaema!

Niisiis kustuta tuled täna 28.3. klo 20.30–21.30

Küsitlus - kus kohtasid oma tulevast kaasat

Ûtleb vanasõnagi, et kes otsin see leiab... Ka kaaslast, kui ikka väga tahtmine on.
Tänapäeval on omale kaaslase leidmine palju hõlpsam. Hõlpsam selles mõttes, et võid seda teha kodust väljumata, kui pealehakkamist ja julgust on. Saadaval on erinevaid suhtlusfoorumeid, ajalehekuulutusi jne. Pealehakkamise ja julgusega on muidugi oma rida, sest internetis võib ükskõik kes end paremaks ja ilusamaks kirjutada. Seda silmas pidades on poolkogemata kohtumine endiselt esmatähendusega.
Tööl tuligi jutuks, kus keegi oma elukaaslasega kunagi kohtus.
Elu on teinud nii mõnedki kummalised kohtumised. Kes oma trepikojas tulevasele sülle jooksnud või remondimehest elukaaslase saanud. Teine suvisel terassil tundmatule mahla sülle kallanud; või kes koolist alates koos olnud.

Enda minevikust leian ühe novembrikuise sünnipäeva, kuhu täiesti tundmatud noormehed tulid. Kuna minust oli just telekasse saade filmitud ja üldiseks teemaks oli "anna autogrammi ka..." :), siis tahtis üks meeskodanik teada, kes ma selline olen... nii see läks.

Kus Sina tutvusid oma elukaaslasega?

(pilt töökoha wc seinalt, nii nagu ka alumisel tekstil :) )

FOTOJAHT/ kõrge

Kui keegi ütleks mulle " Teie kõrgeausus...", siis teaksite te kõik, mida ma täna hommikul sõin. Ja ma mul südamest hea meel, et keegi nii ei ütle ega keegi mu käimisi ja tegemisi ei kontrolli.

Kõrgused. Ebavõrdne tasakaal.

Kui kerge on sellest trepist alla minna, aga vastupidi...

Või otse selle korstna otsa ronida...
Teisalt, gravitatsiooniseadus teeb sinna otsa ronimise raskeks, aga vabalendu alla ma siiski ei sooviks...

Igas Soome linnas on oma veetorn, mis mõnel pool peale veesurve tasamise ka kohviku, ilmajaama või elumaja vm. osa täidab. Meie linnas teises veetornis on näiteks tähetorn, kus ma vähemalt korra aastas tähtedele lähemale proovin saada.
Ja teise veetorni arhitekt on ilmselt olnud vaimustuses Ameerika Vabadussambast või õigemini selle kroonist.
Minu kodu lähedal on siis selline "water liberty".

Aga kõrgused on ka kohad, kus hing vabadust ihkab, hallist ilmast olenemata, ja silm ilu näeb.

Soomemaa, ühe kõrge torni otsast vaadatuna.


Muud fotoalpinistid leiad selle lingi tagant.

Tõde, laste ja täiskasvanu suust...

Loen lastele loomadest ja vaatame loomade jälgi.
"Jänese jälgi on tegelikult kerge ära tunda. /näitan pliiatsiga jälgedele/ Tema esimesed käpad jätavad lumele üksteise seljataha tulevad jäljed ja tagumised kõrvuti jäljed. /koputan jälgedele/1 1 2, 1 1 2.
Pisike poiss suurte avastustäis silmadega:" Aga jänesed teevad justnagu hädaabi numbreid siis!!!"
Mina: " See on küll tore tähelepanek, nii nagu olekski :)"
Teine tarknina: " Aga miks siis politsei või kiiraabi autol pole jänese pilti?"
Mina:" Jänes on tegelikult väga arg loom, aga abistajad peavad olema väga julged, mitte iga raksatuse peale plehku pistma. Võib-olla sellepärast polegi."
Kolmas tarknina: " Jah, ja Esso on ka juba ära võetud!"
/Esso - bensiinitiiger :)/

................................................................................................................................................................

Töökaaslane mängib lastega arvutamise lauamängu, milles ühed kaardid on kummiga eraldi pakis.
Väike mängukaaslane:" Miks need eraldi pakis on?"
Töökaaslane:" Seal on korratabeli tehted."
Väike mängukaaslane:" Mis asi on korratabel?"
Tõstan muiates päevikust pea ja ootan huviga seletust :).
Töökaaslane: " No korrutamine on....Korrutamine on..... See on väga raske küsimus.....See on vastus, mille te saate teada III klassis."
:D

.................................................................................................................................................................

Võrdõiguslikkuse päev 19.3.2009

Täna on Soomes Minna Canthi päev, mida teiste sõnadega ka võrdõiguslikkuse päevaks nimetatakse.
Esimene mõte, mida sõna "võrdõiguslikkus" meelde tuletab, on mehe ja naise võrdõiguslikkus. Mitte feministlikkuse seisukohalt, vaid konkreetne jaotus ühiskonnas.

Palju on maailm aegade algusest tiire teinud ja elu koos sellega ka muutunud.

Miks üleüldse maailmas oli/on jaotus naisinimese kahjuks?

Kas selle põhjuseks on algselt olnud puhtalt füüsiline jagavus, kus mehed toitu koopasse tõid või algas see alles usuga seotult, kus mees Jumala järglaseks ja paremaks käeks tituleeriti?
Või mõlemat?
Ja miks see tänapäeval ikka edasi kestab?
Või on mehe -naise vastastikku asetamise teema ja võrdõiguslikkuse taotlus sama tulutu nagu lõputu vorsti sentimeetripaelaga võrdseks jagamine?

Maailm on täis ebavõrdsust.
Keegi saab töö, keegi vallandatakse; mõni naine saab lapsi, teine tahaks, aga ei saa. On "kahe korruse väge"; kellelgi on kusagil parem palk; mõnel langevad juuksed varem välja, teine kõnnib juuksed tuules hulmudes jne. jne. jne.

Maailm ei ole võrdne kõigile. Ei ole seda olnud, ega tule olema.
Nii ka mehe ja naise, kuitahes hästi ärajagatud tööde, palga ja ühiskonnapositsioonide koha pealt.

Maailm on võrdõiguslikkuse koha pealt tulnud paremaks paigaks, aga sentimeetripaela võime endiselt sügavalt taskus hoida. Arvan mina.

FOTOJAHT/ triibuline

Täna siis oleme triibujahil.
Triibud... Kootud ja kudumata, kogemata sündinud ja tahtlikult tehtud. Otse ja kaares.

Soome ühed tuntumad triibud on kindlasti Marimekko omad.




Ja kõige oodatumad ilmselt, maast olenemata, päikese omad.

Päikeseviilutatud hommikud :)


Või inimese ja looduse kokkumänguna sündinud.

Kuidas ma enesekaitse kursustel käisin

Töö poolest on meil igal kevadel võimalik osa võtta ühest õpetlikust ja meelt virgistavast kursusest või ekskursioonist. Nii ka seekord.
Mina ja paar töökaaslast valisime enesekaitsekursuse. Eks ole meelt virgistav :)!
Muidugi tegu oli algõppega ja seal õpetati peamisi võtteid ja tõrjumisi.
Meid õpetav mees oli ka Krav Maga õpetaja ja peaaegu iga teine tõrjumine algas lausega- seda kasutame me ka Krav Magas.
Mida me siis õppisime? Kõigepealt seda, mida ja millal seadus lubab õpetatavaid võtteid kasutada, millal sina ei jää süüliseks, kui sulle liiga tehakse. Seejärel hakkasime õppima erinevaid astumisi, löömisi ja tõrjumisi.

Mis oli kõige raskem? Löömine. Oma reflekside vastu võitlemine (mitte selja keeramine ja kiljudes ära jooksmine ;)) ja ettenägelikkus. Ja kui nüüd kõige jäledamat võtet mõelda, siis minu arvates pole midagi jäledamat, kui (enesekaitseks) kellelegi sõrmenukkidega kurku lüüa.
Tegime paaris harjutusi, kus üks oli nö. kurjategija, vägistaja või narkouimas kodanik ja teine ennast kaitsev.
Kujutage ette 12 naist, kes kiljuvad, et ma ei julge lüüa, oih, kuidas see nüüd oligi, kumma käega ma pidin tõrjuma, kumb jalg mul pidiga taha minema... :)
Mõtlesime, et kui keegi meile nüüd kusagil kallale tikub, siis peame tollele ütlema, et oot, alustame otsast, ma tahan teha selle tõrjumise õigesti. Oled sa vasaku või parema käeline? Ok, kummalt poolt sa tuled? :)

Poksimist proovisime ka.
Jeh, kickboxing mulle meeldis! Päriselt, midagi peaks arendama, võibolla seda isegi harrastama hakkama.
Nii hea on südamest väljaelatud agressiivsus!!! Ma olen nüüd kohe palju parem inimene! :D
Soovitan.

Piiratud fantaasiaga täiskasvanud

Lugesin lastele raamatut "1001 teaduslikku vastust" ja sealt mõnedele küsimustele vastuseid. Nagu näiteks seda, et lapsel on 300 luud rohkem kui täiskasvanul.
Milline kilkamine ja rõõm ootamatult kättesündinud võidu ees täiskasvanutest!
Kuidas nii, täiskasvanud on ju suuremad, pikemad!!?
Ja siis hakkas väikeste vandersellide fantaasia lendama. Keegi neist arvas, et need on kõhus kuskil kotis peidus, ei kõhusahtlis, ei ikka meil on sellised nähtamatud luud, mida vajatakse une ajal ja on ainult lastele näha, just täiskasvanud ei näegi neid jne jne.
Mina aga otsin sõrmega ridade vahelt neid kaotatuid luid....

Teadmised on meie sõbrad ja vaenlased.
Meie elu on äratõestatud, teaduslikult uuritud, tõestamisetega nö. lukku löödud.
Ja see killustab täiskasvanute fantaasiamaailma, kes erinevalt lastest ei lase sel vabalt ja eelarvamusteta lennata.
Loomulikult ka täiskasvanud oskavad fanataseerida, aga ka siis on tõeraamid pommina jala küljes.
Miks me proovime kõigele seletust leida, raamidesse suruda?
Miks me ei võiks leppida, et Muumid on lihtsalt Muumid, liigitamata neid kellekski.
Või miks me mõtleme, kas Tiivi-Taavi on homo? Kas tal sobib olla lillas riietuses antenn peas ja kotike käes laste seiklustes, ilma et lapsed saaks kuidagi kõrvalmõjutatud, ehk äkki, minesatea, isegi nakatatud .... Miks ta ei võiks olla lihtsalt sootu Teletups.
Või miks mina, süvenemata enne asjasse, kuid selle kirjutise põhjal hakkasin juurdlema, mis soost on Puhhi sõber Notsu? On ta isane või emane? Olin ta liigitanud emaseks, ikkagi roosa-triibulise trikooga. Kui ta poiss oleks, silkaks sinistes suspedes mööda Tuhande hektrari metsa ringi...Teisalt, äkki on ta suureks saades kerge puusanõksuga onu, mis ta muidu selle õhupalliga karu taga vanderdab...
Kas see vastus muudaks miskit? Laste jaoks mitte miskit. Kuid, mõni täiskasvanu, edasi juureldes, võib jõuda jälle Tiivi-Taavi teooriani ja keelab selle natuke saamatu Puhhi seiklused koguni? Äkki mõjutame...
Lapsed ei otsi sellele vastust. Neid huvitab, mis edasi saab, mis juhtub ja et kõik õnnelikult lõppeks.
Meie aga ei suuda isegi endale õnnelikku lõppu ette kujutada, ikka kipub reaalsus koleda maksujõuetu pensionipõlve ja radikuliidiga ka unistusi põrmuks tegema.

Lastel on 300 luud sellepärast rohkem, et täiskasvanuks saades kasvavad meie luud kokku. Nende arv väheneb selle arvelt.
Ilmselt piirab mõne luu kokkukasvamine ka piiritut vastuseta fantaasiat.


Pilt siit

FOTOJAHT/ vaade aknast välja

Kui ma siia majja elama tulin, arvasin et ma ei suuda iialgi ära harjuda selle müraga. Kolmandal ööl olin valmis akna all olevat valgusfoori kägistama! Piiip- piiip- piiip, pipipipippii.... RRRR!
Mis teha, kesklinnal on omad võlud ja vead. Samas on kõik meie linna kultuuri-ja maamärgid silma-ja jalutuskäigu kaugusel. Järv otse aknasse ei paista, aga selleni pole isegi kilomeetrit mitte.
Vesi peab olema mu läheduses. Isegi kui ma seda ei näe, tunnetan et ta on siinsamas kõrval.
Mu pisikeses kodus on 7 akent.
Mida ma siis näen?
Esimese pildi kompositsiooni autoriks oli ükspäev isetegevuslikult poeg.
Neid "mömme" vaadates tuli meelde lause: sõpra aitad ikka hädas... :)
Ja mömmid nägid, et eile oli Kalevala päev ja sel puhul ka lipp kaugemal maja katusel lehvimas.


Teisele poole maja vaadates näeme, kuidas ühe õnnetus on teise õnn ja kuidas raha vahetab omanikku. Hetked on kiired vahetuma, nagu ka päiksepaiste sajuga.


Otse aknast alla. Rehvide graafika.

Ööd on meil kollased.

Kaugel taamal kohalik disko-Eiffeli torn, mis tegelikult on raadiomast ja mille valgusshow´d ma üritasin kinni püüda. Ei õnnestunud, aga maste valgustatakse erinevat värvi kiirtega, samuti taevast.




Maailm teiste akende läbi on selle lingi taga.