FOTOJAHT/ puust

Kas puu,
mis seisab puise maja õues,
vaatab kodu soojendavat tuld
rõõmu või kartusega?

-mina-

Puu.
Soe käele ja jalale. Soojendaja ja kodu andja. Tule lemmiksöök.
Puud on veel paljuks muuks, ka maamärkideks ja kunst -arhitektuuriliste teosteks.

Puine Trooja hobune.

See on puine teos, millenime ma ei mäletanud,,aga internet andis vastuseks "Puuspiraal". Tema asukoha üle oli suur poleemika, sest see paigutati keset pisikest teed.


See viimane asjandus on maa ja järve lainepüüdja tipus. Minu lemmik koht istumiseks ja mind võibki seal päris tihti istumast leida ;). Tegelikult ma hästi aru ei saa, mida see endast kujutab :)
Fotojahile pääsed selle lingi kaudu.

9. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Seda blogijat tutuvustades tuleb meelde kõigepealt kaks asja, ratas ja huumor.

(peale selle õppisin ma selle intervjuu ajal midagi ka suurte tähtedega ütlema :) )

Tere Priit!

Kuna mul endal tekib mõnikord tahtmine lisaküsimusi esitada, siis pakkusin välja, et kel tahtmist midagi küsida on, võivad siia kommentaariumisse neid esitada ja Sa olid lahkelt nõus vastama. Kas päeva lõpus või siis, kui Sul parasjagu aega on. Niiet ei tasu kärsitu olla. Aga seda võib soovi korral igatahes teha.
Aga nüüd kõigepealt minupoolt esitatud küsimuste juurde.

• Mis karma võlg teil Salumäedel on, et teie perekonnanimelised igatsugu sporte vihuvad teha? Kellega sa kuulsatest sportlastest sugulane oled?

Ei ole Erika, Jane ega Jensiga sugulane ja egas saa ka vast :)

• Või kohustab Sind perekonnanimi ilma suguluseta dressi selga tõmbama?

Madal tämber mu kuklas vasardab pidevalt: Salumäe, dress selga, Salumäe dress selga! Ainus paha lugu on see, et teatrid ja isegi restoranid ei taha kuuldagi mu karmavõla tasumise projektist. Lihtsalt, ilma süvenemata, ei sobi neile liibuvates punastes rattariietes kliendid :D

• Teed sa sporti ikka vabatahtlikult? Kodus keegi ei kiusa ega narri, et peab keplema ja rattaga sõitma põgenema?

Äkää, ei sunni ega ahista. Mõistvad on :) Poistesse olen ka ikka spordipisiku sisse ajanud, kuigi, jah, üks loobus uisutamisest ja alustas lõõritamisega, teine kütab klaverit ja teeb mingit idamaist tsikibrikit, millest ma ei tea suurt midagi, aga kui ta seal usinalt treenides mõne kyu võrra redelitpidi edasi tatsab, siis, siis käsutab tema juba mind :)

• Sa treenisid Toomas Luhatsit, aga kas sa ise ei võistle või võistled?

Tommil olin ja olen (jess) ikka rohkem selline sparringupartner ja semu, kes vajadusel nõu ja jõuga abiks. Päris treeneriks Ain-Alar Juhanson.

Võistlemisega on nii, et PEAN ala populaarsuse huvides juba ennast teinekord rattarajale vedama :) Päris hea on kuulata võhivõõraid inimesi arutamas, et neil on 2 eesmärki: panna Salumäele pähe ja olla naistest esimene! :) Mis on veel parem kui inimestele rõõmu valmistada...

• Sind võib lausa foto ja töökoha järgi ülesse leida, Sa pole sellest saladust teinudki. Kas sa oled kohanud inimesi, kes tasakesi sosistavad või lausa avalikult hüüaks, et näe, see on ju Priit Salumäe, sellest blogist või Hawaii Ekspressist?

Vaata eelmise küsimuse vastust :) Peale Dakari tuldi ikka üsna tihti juurde ja tänati, et aitasin inimesi oma ürituse/blogiga... Nüüd millegipärast on vanem pruunsilm kõik kuulsuse ja au ära võtnud ning minust saanud tihti: näe_see_N_isa! :D

(ma tunnen kuidas ma praegu teie firma nime kirjutades oma jalgrattale piduriklotsid välja teenisin :D ;D ) no ei... :)

Eip. Mingid kasutatud juustud, mis muidu äraviskamisele kuuluksid :) Hawaii EXPRESS on korrektne kirjapilt! Endal 0 (loe: SUUUR NULL) kodutööd ja pressib siin veel tasu välja :)

:D ,alati võib ju proovida ;)

• Kuidas selle sponsorlusega on. Ilmselt ajab masu teie jutule igasuguseid rahaküsijaid. Kõigile nagunii ei jagu. Aga võtame näiteks Juhanssoni, kelle sopnsoreerimine on väga viis tegu. Mida kohustub tegema isik, kelle sponsoriks te olete. Peab ta sööma Hawaii EKSPRESSI logoga toaste ja magama teie nokatsiga?

Ei pea kellegagi magama :)

Oleme oma sponsorlusprogrammi ikka väga koomale tõmmanud :( Ainult suured üritused, a la Tartu Rattamaraton, Tartu Rattaralli, Tartu Uisumaraton ja suusamaraton on listile jäänud. Sportlastest ka vääääga ühe käe sõrmedel ülesloetav rivi. Otseseid karme lepingulisi kohustusi me ei ole kunagi pooldanud. Pigem on olulised maailmavaade ja tahtmine. Kui juba põhilised väärtushinnangud kokku ei lange, siis ei tule koostööst ka üldjuhul midagi head välja.

• Minu tagasihoidlik arvamus su kirjutamisstiilist on see, et sa oled kadumaläinud kirjanik. Vähemalt mina saan su tekste lugedes sellise mõnusa verbaalse"laksu", et pärast on tükk aega muigav-õnnelik nägu peas. Mis hindega Sul koolis kirjandid olid? Sa ei tahtnud Luhatsist raamatut kirjutada- 7 kuuga sõltlaseks?

Ossa, ossa, tänud :) Kui ma oleksin veits häbelikum, siis ma punastaksin hirmsasti nüüd, aga kuna ma ei ole arvutiekraani taga anonüümseid kommentaare pildudes üldsegi häbelik, siis ma ei punasta ja vastan ülbelt macholikult: "Kirjandid olid viied, mis siis, käskis keegi küsida vä?!" :)

Luhatsi sõltlaseks tegemine oli lahe, mis põhiline, õnnestus, töövõit! :) Tuleb olla üdini aus, mitte liigselt :) survestada ja asjad lähevad nii nagu sa soovid. Raamatu kirjutamise peale pole Luhatsi teema juures küll mõelnud, las kirjutab ise, krt :)

Ja blogimisest.

Olen kõigile intervjueeritavatele esitanud lõpus samad küsimused. Nii ka Sulle.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Kas blogimine on toonud teile lisa kliente?
  

krt seda teab, vahel nagu endale, vahel teistele, teinekord sõpradele, tuttavatele, maitea, mul tundub, et mu blogi on nagu krdi rosolje vaarikakastmes, mida tuleb rattaseljas õgida, öäk :)

Lisakliente? Hmm, keeruline mõõta, usun küll... kuigi, blogipidamise eesmärk ei ole nüüd küll kunagi olnud otseselt midagi müüa või uutele klientidele võrku punuda... pigem ikka tasatasa külvata sellist elustiili, millesse ise usun ja mis õnneks ka leiva aitab lauale tuua :)

Uhh, üks konkreetne juhus on küll :) Telefonikõne: "Lugesin su blogist, et tegelete selle ja sellega nüüd. TAHAN KA!" ja andiski näpu ning sõrmus läks :)

• Ootad Sa oma blogis dialoogi?

kommide näol? Sõltub teemast. Väga teemast. Kommenteerija anonüümsusastmest jne. Niijanaa.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Loen ikka. Põhiliselt reklaami- ja ratta/sporditeemalisi. Õnneks lõi vanajumal RSS-i :)

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

kuulilennuteetunneliluuk või saippuakivikauppias

2. Sõna, mis Sulle ei meeldi?

pohui
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?

oi oi oi oi

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

šerpa

5. Millises ametis Sa ei tahaks olla?

mingi liinitöö värk

6. Mida Sa sooviksid, et Jumal

Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

Vara veel, kussa krt trügid, kasi koju!

Tänud Priit! Ma usun, et selliste entusiastide eeskujul on Eestimaa varsti palju rattarikkam. Nael kummi leebetes sügistuultes!
Ja kel tahtmist Priidult ükskõik mida küsida on, võib seda teha.

8. Blogi-intervjuu " Avastame blogipidajat"

See blogija seisab vankumatult Blog.tr. Top 100 esikümnes.
Ta on nagu must miniseelik, mis on alati moes.

Täna uurikski teda natuke lähemalt. :)



Tere Aarne!

Mõtlesin millise staatusega blogija Sa oled ja tuli mõttesse selline väljend nagu- blogi-isa. Sa oled selline tark ja humoorikas ja leiad igatsugu vahvaid asju netist, samas oled sa pere eest seisev ja hoolitsev. Eestimaa heaolu peale mõtled ka.

• Sa kirjutad peaaegu iga päev, ilmselt on arvuti su käepikendus. Mida sa tegelikult tööks teed?

Tegelen maamõõduseadmete, geodeetiliste mõõteriistade, ehitusmõõteriistade, jms kraamiga. Alates ehitusnivelliirist kuni laserskännerini ja laserkaugusmõõtjast GPS/GNSS vastuvõtjateni. Tänapäeval käib sinna juurde ka hunnik tarkvara, mis on samuti minu rida.

Kui kokku lugeda ka see aeg, millal arvuti mulle ainult muusikat või filmi mängib, siis tuleb igapäevaseks kasutusajaks üle 12 tunni kindlasti ära. Koduarvuti on pea 24/7 sisselülitatud.

* Sa ka twitterdad. Mis sa arvad, kas kiire elu on põhjuseks miks sündis Twitter, sest inimesed lihtsalt ei jaksa enam pikki lugusid lugeda. Kas meie uuest põlvkonnast tuleb ainult pealkirjalugejad?

Ja mis sa arvad, kas Twitter hakkab blogisid välja sööma?

Kiire elu võib üheks põhjuseks olla küll, miks niisugune asi, nagu Twitter tekkinud on. Siiski ma ei usu, et 140 tähemärgiga piisavalt infot edastada annaks ja blogid (ajalehed, ajakirjad, raamatud, jne) selle pärast välja sureksid.

Samas on piisavalt infot, mille edastamiseks või salvestamiseks Twitteri formaat väga hästi sobib, näiteks huvitavad lingid, YouTube videod, jne. Mugav on ka see, et oma sõnumi või pildi saab suvalisest kohast mobiiltelefoni vahendusel ära saata. Blogi puhul on see võimalik aga natuke keerukam.

Olen nüüd natuke üle aasta Twitterdaja olnud ja mulle hakkab see järjest rohkem meeldima.

* Kui sa avastaksid, et su tütar peab mingit pseudonimelist blogi ja räägib seal taga oma vanemaid, siis kas sa ootaksid mis juhtub ja loeksid endast? Kommenteeriksid Sa ta blogis anonüümse teismelisena või anonüümse täiskasvanuna? Suunaksid Sa ta mõtteid ja annaksid talle õpetlikke nõuaande, kui tekst seda nõuaks?

Kui ta on teinud anonüümse blogi, siis ma üritaksin ta identiteeti ikkagi mitte paljastada ja vajadusel kommenteeriksin anonüümselt. Kui sisu ikka väga hull oleks, siis käsiks selle vanemaõigusega maha võtta.

Kommenteerimise asemel oleks vist targem kodus asjad silmast silma korda ajada ja võib-olla blogi üldse mitte jutuks võtta.

Pealegi mulle tundub, et blogimine pole enam väga moes. Tänapäeva noortel on rate.ee jms kogukonnaportaalid palju tähtsamad.

* Milline on Sinu arust hea blogitekst? Millest sa mitte kunagi ei blogiks?

Head blogiteksti on huvitav lugeda. See kajastab mingit huvitavat teemat ning on hästi kirjutatud. Nii lihtne ongi. Heaks postituseks peaks kirjutaja teemast midagigi teadma või siis vähemalt põhjendatud arvamust omama. Kirjutajal endal peaks samuti huvitav olema. Kuna praegu teadmised puuduvad, siis mina vähemalt esialgu tuumafüüsikast ja geneetikast ei kirjuta.

Ma ei julgeks välja tuua mitte ühtegi asja, millest ma oma blogis ei kirjutaks. Kunagi proovisin ja ebaõnnestusin (http://toompark.pri.ee/aarne/millest-ma-oma-blogis-ei-kirjuta/), st. mõnest asjast kirjutasin pärast ikkagi. Ilmselt siiski ei hakka ma kunagi “sõin just võileiba“ või “kuulasin lahedat laulu“ tüüpi postitusi tegema. Selle jaoks sobib paremini Twitter.

*Sinu blogis vilguvad igasugu reklaamid, sa oled kirjutanud, et blogiga võib teenida raha. Kas Su blogi teenib ja kui, siis kui palju, kasvõi suurusjärguline võrdlus millegagi.

Olen kirjutanud ka tasulisi postitusi mille eest olen saanud erinevatel üritustel tasuta osaleda, raamatuid, raha, jms. Need postitused on alati olnud vastavalt märgistatud (http://toompark.pri.ee/aarne/tag/tasutud-teadaanded/) ja varjatud reklaami või rahateenimist pole olnud.

Kui ma oleksin kõik asjad / teenused ostnud, mille ma blogimise eest tasuta olen saanud, siis peaks summa natuke alla 10 000 jääma. Kui ma oleksin pidanud nende asjade eest maksma, siis poleks ma suuremat osa neist oma raha eest ostnud.

Reklaame näitab mu blogis smartAD (http://www.smartad.ee) kellega mul on leping sõlmitud. Kõik numbrid ja muud lepingutingimused on konfidentsiaalsed aga näiteks hostingu saan reklaamiraha eest makstud.

* Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Eelkõige ikkagi lugejatele. Iga klikk ja kommentaar on egoboostiks. :) ehkki vahel teeb natuke tuska, kui korralikult ettevalmistatud ja südamest kirjutatud postitus kogub vaid paar klikki ja mingisugune paarilauseline nali saab seal kõrval mitmeid kommentaare.

Kindlasti suuremat osa lugejatest mu tööalased uudiseid ei huvita aga neid on mul see eest ise vahest hiljem hea kasutada sest info on kuupäevadega, märksõnade ja linkidega varustatud ja mul on seda oma blogist hea lihtne leida. Samasse kategooriasse lähevad ka isiklikud tähtpäevad jms aga jällegi, neid on pärast endal hea vaadata.

Otse loomulikult ootan ma ka kommentaare. Eks on ju tore, kui mu kirjapandu kellelegi korda läheb. Ma arvan, et need kes väidavad, et neid lugejate ja kommentaaride arv ei huvita, pigem valetavad. Enda salajast päevikut koos kommenteerimise võimalusega ei panda avalikult netti vaid hoitakse sahtlipõhjas.

* Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Google Readeris on mul praegu 768 feedi ja umbes pooled neist on blogid. Ülejäänud on masinate poolt teistele masinatele genereeritud feedid aga ma lihtsalt hoian silma peal, et ma teaks, mis aparaadid teevad. Terve virn on niisuguseid feede, mis edastavad erinevate uudiste pealkirju kus ma klikin mitmesajast vaid ühte. On erinevate otsingutulemuste feede ja muud taolist kama.

Blogidest loen tervet hunnikut Eesti ja välismaa blogisid, tööalaseid ja muid uudiseid, jne. WordPress’i, bloginduse ja geomaatika alaseid feede jälgin samuti. Jälgin vist kõiki Eesti filmiblogijaid ja väga suurt osa blog.tr.ee TOP100 olevaid kirjutajaid.

Ehkki sellest 768’st on paljud tegevuse lõpetanud või ilmub seal vaid paar korda kuus miskit ja väga suurt uputust pole, võtan esimesel viitsimisel tõsisema puhastamise ette.

* Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

Enda teada ei ole. Kui mõni sõna jutus juba parasiitsõnaks muutuma hakkab, siis on õnneks piisavalt inimesi, kes mulle sellest märku annavad.

2. Sõna, mis sulle ei meeldi??

Iga sõna on mingis kontekstis hea ja asjakohane.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?

Kurat. Üldiselt üritan vältida, aga kui ikka haamriga pöialt taban, siis kasutan kah.

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

Mõne väikese troopikasaare kuningas.

5. Millises ametis sa ei tahaks olla?

Liinitööline või supermarketi kassapidaja.

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

Tere tulemast! Äkki võtaks väikse õlle?

Tänud end tuttavaks tegemast ja vastamast!
Rõõmusta meid ikka oma toredate kirjutistega!

7. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Seekordne blogija ei vaja samuti suuremat tutvustamist.

Tema üheks "blogikaubamärgiks" on 5 p tähte E tähe järgi ning ta

blogi kannab pealkirja "Elust kirju".



Tere Eppppp!

(Eppppp vabandas kiirete vastuste pärast.

vastan: Ei peagi olema kilomeetri pikkused, iga blogiomanik võib vastata just nii palju ja selles stiilis, mis talle meeldib. Olen väga tänulik kõigile, kes selles intervjuu sarjas osalevad!)

Sa oled vist üks esimestest, kes Eesti blogimaastikul blogima hakkas ja selle kaudu ka tuntuks sai. Ühesõnaga Sa oled juba blogi-veteran.

• Mis on muutunud sellest ajast, kui kui blogirohi oli rohelisem ja taevas sinisem ning puud polnud üldsegi?

Ma kindlasti ei olnud esimeses laines, aga teises või kolmandas laines ehk küll. Alustasin juunis 2005.

Vahepeal on blogimine muutunud väga tavaliseks äri-ja asjaajamise osaks. Aga vahepeal on ka palju mu tuttavaid blogimist niisama proovinud ja selle siis maha jätnud, saades aru, et selleks peab olema kas grafomaan või väga suure vaba aja varuga.

• Mis Sind sundis kunagi blogima? Kas Sa hakkasid blogima koduigatsusest või põed Sa lihtsalt motoorset rahuldamatust ja verbaalset sõnapeetust? Või Ameerika vaevusest ? Kas tundsid end Ameerikas Vargamäe Krõõdana?

Blogima palus vana sõber Kaja Pino, kaja.ekstreem.ee. Aga see hakkas mulle jah kohe meeldima, sattusin niiöelda soone peale.

Kindlasti on mul motoorne rahuldamatus, ja seda olen läbi elu rahuldanud eri viisidel, aastail 2005-2007 väga tugevalt ka blogides. Viimasel ajal küll vähem, hetkel rahuldan end teistel viisidel, näiteks raamatut kirjutades, reisides, maja renoveerides. Kas mul on verbaalse väljendamise vajadus? Kindlasti. Kui ma pole saanud kirjutada, siis tunnen end kuidagi kuival. Kuna viimased kaks aastat olen tegelenud oma reisikirjade põhise romaani kirjutamisega ("Kas süda on ümmargune", mille ilmumist sai taas edasi lükatud), siis on blogimine sellevõrra unarusse jäänud.

...Aga Ameerikas? Ma ei tea, kas ma end just Vargamäe Krõõdana tundsin. Probleeme oli ja ilmselt ei saa neist kõigist üle enne, kui surm käes. Olen ka hetkel, neid tähti toksides, Ameerikas, olen üks väike osa selles ületarbimise-ülepakendamise-raiskamise-hoolimatuse maailmas. Ikka veel märkan ma selle maailma ebanormaalsust ja valutan oma südant, aga ikka veel ei oska ma seda muuta. Midagi olen ju ka muuta üritanud, näiteks kinkisin ämmale-äiale kompostikasti ja pesunööri, aga need kipuvad pigem olema sümbolid nende tagaaia nurgas, mida ainult kentsakas minia Epp kasutab, kui külla tuleb...

• Sa oled nö avalik blogija. Tood enda ja pere, peresed tegemised avalikkuse ette. Oma töö pealekauba. Kas see on kaasa toonud rohkem positiivset või negatiivset? Kas Sinu arust peaksid kõik blogijad olema "avalikud"?

Aga äkki on mul nüüd hoopis üks anonüümne blogi ka, rahvas loeb, aga ei tea, et see on tegelikult seesama viie p-ga Epp?

• Kuidas Sa leiad oma raamatutele autoreid? Näiteks sari "Minu......" Otsid Sa ise või pakutakse Sulle neid? Milline näeb välja uue raamatu valmimine punktist A raamatuletini?
  

Viimasel ajal olen pannud omale kollase kleepeka arvuti peale "Minu"-sari, stopp! Meil on nii minu enda otsingute tagajärjel kui ka autorite poolt aktiivselt pakutult olemas raamatud terveks järgmiseks aastaks ja veel enamgi.

Kuidas raamat valmib? Käsikiri saab toimetajaga koos töötades valmis, läheb keeletoimetusse, siis küljendusse, samal ajal käib arutelu erinevate kaanevariantide üle ning käib ka fotopoogna valik (kui räägime "Minu"-sarjast), küljendatud variant läheb umbes samal ajal korrektuuri... Ja siis lähevadki nii valitud kaas kui "puhtaks loetud" sisu trükikotta, kahe-kolme nädala pärast on raamat valmis ja läheb hulgiladude kaudu raamatupoodi. Pealtnäha on kõik ladus, aga tavaliselt tekib kusagil mingi väike jama ka.

• Kellele Sa oma blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Kõige rohkem meeldib mulle kirjutada iseendale, unustada kõik muu ja lihtsalt iseendas sobrada. Mida vähem inimesed kommenteerivad, seda rohkem saab seda illusiooni hoida.

Samas meeldib mulle dialoog, nii et räägin siinkohal endale vastu.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Loen praegu ainult mõnda blogi regulaarselt, nad on kõik mu isiklikud sõbrad-tuttavad: kaja.ekstreem.ee, daki.tahvel.info, palun.blogspot.com, www.sjgelle.blogspot.com, kangsepp.wordpress.com, http://www.ohtuleht.ee/airidownunder, http://reeedenewyork.blogspot.com/ - aga vahel jalutan ka niisama netis ringi ja loen välismaal elavate eestlaste blogisid, neid leiab palju just viimati nimetatud reedenewyork-aadressi blogilistist. Ja vahel loen kurikuulsaid blogijaid ka, neid-kelle-nime-me-ei-nimeta.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? – supercalifragilisticexpialidocious (vaata "Mary Poppins").

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? – bureaucracy (mu näpud ei suuda seda õigesti välja trükkida.)

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Crap! Holy crap! (Kirun tavaliselt inglise keeles, see teeb kirumise kuidagi nagu pehmemaks ja ebamaisemaks.)

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Lasteaiakasvataja, kellele vahepeal antaks vaba aega, et oma tekkinud lastejutud üles kirjutada

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? Kiirtoitlustuskohas, kus on plastist nõud.

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? "Tere jälle. Ma ju ütlesin sulle...!"

Tänud Eppppp, kes sa ei pidanud paljuks oma kiiret aega siia jagada! Ilusat sügise algust sinnapoole lompi ja Eestimaa pinnale!

6.Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Mõtlesin selle intervjuu alles kolmapäeval ülesse panna, kui ajusoppidesse jõudis teadmine, et siis ei jõua see ju Blogilehte! Nimelt peame me materjalid usinasti teisipäeva õhtuks kokku korjama. Ja kuidas ma siis jätan kiusamata blogi sõna eestlaste suhu toonud ja Blogilehe peatoimetajat Dakit!


Tere Daki!

• Sa oled oma elus kindlasti mitu intervjuud andnud . Kas sa oled endiselt blogi kaudu tuntud või oled sa omale muu "kreemikorra" peale saanud? Kellena sind tuntakse?

Tead, ma just mõtlesin, et ilmselt jään ma igaveseks blogi-Dakiks, ükskõik, mida ma elus ka ära ei teeks. Eks ma olen üritanud seda "kreemikorda" ikka kasvatada ka, kirjutades üht-teist muudki peale blogi ja tehes ajakirjanikuna palgatööd, kuid jah, blogi-Daki silt jääb mulle külge igaveseks. Ja ega ma pahanda, ise ju olen selles "süüdi". Ma lihtsalt loodan, et inimesed võib-olla poodi minnes mõnd mu raamatut nähes mõtlevad, et oh, äkki oskab ta midagi muud ka kirjutada. Et prooviks. Ja siis proovivadki ja kes teab, äkki hakkab meeldima. Ja samas peaks siin vist ka ära mainima, et tegelikult mind ikkagi üllatab iga kord siiralt, et mingi minu ajukoore all kasvanud tekst või lugu kellelegi teisele ka meeldib. Ja kui näiteks Teet Kallas mind oma arvustuses eraldi välja tõi, siis ma tantsisin kolm päeva rõõmust hullununa mööda maja ringi...
Muide, mu hea sõber ja maailma üks andekamaid luuletajaid ja soojemaid inimesi, Andra Teede küsis mult ükskord, et kas mind ei häiri, kui mind nimetatakse naistekate kirjutajaks. Ei, mind ei häiri, sest just meelelahutuskirjandust (kui selline asi on olemas) ma ju teengi. Kirjutan lihtsate inimeste lihtsatest lugudest. Suurt kunsti ei oska teha, aga võib-olla kunagi õnnestub.

• Mida Sa praegu üldse teed, siis tööks?

Teen seda, teist ja kolmandat. Lühidalt olen vabakutseline, mis tähendab, et tuleb teha kõike, alates tõlkimisest, lõpetades erinevate asjade kirjutamisega. Lapsi käin ka hoidmas vahepeal:) Ja õnneks saan ka seda va ilukirjanduse värki kirjutada ja teinekord saan isegi raha selle eest. Nii et ei kurda, üldse ei kurda. Hommikuti saan kaua magada ka.

• Miks Blogileht? Kust selline idee alguse sai ja oled sa rahul?

Blogilehe mõte tuli Andriselt, kes mulle ükskord ütles, et kuule, mõtle kui vahva, kui oleks selline blogide kataloog, kust oleks rämps välja roogitud. Ta vist päris niimoodi ei sõnastanud, aga noh, mõte on ikka sama. Teine mõte on muidugi Blogilehe juures see, et tegelikult on blogijatel võimalik lihtsalt ja odavalt (ehk väikese kirjutamisevaeva hinnaga) saada suuremat kõlapinda ja seda ei osata praegu veel ära kasutada. Üritame Blogilehega anda ka n-ö lihtblogijale, kelle väärtuslik sõnum või tekst muu blogimaailma kirjumirjus muul juhul kaduma läheks, võimaluse sõna saada.

• Mitu tundi oleks Sinu ideaalses ööpäevas ja kuidas ning millele see jaguneks?

Oi, 24 on täiesti piisav. Mida ei jõua ühel päeval, seda jõuab teisel päeval. Pingevaba elu on mul säänne:) Kui tõsiselt rääkida, siis jah, vahepeal on küll tunne, et miks päevad nõnda kiirelt läbi saavad ja polegi nagu midagi jõudnud. Aga kui ma saaks midagi muuta, siis mitte tundide arvu päevas, vaid inimese unevajadust. Ma olen aastaid uneprobleemide käes vaevelnud ja nüüd, kui ma lõpuks olen õppinud magama, vajan ma und LIIGA PALJU ja sellele läheb nõnda palju aega ära. Nii et mulle meeldiks hoopis, et inimene elaks kenasti ka kahe tunni unega ööpäevas. Siis saaks kõike piisavalt nautida - tegusaid päevi, varahommikust turulkäiku, mõnetunnist söögivalmistamist ja selle nautimist, lõbusat aega sõpradega, hella aega armsamaga, maagilist ööd ja nii edasi. Tahaks kõigest osa saada!

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa lugejatelt kaasarääkimist/ dialoogi?

Ma olen alati üritanud kommentaaridele vastata, sest mind hirmsasti häirib, kui blogipidajad seda tegema ei vaevu. Ma võtan seda solvanguna. Aga samas eksin ise viimasel ajal aina rohkem selle vastu, seega olen mõelnud kommentaarid üldse kinni keerata - ma ei jõua (ja sageli ei taha) neile vastata. Eh, eks see ole natuke seotud sellega, et üksvahe siin ma sain hästi palju kurje kommentaare absoluutselt iga oma postituse peale ja see tegi hellaks ära. Aga eks ma ikka kirjutades loodan inimestes äratundmist tekitada - oh, mul on ju ka nii olnud! Või siis hoopis: huvitav, ma ei ole kunagi sellele NII mõelnud...
Kui aus olla, siis pole ma kunagi päris iseendale kirjutanud. Kui oleks seda tahtnud, oleks jäänud Wordi kirjutama. Eks ikka on mus nii palju edevust, et kirjutan Lugejale. Ja eks väljaelamiskoht on ka blogi läbi aegade olnud, aga pigem tahan ma talletada hetki, mis on mulle korda läinud või mingit emotsiooni tekitanud.
Ja vahepeal ma tahan teada, mida teised inimesed näiteks pesukaitsmetest arvavad:)

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Tänu Blogilehele sirvin palju blogisid, aga huviga loen ehk paarikümmet. Teemavaldkond - ikka isiklik elu. Ilusate piltidega illustreeritud, soovitavalt. Ja muidugi: huumor! Terava keelega ümbritseva elu kommenteerijad.
Pluss on üks tehnikablogi ka (välismaine), kust oma tibitehnikaihaluse rahuldatud saan. Ja kuigi Cracked.com pole otseselt blogi, vaid pigem veebiajakiri, siis tahan ikkagi ära mainida, et seda loen. Kogu aeg. Mõnuga. Pausideta. Hommikusöögi alla ja õhtusöögi peale. Maailma parim lehekülg ÜLDSE. Ootan huviga, et keegi Eestis midagi sarnast teeks (Vello42 on ehk mingisugune algus, aga ikka väga pikk tee on sealt minna). Kui oskaks niimoodi kirjutada, siis teeks ise.

• Millist küsimust Sa oleksid oodanud ja meelsasti vastanud? Sa võid selle esitada endale ja vastata.

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja... Kuigi mu eriala on küsimuste küsimine, ei tule praegusest, Stockholmi tivolis seisma ehmatatud ajust praegu mingeid küsimusi...

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? Stool softner. Eestikeelseteist oksüümoron.

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? Mölisema, möla. Õudselt halva varjundiga sõnad minu arvates.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Türademaa USA (loe: uu-ess-aa). Faking ja friiking/frigging ka meeldivad. Või noh...

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Taksojuhi oma. Hullumajas tahaks töötada. Laborant tahaks olla. Teadlane (aga hästi tark!).

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? Selgus, et öövalvuri amet mulle ikkagi ei sobi, kuigi arvasin, et see võib ehk ideaalne olla - saab öösel kirjutada ja nii edasi. Aga tervis ei pidanud vastu. USA president oleks ka ilmselt väga tüütu olla.

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? "Mis sa siin teed? Marss tagasi! Reinkarnatsioonist pole midagi kuulnud või?"

Tänud Sulle vastamast!
Libedat sulge ning teisipäevaseid tormakaid sõrmeliigutusi! :)

5.Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Kes vähegi blogimaailmaga tuttav on teab seda blogipidajat.

Ta kirjutas äsja Nirti intervjuu peale, et kui Nirtiga poleks seda lugu olnud, siis oleks need intervjuud olnud nagu supp ilma soolata või piprata.
Kui nüüd blogimaailmas käib supi keetmine, siis tema saab selle küll korralikult keema!

Tere Ninataga!

Sa kirjutad intrigeerivalt, ma olen Sind omas mõttes lausa intriigi-ämblikuks kutsunud. Heatahtlikult loomulikult. Sa kood enda ümbere intriige, nende teemadega, millest kirjutad.

• Kas Sul on selline tunne, et oled pimedate hulgas ühesilmne kuningas, kes ainukesena näeb mis toimub ja proovid seda teistele selgeks teha, aga need ei näe või need ei mõista või hoopis ei taha mõista? Või pole inimesed veel vastuvõtlikud teatud sorti (Sinulikule) kirjutamis- ja mõttestiilile? Sind nuiatakse (nui niikui löögiriist) blogis päris palju.

Kindlasti pole mina see ühesilmaline kuningas. Kas Indrek Taranad on ühesilmaline kuningas? Minu meelest mitte, ta on lihtsalt inimene, kes ei arva, et ta KÕIKIDE inimeste jaoks maailmnaba. See aga annab talle võimaluse välja öelda seda, mida teised vaid mõtlevad. Mina ei ole kah maailmanaba mitte kellegi teise jaoks v.a. mina ise. Ma ei eelda inimestelt mitte kunagi mitte midagi. Või kui siis ainult seda, et nad oma antud sõna peaksid.
Vast selles on põhjus, et ma ütlen välja selle, mida teised inimesed ei julge isegi tihtipeale vaadata. No või see, et nad näevad seda küll, kuid nad ei mõtle sellele mitte rohkem, kui kolm sekundit peale nägemist. Seepärast olen ma intrigaan enamiku jaoks. Ma ei võta ennast just ülearu tõsiselt.

Ma esitan Sulle sama küsimuse kui Nirtilegi.

• Mis Sa arvad, et kui lugejate hulk oleks näiteks 100, siis kui paljud neist (suhteliselt) oleks Sinu austajaid ja kui palju Sinu vihkajaid? Oled Sa oma meelest vihatud või armastatud blogija? Läheb see Sulle korda, mida teised blogipidajad Sinust arvavad?

Pigem olen ma vihatud. Samas, mul on neid püsilugejaid, kes ütlevad vaid siis midagi, kui ma päris nende tõekspidamistega vastuollu lähen. Samas, kolme blogi peale kokku ( lisaks veel ju: ninataga.wordpress.com ja pildimasinaga.worpress.com ) olen ma ainult "taskutes" nuiamist saanud. Pigem tuleks minult küsida, milline on siis mu päris blogi.
Seda ma aga ette ei ütle, selle võivad lugejad ise välja mõelda.

• Me võime vaid aimata, mida tööd Sa teed, tähelepanelik lugeja on selle kindlasti välja nuputanud. Kas Sa soovid oma leivatööst täpsemalt rääkida?
  

Minu leivatöö on seotud inimestega. Kohtun inimestega siis, kui nad on hädas. Neid on rikastest puruvaesteni ja ministritest koristajateni. Aga täpsemalt seda välja tuua ma ei tahaks. Pole see aeg ja koht. Kunagi, kui ma pensionile lähen, siis panen raamatu lõpu blogisse kirja ja sealt saate lugeda siis :)

• Mida on Eestimaal Sinu meelest kõige rohkem? Vaesust, rikkust, lollust, raiskamist, haridust; midagi muud, mida? Mida tehakse valesti, et kõik kiruvad, et Eestimaal on halb elada? Mis on Sinu arust Eestimaal hästi?

Eestis on kõige rohkem söömist. Just seda teise eestlase söömist. Lisaks on eestis mõttelaiskust. Minu arvates tuleb see kirumine just mõttelaiskusest ja sellest, et tahetakse olla nagu "heas ameerika filmis" . Unustatakse ära, et eestlane pole sellest ajavööndist ja meid on tegelikult ikka vist natuke üle miljoni.
Hästi ?? Eestis?? - oi palju asju! Kooliharidus on meil tasuta ja see on väga hästi. Arstiabi on meil tasuta ja see on ju ometi hästi - kas pole? Need asjad, mida me iseenesest mõistetavaks peame, mille eest muudes riikides makstakse hingehinda.
Afganistaanis ei tea kunagi lapsed, kas nad jõuavad kooli või lendab teepeal nende koolibuss õhku, sest Talibanile ei meeldi, et nad haridust saavad....

• Mis on blogimine Sulle? Harrastus, kohustus, kohusetunne, lihtsalt aja mahamärkimine? Kellele sa blogid?

Blogimine sai alguse sellest, et ma tahtsin olla nagu Hundiulg ja Maarja. Tegelikult vist rohkem küll Maarja, kelle sõnakasutust ja mõttet ma siiani jumaldan. Unustasin ma siis ka ise, et mul pole vastavat tausta ( isa ajakirjanik ja ema eesti keele filoloog ). Aga tahtsin püünele - väikese inimese väikesed rõõmud - teadagi :D
Sellest on nüüd möödas juba varsti kolm aastat, kui ma blogima hakkasin ja endal suud silmad täis valetasin. Õnneks taipasin varsti, et pole ma ei Maarja ega ka Hundiulg. Kuid ometi oli mul oma koht nö. olemas. Selleks ajaks vaatasin ma endale juba üsna julgelt otsa ja isegi peeglit polnud selleks tarvis. Nii ma siis kirjutan, kui tunnen, et on vaja omale otsa vaadata, et ma ei unustaks seda, kuidas mina sellest endale valetamise roosast mullist välja ronisin. Kui minu blogimine aitab kellegil teisel sellest mullist välja ronida nii, et ta on võimeline nii mullis elama, kui sellest ka väljaspool ellu jääb, siis olen ma suutnud ehk ka midagi kellegile anda. Rohkemat mul anda pole oma blogis ( taskutes )
Teised kaks on aga hoopis teised kohad ja teise mõttega tehtud.

• Ootad Sa oma blogis ja ka teiste blogides dialoogi?

Jah, kindlasti. Kohati ootan ma asjakohast dialoogi, kuid enamuse asjast lõppeb see teatud seltskonna omavahelise tähenärimisega. Kuna mu näited on elust endast ja seotud tööga, siis täpsustamine on vahel VÕIMATU. Nii siis käikse mõne lause ümber, nagu koerad lihaga kondi ümber ja järatakse. Tunnistan ausalt, mind lõbustab see kohati. Samas vahel teeb meele mõruks.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Kindlasti jälgin fotoblogisid. Eriti peale seda, kui ma oma pildimasinaga. wordpress.com lõin, sest tundsin, et mul hakkab informatsiooni väheks jääma ja mõned head ja toredad fotoblogardid vähemalt seletavad ja juhendavad. Igatahes suur aitäh neile! Nikoni schooli algajate kursuselt löödi mind minema, sest ma tahtsin profide asju teada. Lukcy Me :P
Muidugi enamuse minu loetavate blogide blogrullid on ka blogides kirjas. Lisaks mõned täiesti peidus blogid, mis avalikus ruumis üldse ei eksisteeri.
Kindlasti on Mõttekodu see, kuhu klikkan alati blog.tr.ee lehel, et näha kes mida uut on kirjutanud.
Filmiblogisid ei loe. Parem vaatan ise filme :)
Kõike aga seda muidugi siis, kui mul aega on endal :)

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

Tirriteerima

2. Sõna, mis sulle ei meeldi?

empaatiavõime ( see, kui keegi ei näe seda, siis on viga silmades :P )

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?

Deem

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

Nuh, mida ma proovinud pole.. Lendur - ok, halvimal juhul HÄVITUSLENDUR ...

5. Millises ametis sa ei tahaks olla?

Kui aus olla, siis mu praegusest tööst on mul paras siiber. Aga ma arvan, et ma ei tahaks peaminister olla. See on veel hullem amet.

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

No jah, kui see jumal mulle veel ikka aastaid annab, siis ehk midagi sellist :
" Tere! Kas fotokas on kaasas? Näed Endel ja Kukupai ootavad sind juba, et saaksite koos rõõmsalt aega veeta" :D

Suured tänud Sulle vastuste eest!
Ilusat algavat sügist ja kohtumiseni porisevate ridade vahel :)!

FOTOJAHT/ meie aeg, tänapäev

Mis on just nüüd ja täna meie ajale iseloomulik? Mille järgi me võiks tulevikus pildilt tuvastada, et tegu just selle aasta ja ajajärguga?
Mood.
Jah kindlasti mood. Kuldsed 60-ndad, 70-ndad. Kuidas aga peaks ütlema praegust kümnendikku? 00-10-ndad või? 2000 alguse kümnendad?
Nii või näin, paar moest rääkivat pilti. Siis silt mis räägib, millises maailmas me täna kõigume.;) Tegelikult oli keegi merepiirivalvelaeva juurdepääsule lähedal olevat silti natuke kohendanud.
Ja minu arust võiks ka selle kuju panna meieaja masu- kujuks.
Meieajaarvamist leiad ka selle lingi tagant.

34 nädala kokkuvõte/ Mis ühist on Lady Gagal ja Caster Semenyal?

Kõigepealt interneti leiust.
Kas teate mis on Akronüümigeneraator? Proovige seda sõna kõigepealt veerimata välja ütelda! No vot, tark on kes teab, mina ei teadnud, aga sellega on võimalik oma nimega mängida. Kirjutad mistahes sõna ja generaator tõlgib su nime/sõna soome keelde tähthaaval ära. Näiteks mina olen täitsa sigatseja või ahv :D!

T.I.I.A.U.S.P.A.I.K.K.A.: Tiukan Ihku ja Itsepäisen Ankea ja Unohteleva Sikailija joka Panee Aistillisesti Itsekkään Kiinteästi, Kiusaa ja Antaa

T.I.I.A.: Tunnettu Ihmisapina joka Innoittaa ja Armahtaa!
Eksole!, seda ma olen ise ka kahelnud... :)

Kes soovib, võib selle lingi kaudu järgi proovida oma sõnale tõlke .
Võid teha mitmuse ja ainsuse variandi.

Mis meediast sel nädalal silme ette sattus?

• Intersugu.

Mis ühist on Lady Gagal ja Caster Semenyl?
Mõlemad on intersoolised. Aga selle vahega, et Lady elab seda rõõmsalt üle, ütleb lavalt muuseas, et tal igasugu asju aluspesu all, aga Casterile tahetakse testid teha.
Pole siin midagi, et teatame et on naine, pagan jookseb liiga kiiresti!
Ma arvan, et poiss-tüdrukud elavad niigi mingis hämmingus, rääkimata siis sellest, et nende kaasasündinud genitaale hakatakse meedias käsitlema. Mida kõike ei tehta kulla nimel ja selle äravõtmise nimel!
Mõtlen, et kui ta oleks viimaseks jäänud, kas siis sellist palagani oleks tulnud. Arvan, et ei.

• Soomlaste keskmine palk on 2940€. Parandan, sissetulek on 2940, keskmine palk on 300€ väiksem.
  

Johhaitii! Tahan ka! Ja nepanimaju, kui riigiasutuste töötajate palgad (ja neid on üksjagu), ei küüni lähipiiridessegi, siis keegi ju peab saama hoopis mitu raha, et keskmine palk sellistesse numbritesse tuleb. Olen jah kade, eriti veel siis, kui enne uut palgapäeva rahakotis ainult tuul ja vanad kviitungid on.

• Ka 6-aastased võivad saada raudteemuuseumisse tööle. :) Elagu lapsed, kes teavad juba 6-aastaselt, kelleks nad tahavad saada!
  

Tagasi interneti põllumaale :)

• Üks netileid Eesti kohta ka. Sellel leheküljel on teiste hulgas tutvustatud ka Eesti arhitektuuri. Tabasalust.

• Uuemat arhitektuurialast disaini ja sellega seonduvat leiad aga siit.

Blogist
Ma olen väga rõõmus, et mu intevjuusid on nii lugejad kui vastajad positiivselt vastu võtnud. Kirju on postitatud ja uusi intervjuusi on tulemas.
Ma ei taha seda teha igapäevaseks, sellise mõnusa intervalliga on neid hea ülesse panna.
Et juttu jätkuks kauemakski :).
Sellel nädalal sai siis intervjuu tehtud:
Krafinnaga, kaudelt saime teada ka Ulmegurust.
Gerdiga
Karuemaga
Nirtiga

Tänud neile toredate vastuste eest. Ausõna need ei pea olema ametlikud vastused.

Statistikat. Nende otsingsõnadega jõuti minu blogisse, sellised uuemad otsingud, mida varem pole olnud.
lapinjärvi perekool; keeleväänaja luuletused; kaupluse mööbel; kompliment nagu käega tehtud; kivi ütlemisi; kui unustad pangakaardi pin koodi; male mäng mahalaadimine; minu kinoelamus koos lapselapsega; lühend bff; otsitakse modelle 2009; paks käsi, papakoi puur; soome kulla rööv 2007; ämbrisse astumine, äädikakärbes.

Pilti ka. Vot meil sõidetakse selliste masinatega leiva järele! :)

4.Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Kes meist ei tunneks seda sirgejoonelist ja otsesõnalist, või oli see vastupidi :), blogijat. Kui ta midagi kirjutab, seisab ta tekst alati blog.tr.ee peateel.


Tere Nirti!

Ûks sellesuviseid blogikaasaelamisi oli Sinu kooli sissesaamine. Pean tunnistama, et mul oli Sinu sellehetkelisi emotsioone lugedes "naist sünnitama saatnud mehe" tunne. Käisin ja kiikasin su blogi, et kas juba tuli :)...vastus ma mõtlen. Pärast oli selline jube õnnelik tunne nagu oleks ise millegi suurega hakkama saanud. Mul oli hea meel Su pärast! Miski siin elus läheb ikka täiskümnesse ja on kuradima vahva!

Miks just Aasia kultuurilugu ja jaapani keele eriala? Ka Eestist võimalikult kaugele või on see kauge ja kättesaamatuse võlu? Kes su´st tuleb, kui sa suureks saad?

Sedasama küsimust küsiti minu käest ka sisseastumiseksamil, kui oli see suuline vestlus. Seda küsimust kartsin ma kõige rohkem ja sellele vastamine tekitab minus siiamaani kimbatust.

Ma ei tea, miks Jaapan ja jaapani keel, päris täpselt mitte. Ma usun, et ükski sihuke keele- või kultuurihuviline ei tea sellele täpset vastust. Huvitab ja kõik, aga niimoodi ei saa ju öelda, kõlab labasevõitu. Mulle on huvi pakkunud ka prantsuse keel ja Prantsusmaa, Araabiamaad, aga Jaapan on mind alati niimoodi "eriliselt" naeratama pannud. Nende eluviis, ellusuhtumine, nende ajalugu, nende tänapäev, nende kirjandus - see kõik on väga erinev sellest, millega ma harjunud olen. Ma olen urbanofiil ja armastan väga sellist "high tech, low life"-elu, ma ei ole ise Jaapanis käinud, kuid usun, et selline küberpunk-urbanofiilne elu on tänapäeva planeedil Maa kõige kõrgemalt just Tokyos arenenud. Kõrghooned, kiire elutempo, kiirrongid, vilkuvad reklaamid...

Oma tuleviku kohta ei oska ma mitte midagi vastata, ma oskan ainult loota. Ma soovin, et mu elu kujuneks selliseks, et ma saaksin rahus tegeleda oma vajadusega kirjutada (ma ei ole grafomaan, lihtsalt loov inimene, ha!). Kui ma saaksin rahulikult oma ilukirjandust kirjutada, sekka raha teenida tõlkimise ja mu "kirjainimese tööga", siis ma oleksin väga õnnelik. Kasutan siinkohal võimalust reklaamiks ja ütlen, et mu esimene ilukirjanduslik katsetus peaks septembrikuu jooksul kaante vahele jõudma ja oktoobris poelettidele!

Ma soovin loomulikult võimalikult kaua ka ülikoolis käia, õppida senikaua, kuniks energiat ja raha jagub. Usun, et järgmised 10-15 aastat olen ma kindlasti erinevates ülikoolides (soovin oma jaapani kirjanduse magistri teha Tokyos ja siis edasi vaatan, mis saab), võib-olla saab minust piisavalt asja, et ma saaksin kunagi ka ise Tallinna Ülikoolis loenguid anda, aga see on lihtsalt üks udune mõte.

Ma ei tea, mis minust saab, aga loodan, et minust saab iga aastaga järjest parem, mõistlikum ja haritum inimene. Rohkem ei oskaks vist keegi tahta.

Ja ma olen kõigile kaasaelajatele südamest tänulik, mul oli nii hea ja uhke tunne kõigile kaasaelajatele oma head sissesaamistulemust näidata. Tundsin ennast väikese tüdrukuna, kes koolist ummisjalu kodu poole tormab, et emale head hinnet näidata.

• Sa oled selline sirge seljaga blogija, kes ei karda oma arvamust välja ütelda. Mis sa arvad, et kui lugejate hulk oleks näiteks 100, siis kui paljud neist (suhteliselt) oleks sinu austajaid ja kui palju sinu vihkajaid? Oled sa oma meelest vihatud või armastatud blogija? Läheb see sulle korda, mida teised blogipidajad Sinust arvavad?

Ha! Minu arvamus on selline, et kui need 100 inimest on mu püsilugejad, siis mingil põhjusel pean ma neile kõigile korda minema, sest kes loeks blogi, mis üldse ei meeldi? Mina ei loe regulaarselt ühtegi blogi, mille omanik korraga nii kehv kirjutaja kui ka ebasümpaatne inimene oleks!

Ma olen alati meeldivalt üllatunud sellest, kui palju ma inimestele korda lähen. Kui mul tõsiselt häda käes on, siis tekib minu ümber selline hoolivatest inimestest moodustunud tugigrupp, kes pakuvad taskurätti, õlga nutmiseks, materiaalset abi, elamiskohta, seltsi, tuge, hoolimist, nõuandeid. Mind kutsutakse lõunale, kui mul on raha jälle otsas ja süüa pole. Mulle hangitakse keedupott, kui mul enam kodu pole ja milleski isegi mitte suppi keeta pole. Peaaegu võhivõõrad inimesed leiavad mu koduloomadele kodu ja päästavad mind sellega suurest hingevaevast või näiteks kolivad mind ja mu asju ühest Eesti otsast teise. Ma saan kirju inimestelt, kes ei tahagi mitte midagi muud kui lihtsalt öelda, et nad loevad mind ja hoolivad minust või inimestelt, kes tahavad mulle tööd pakkuda.

See kõik on väga liigutav ja ma olen mitu korda heldimusest lihtsalt nutnud oma sülearvuti taga. Inimesed on imelised, suurem osa neist vähemalt.

Ja siis on muidugi mingi kindel sort lugejaid, kes käivad mu blogis põhjustel, mida ma täpselt hoomata ei suuda. Käivad ja ütlevad mulle: "Sa oled värdjas!" ja ma olen segaduses, sest minu arvates on väga hirmus sellist asja öelda ja ma ei saa ka aru, mida selline ütlemine sellele ütlejale annab. Rahulolu? Võimutunnet? Kas ma peaksin ennast vaimselt vägistatuna tundma? Ma ei tea.. On ka inimesi, kes käivad minu blogi lugemas ja siis kirjutavad enda blogisse halvastilooritatud vihjetega sissekandeid, mis panevad ohkama, eriti kui kirjutajateks peaks olema täiskasvanud inimesed, minust hulka vanemad ja elukogenumad. Ma ei oska muud arvata, kui et need inimesed on tõsiselt elult peksa saanud, kui nad ei suuda kontrollida selliseid asju. Mina lihtsalt ei loe blogisid, mis mulle ei meeldi ja punkt, ma ei tunne vajadust käia ja iniseda blogides, mis minusse otseselt ei puutu ja seega ei oska ma ka sellist "Loen sind, sest ma vihkan sind!" otseselt mõista.

Teiste blogipidajate arvamus läheb korda muidugi ja ma olen alati siiralt meelitatud, kui keegi mind kiidab ja saan alati natuke haiget, kui keegi kuskil minust kehvasti kõneleb. Aga need blogijad, kelle arvamus mulle loeb (ja luges ka enne seda, kui ma nn. "kuulsaks" sain, kui ma niisama anonüümsena blogisid lugesin ja ise suurt ei bloginudki), suhtuvad minusse üldiselt positiivselt ja me oleme suhtlemise paljuski viinud üle reaalsesse ellu, MSNi, kirjadesse.

Arvan, et 100st lugejast 10-15 on mu "tulised austajad", 10-15 ei salli mind ja ülejäänud arvavad kord üht, kord teist, olenevalt sellest, mida ma kirjutan. Tundub selline loogiline suhe olevat.

• Mis sulle blogimeise juures meeldib ja mis ei?

Mulle ei meeldi enda blogi kirjutamise juures näiteks see, et teemad hakkavad paratamatult aastatega korduma. Depressioon (või vähemalt minu depressioon) on oma olemuselt tsükliline ja need depressioonihood sarnanevad üksteisele alati nagu kaks tilka vett. Piinlik on kirjutada asjadest, millest varem juba nii palju on kirjutatud. Samuti ei ole inimeste igapäevaelu reeglina mingi emotsioonide ja põnevate juhtumiste karussell. See on ärritav, kui inimesed pahandavad, et "Aga sellest sa oled juba varem kirjutanud!", sest mul tekib tunne, et ma elan väga mõttetut, kordumakippuvat elu. Aga äkki peaksin ma seda hoopis hoiatusena võtma ja oma elus midagi kardinaalselt muutma?

Mulle ei meeldi blogi juures ka see, et see on täiesti hämmastav, mismoodi inimesed asjadest kipuvad valesti aru saama ja sageli minu kirjutatust välja lugema asju, millele ma kirjutades isegi mitte ei mõelnud. Ma kirjutan näiteks: "Ma armastan lillat värvi!" ja seda lihtsat lauset annab sajal erineval moel mõista. Kujundlikult rääkides, eks ole. Enamasti kiputakse minu kirjutatut ikka negatiivses võtmes mõistma, see tekitab minus tunde, et ei tea, kas ma olengi endast siis koletise mulje jätnud. Umbes, et kui ma kirjutan, et abort peaks olema asi, millesse väga tõsiselt suhtuda ja mida iga hinna eest vältida, siis keegi ikka kindlasti mõistab seda nii, et ma üritan naisi vägisi sünnitama sundida. No ei ürita, ausalt.

Aga seleta seda siis silmaklapid pähe tõmmanud ja vihasele inimesele, kes kuidagi oma eelarvamustest minu suhtes üle ei suuda olla.

Näost-näkku suhtlemine on ikka täiesti erinev, sest kirjutatud teksti abil on väga raske emotsioone edasi anda. Olen seetõttu mõelnud videoblogimisele. Et hakkaks ennast veebikaameraga lindistama ja mäletseks oma mõtteid suuliselt kaamera ees. Saaksin ehk vääritimõistmisi vältida.

Aga ma olen uje ja kaamerad ei armasta mind väga, samuti pole mul head veebikaamerat, nii et praegu on see mõte alles rohujuuretasandil.

Blogimise juures meeldivad mulle üsna banaalsed asjad: mulle meeldib oma mõtteid väljendada ja kirjutada, mulle meeldib suhelda inimestega, mulle meeldib inimestele meeldida, mulle meeldib, et mind tänaval ära tuntakse, mulle meeldib see, et blogi kaudu pakutakse mulle tööd ja võimalusi, mulle meeldib, et ma olen blogimise kaudu sõpru ja mentoreid leidnud...

• Kellele Sa blogis kirjutad?

Kui ma ütlen, et iseendale, siis keegi ei usu nagunii. Iseendale kirjutatakse sahtlipõhja, arvutisse, aga mitte blogisse, eks ole. Ma seepärast ei ütle seda.

Ma kirjutan kõigile, kes huvi tunnevad. Kui keegi mind loeb meelelahutuse pärast, siis mul on hea meel, sest inimeste meele lahutamine on üllas. Kui keegi loeb mind selle pärast, et ta tunneb minus iseennast ära ja mu blogi lugemisel on teraapiline mõju (mulle on seda tunnistatud), siis mul on hea meel, et ma olen saanud kellelegi kasulik olla. Ma kirjutan ka neile inimestele, kes minuga sarnaselt mõtlevad, ma püüan neile justkui märku anda, et "Ma olen olemas!" ja uskuge, nad märkavad seda. Ma olen tänu sellele avastanud, et ma ei olegi friik ja väga paljud inimesed jagavad minuga arvamusi või vähemalt ei pea mind hullumeelseks. See on hea tunne.

Ma kirjutan paljuski ka oma sõpradele. Raske on oma elust jooksvat ülevaadet anda inimestele, keda lihtsalt on liiga palju, et ma viitsiksin ühte ja sama juttu näiteks kümme korda rääkida. Ma kirjutan blogisse, et "Sain ülikooli sisse!" ja plaks! Ongi kõik sõbrad informeeritud. See teeb sõpradevahelise suhtlemise tunduvalt lihtsamaks. Näiteks erinevas linnas või riigis elavate sõpradega kokku saades ei pea hakkama oma elu kroonikaid ette lugema ja oma elust heietama, vaid saab rääkida olulisematest asjadest, sest blogide abil ollakse üksteise eludega enam-vähem kursis.

• Su blogi on üks vähestest, kelle kirjutiste all sünnib vestlus. Sa osaled ka ise vestluses.(teinekord on su kommentaariumis üle 70 kommentaari) Ootad Sa blogis dialoogi?

Dialoogi pidamine on minu jaoks väga oluline. Ma tunnen ennast alati kuidagi vaeslapse rollis olevat, kui mõne teema alla üldse kommentaare ei tule, sest ma olen väga jutukas inimene ja mulle meeldib vaielda, diskuteerida, vihastada, leppida, rõõmustada nõustumiste üle ja olla üllatunud mõne täiesti uudse vaatenurga üle.

Sarnaselt paljudele teistele madala enesehinnanguga inimestele on mul probleeme kriitika vastuvõtmisega, aga siin on paljuski ka kritiseerija süüd teinekord - saab teha konstruktiivset kriitikat ja mittenõustumist ja saab lihtsalt lajatada, et "Sa oled loll ja saamatu!". Viimane teeb lihtsalt haiget ja on mõttetu, aga esimene variant võib viia väga viljakate vestlusteni.

Nii et jah, ma ootan oma blogis dialoogi ja olen alati väga rõõmus, kui inimesed vaevuvad midagi kirjutama.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Ma loen oma sõprade blogisid, aga need on üldiselt blogimaailmast eraldiseisev kategooria, sest me kõik vist loeme oma sõprade ja tuttavate blogisid.

Mulle meeldivad isiklikud blogid, mis on kirjutatud paljulugenud ja intelligentsete inimeste poolt, sest need on huvitavad. Ma ei oska seda lihtsamini seletada. Mulle meeldib lugeda inimeste elu-olust, mõtetest, hirmudest, soovidest, juhtumistest ja igapeävaelu pisiasjadest. Eriti tore on lugeda nende inimeste blogisid, kes ei ela Eestis ja kes oma blogisse on pikkinud ka pilte võõrast kultuurist. Tore on niimoodi pilku heita teiste inimeste eludesse.

Igapäevaselt loen umbes 5-6 blogi.

• Millist küsimust Sa oleksid oodanud ja meelsasti vastanud? Sa võid selle esitada endale ja vastata.

Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

Prisma. Küütlema. Kronoloogia. Öö.

2. Sõna, mis sulle ei meeldi?

Mulle ei meeldi sõnad, mis kõlavad nagu solvangud või... Trussikud, pintsak, pass, tass... Sellised sulg- ja kaashäälikurikkad sõnad.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?

"Persse!", "Raisk!"

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

Peale kirjutaja-blogija-õppija? Ma tahaks kondiiter olla ja kooke küpsetada!

5. Millises ametis sa ei tahaks olla?

Pikamaa-autojuht või bussijuht. Ma läheks lolliks igavusest.

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

"Ma olen sind oodanud, sest sa oled huvitav inimene."

Tänud, Nirti, vastamast!
Kes nii suure tahtmisega on ülikooli pääsenud, selle õpetajatele tahaks ütelda- värisege, ta tuleb ja imeb teid teadmistest kuivale!
Toredat ja huvitavat elu Sulle Tallinnas!

Nirtile ja muilegi, kes Jaapanist huvitatud, üks tore link.

Mõne aja pärast avastame jälle kedagi :).

3.Blogi- intervjuu "Avastame blogipidajat"

Selle intervjuu saan teha inimesega, kes mu akna alt aeg-ajalt mööda sõidab, jõudmata kunagi kohvile. (!) ;)
Meie sugujuured kohtuvad samas külas, olemata omavahel sugulased. Ometi oleme me saatusesugulased. Meid kumbagi tõi Soome ülikool, mind kaudsemalt, teda otse.
Tema vastuse kirjal oli igavesti tähtis allkiri all:


Organizational Communication and Public Relations
Department of Communication
University of Jyväskylä

Tere Karuema, kes sa oled üksinda omade seas! :)

Sind peaks vist tituleerima kui kommunikatsioonisuhete-gurut.
Sa oled professor, õpetad kuidas õigesti avalikult suhelda, kuidas organisatsioonisiseselt ja- väliselt toime tulla. On nii? Või mida Sa õpetad?

Õpetan kommunikatsioonijuhtimist, päris professor veel ei ole.
Kommunikatsiooni on oluline juhtida igas mõttes - nii tööl kui kodus.
Kui sa sõna niisama kontrollimata välja plärtsad, võib sellest palju
paha sündida. Liiga sageli me unustame, et kommunikatsioon on
protsess, mille tulemuseks on alati suhted, ja kui me seda protsessi
ei oska, ei taha, ei suuda hallata, siis saamegi halvad suhted
erinevatel tasanditel meie elu, mis meile muret tekitavad. Vastupidi
on ka - hästi hoitud kommunikatsiooni ja suhete asjadest võib ainult
rõõmu tunda.

Ehitusmees, on midagi konkreetset, kirves ja haamer ja kellu, teeb kops kops ja ongi konkreetne tööjälg. Tegi ta hästi või halvasti, on kohe näha.
Siis aga tuleb keegi, õpetama sinna, kus maailm pöörles juba "enne kui Eesti sündis...", midagi, mille jäljed ulatuvad tulevikku. Kuidas suhtutakse õpetajasse, kes tuleb nö väiksema venna riigist Soome suhtlemist õpetama? Kas sa pidid palju "tõestama" oma väärtust? Puutusid Sa kokku eelarvamustega?

Minul on väga hästi läinud, soomlased ise kutsusid mind. Ja minust
peetakse lugu, mind on omaks võetud. Tunnen, et olen suutnud soomlasi
mõjutada palju ja positiivselt - mu kolleegid isegi kasutavad juba
minu eesti keelega segunenud soome keelt - minu nn oskamatusest
tekkinud uudissõnu ja see on nende meelest vahva. Samuti on mu
kolleegidest saanud suured Eesti fännid.

Igaüks vastutab oma sõnade eest, ka blogimaailmas. Blogi on suhtlemine omal moel.
Sa oled sellest mitmel korral sõna võtnud, kuidas mujal maailmas virtuaalmaailmas käitutakse. Mõnedel siinsetel blogipidajatel on see piir hämardunud.
Mille vastu kõige enam eksitakse?
Kas Sa oled blogides vastu sõrmi saanud?

Olen saanud blogis vastu sõrmi ja seda vaid Eestis. Mujal maailmas on
kommunikatsioonikultuur veidi teistsugune. Mujal on eelduseks teisest
inimesest lugupidamine, teise väärtustamine ja suhtutakse nii, et ära
kunagi tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Samuti on
mujal maailmas asjad selgemad terminite avatud ja avalik vahel.
Eestis on asjad kohati ikka väga sassis. Arvan et osaliselt seepärast,
et meil on nõukogudeaegne vaikimise kool selja taga ja teisalt
seepärast, et blogimaailma Eestisse tulemisel olid esimesed
entusiastid eelkõige tehnilise kallakuga tegijad, kelle
sotsiaalteaduslik pagas - ei kogemuse ega teooria aspektist - pole
just kõige rikkalikum ja värskem. IT mehed on teinud suure töö nende
sotsiaalse meedia platvormide Eestisse toomisel ja nende tehnilise
kasutamise võimaldamisel, kuid asja sotsiaalne ja kultuuriline pool on
jäänud kängu.

Sinu arvamus blogi ja ajakirjanduse suhtest.
Kas need on kaks peateed või peatee ja kõrvaltee? Ja kus ja kuidas nad peaksid ristmikul toimima, milline on nende kahe meediaallika paremakäereegel?

See suhe on väga lihtne - blogi on sotsiaalne meedia ja ajakirjandus
on massimeedia. See erinevus tuleb teooriast. See tähendab, et
blogimine annab sõna jõu ühiskondliku hierarhia kõige madalamale
astmele - kirjutajale. Ja tema on autor ja tema on tsensor ja tema on
kujundaja ja sõnumi valdaja. Ja tavaliselt fokusserib ta oma kanali ka
suhteliselt täpselt adressaadile. Massimeedias on toimetaja ja tsensor
inglise keeles nn gatekeeper, väravavaht ja see meedia levib enam
abstraktses ja anonüümses avalikkuses, kus on konkreetse sihtrühmani
jõudmine palju keerukam kui sotsiaalses meedias. Keda teema huvitab,
võib lugeda manuel Castellsi arutlusi võrguühiskonnast, ja Dennis
McQuaili arutlusi massimeediast, viimane on isegi eesti keeles
ilmunud. Põnevad lugemised ja mõnusad arutlusteemad igati.

Sa olid mõni aeg tagasi vägagi usin blogija, nüüd näeb Sind ridade vahel sootuks harva. Kas blogimise aeg sai Sinu jaoks "ümber" või on praegu vaikus enne "miskit"?

Olen viimasel ajal tööga olnud väga koormatud ja kirjutanud kaks päris
raamatut, ühes neis on ka mu blogi materjalid ära kasutatud. Samuti
olen massimeediasse kirjutanud viimasel ajal palju. Kirjutamine on
üldiselt nagu teraapia ja olen oma teraapia doosi saanud päris
raamatud ja massimeediasse kirjutades praegu. Eks siis kui seal
kirjutamist vähemaks jääb, blogin jälle rohkem. Ûldiselt on ju nii, et
sõna tasub võtta siis, kui midagi öelda on... niisama tulin ja tegin
ja olin stiilis kirjutised mulle ei istu, kui siis vaid
reisikirjadena. Muidu üritan ikka mingit pointi tekstiks saada...

Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Nii ja naa, oleneb asjaoludest.

Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Jälgin blogipuu kaudu päris suurt hulka kirjutajaid - julgeks neid
nimetada Eesti blogieliidiks - neid kellel on midagi öelda. Blogipuu
top 100-s on neist enamuses. Kindlasti ei loe intriige ja klatsi ses
mõttes mõned staarblgijad - Inno ja Irja näiteks on minu jaoks väga
labased ja ma ei viitsi sellesse jurasse süüvida...
Loen vahel ka kokanduse teemablogisid ja rahvusvaheliselt on
fotoblogidega rohkem seotud ja selles seltskonnas luusimas käinud.
Samuti loen oma valdkonna akadeemiliste kollegide blogisid
regulaarselt.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? karvakorvat (soome keeles)
2. Sõna, mis sulle ei meeldi? abikaasa
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? voi vittu (soome keeles)
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? rekkajuhi
5. Millises ametis sa ei tahaks olla? prostituut, aga tegelt töö ei riku meest - pole sellist tööd, mida ei teeks...
6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? tere tulemast :)

Tänud Kaja, usinaid õpilasi sulle ja mõnusaid tulevasi sügisesi päevi!

Uus Blogileht jälle ilmunud!

Peaaegu et valimiskõlbuliku numbriea saavutanud Blogilehe uus nr on ilmunud!

Lugema! Vajuta logole! :)



Kui neid lugusid loen, mõtlen, et sel päeval oli see ajakohane, loomulik ja võta näpust, nädal teeb oma töö. Päris hea on lugeda, mis teema oli hetk tagasi blogikirjutajate sõrmede all.

Kuna Daki arvas, et "Avastame blogipidajat" on liiga hea sari Elu ja isiklik all, sai see koha paraadpaigalt.
Niisiis 1. intervjuu ja 2. intevjuu leiad Avalehelt.

2. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Temale küsimusi saates tuli mulle meelde sellised sõnad: blogi-pioneer, Matrossov, poliitik.

Tere Gerd!

Sa oled noorpoliitik. Ma ei tea kui õige see väljend on, aga midagi selle sarnast. Sa näed ja tead millisest verbaalsest hakklihamasinast poliitikuid läbi surutakse. Poliitik on peaaeg et sõimusõna. Mis Sind ajab poliitikat tegema/kohustab Sind Su perekonnanimi ja milline on Sinu sugulus Tarandite poliitikadünastiaga?

Poliitik ei ole Eestis mitte peaaegu, et sõimusõna vaid kohe täiesti selline. Noorpoliitik, poliitboiler ja kummitempel liiguvad vist samuti sama, õnneks lärmaka aga piiratud, seltskonna huultel. Arvan ise, et olen pigem noor aktivist kui karjääripoliitik. Vajadusel isegi noor poliitik. Viimased poolteist aastat olin veidi poliitilistest ringidest kaugemal kuid kuna olen andnud lubaduse Tallinnas kaasa rääkida tulen vanadele radadele veidi tagasi. Nimi ei kohusta ega maksa. Minu täpselt asukohta sugupuul seletasin viimati vist põhikooli keemiaõpetajale ning las ta sinna jäägu. Sama puu, kaugemad oksad. Mulle meeldib enda arvamus välja öelda ja mulle meeldib kui seda kuuldakse. Eriti positiivne on see kui selle tulemusel midagi paremaks muutub. Hakklihast saab näiteks häid koduseid kotlette või korraliku lasanje.

Sa oled ka "blogi-pioneer" ses mõttes, et lood alternatiive, astud Ajakirjanike Liitu blogiga jne. Võitled blogija staatuse eest. Kas sa soovid, et tulevikus oleks igal blogipidajal Sinu portree seinal või vähemalt arvutis taustapildina? Ja kas Sulle meeldib piire rikkuda, olla blogipiiririkkuja-Matrossov?

Aktiivseid blogijaid ei ole tarvis minu pildiga karistada. Piirid on selleks, et neid katsuda, vaadata teisele poole ja õppida. Mitte rikkuda, kontrollida viisarežiimi. Teen seda mida teen ja sedasi nagu teen pigem eelkõige seepärast, et need küsimused ja piiritagune pakuvad mulle isiklikult huvi. Tore on kui teised kaasa tulevad ja samuti kogemuse võrra rikkaks saavad. Eks ka selle EAL-i osas saab näha kuidas kohalik traditsiooniline meedia uue liini esindajad vastu võtab. Hindan blogisid nende otsekohesuse, operatiivsuse ja mitmekesisuse tõttu ning kui blogijatele oleks kättesaadav kasvõi osa sellest ressursist mis ajakirjanikud toimetuses lugusid treides raisku lasevad võidaksid sellest nii kirjutajad kui lugejad.

Mida Sa üldse teed? Rahatuluallikas? Mitu asja Sul korraga tules on? Võid kõik ülesse tunnistada.

Mul ei ole saladusi. Teiste omi tean aga ei loe enda omaks ja ei jaga. Olen viimasel ajal elu rahulikumalt võtnud ning üüriraha teenin hetkel müügitööga. Selle kõrvalt teen juhutöid vabakutselise tõlkijana. Muid erilisi sissetulekuid ei olegi ja hetkel ei igatse ka. Kuni eelmise aasta lõpuni vedasin mitut, peamiselt noortega seotud, projekti ja olin seotud mitmete organisatsioonidega. Aasta teisest poolest tekkis mitte eriti kerge läbipõlemise tunne ning otsustasin 2009. aastaks aja rohkem maha võtta ja vabadust nautida. Uus aasta, uued tuuled. Pigem Eestis kui mujal. Kui kedagi ajalugu huvitab siis enamvähem värske CV leiab blogist.

Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Kirjutan kõigile kes lugema satuvad ja kirja pandu vastu huvi tunnevad. Vahel on postitused suunatud selgele sihtgrupile. Näiteks saab mõned neist edastada erakonna listi tühjas lootuses, et ka seal arutelu tekib. Mitmed postitused on olnud suunatud Mustamäe inimestele, enamasti puudutavad need Mustamäe halduskogust läbi käivaid teemasid ja uudiseid. Viimasel ajal olen rohkem tegelenud blogijate, meedia ja ajakirjanduse teemadega. Ilmselt on need suunatud nii uue kui vana meedia esindajatele kui huvitatutele. Dialoogi ootan väga kuid saavutan harva. Nii poolt kui vastuarvamused tekitavad aga alati hea tunde. Viimati tegi meele eriti heaks näiteks Light&Love projekti üldjuhi tänukiri minu sissetulevate kirjade kaustas kui olin kajanud vastu ühele Eesti Ekspressi väga eksitavale loole (http://www.gerdtarand.eu/arhiiv/3469).

Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Blogisid loen ilmselt ebatervislikult palju. Peaaegu, et täieliku nimekirja leiab logirullist (http://www.gerdtarand.eu/blogirull). Jälgin enamikku Eesti poliitkaga seotud veebipesadest, mitmeid huvitavaid persoone ning vanu tuttavaid. Isiklikuks salahobiks on paljud kujunduse, disaini ja eriti sisekujundusega seotud veebilehed mida on blogirulli sattunud päris palju. Mino blogirull on elav, sinna on lihtne sattuda kuid raske püsima jääda.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? Blogi? Meedia? Moodne? Tegelikult ei ole mul ei sõnu mis meeldivad ega sõnu mis ei meeldi.

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? Vt eelmist vastust.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Tavaline. (Kui ma jala vastu esikukappi ära löön on kuulda kuidas ma omaette pobisen midagi piimaloomadest ja nende sugueluntidest)

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Universumi direktor? Tegelikult, ma olen piisavalt spontaanne inimene, et kui ma sellele vastata oskaks siis ma juba pürgiks selles suunas. Langevarjuga tahaks hüpata hoopis ja kummikomme süüa.

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? Suurfirma personalijuht. Ma jälestan südamest arenguvestluseid;)

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Welcome to Hell? Are you lost? Tere, Gerd. Mulle meeldib kui inimesed sinatavad ja eesnimesid kasutavad.

SUURED TÄNUD OMA UST PAOTAMAST!

LUGEJAID JA VÕITLUSVAIMU SULLE!