23. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Ka selle blogiomanikuga algas mu tutvus Poognas.
Väga paljud pelgasid teda seal, õigemini tema kommentaare, sest alati need ei moositanud kõrvu... Tõde oma "lapse kohta"oli liiga ränk lugeda.
Tegelikult on ta aga selline väga viisakas ja pehme kirjakeelega arutlev isik.

Lisaks ütlen kohe ette, et seda intervjuud lugedes varuge endale tassike teed ja pisut aega, on teine na lobisevat tüüpi ;) :)

Tere Oop!

Ma olen sulle vähemalt ühe piparmünditee võlgu :). Ja ma pole oma võlga saanud heastada... häbi häbi mina!

Tee on mul kapis olemas ja ootab, tule ainult ise kohale.

Selgituseks teistele. Kunagi palusin Oopi appi ja kirjutasime kahasse ühe luuletuse, millest tulid laulusõnad ja millest on isegi mingi proovilaul tehtud. Kui Oop oli viisiautorile viisakas ja tänas, siis mina olin see kes pragas, sest mind ajas paganama närvi selline asi, et võetakse ilma küsimata kätte ja vuhatakse laul valmis. Siis teatatakse, et olgedõnnelikud!
Kui mu´lt oleks varem küsitud, oleks see ok olnud, aga nii ikka ei lähe, et pärast tee hea nägu pähe ka....

• Kuidas on Sinu arust lood praeguses vabas internetimaailmas autoriõigustega? Kas meie laulusõnadega talitati õigesti?

Ma lähtun autoriõiguste asjus pigem viisakusest kui juurast. Tänapäevane autoriõigus (kui juriidiline reeglistik) on minu arvates ammu iganenud ning mõttetu. Aga kuna see toidab tarbijate ja autorite arvelt neid vahendavaid korporatsioone, on firmadel lihtsam nii
autoreid kui ka tarbijaid nende endi raha eest kiusata kui mõni uus ja kõigile kasulik ärimudel välja mõelda. Kui autorid saaksid poolegi sellest rahast, mis praegu korporatsioonide ja juristide ylalpidamisele kulub, oleks meil palju rohkem uut ja huvitavat loomingut igal kunstialal.

Mis Eesti seaduste kohaselt võõrandamatusse autoriõigusse (kitsas mõttes) puutub, siis iga laenamise puhul on viisakas viidata - ka teadustekstis tohib tsiteerida, ent mitte plagieerida. Ma pole kindel, mida meie kohalikud säädused tuletatud kunstiteoste kohta ytlevad, ent selgi puhul oleks kena luba kysida. Kujuta nyyd ette, et Sinu tekstile teeb viisi ja kukub seda kõõrutama mõni harukordselt nilbe laulik, keda Sa kirglikult jälestad - eks ole ju hirmus? Näiteks ryndas yht mu head sõpra alatult Tajo Kadajas. Vaesekese rahustamiseks kulus mitu tassi teed.

Ainus võte, mille korral otsese loa mõttekuses kahelda võib, on paroodia. Vastasel juhul oleks neid maailmas väga vähe ning yksnes hea huumorimeelega inimestest. Olen ka ise teiste kirjutatut ohtralt parodeerinud ning mulle ei meeldiks, kui see ära keelataks. Samas ei
tohi paroodiat labase sõimuga segi ajada; ehkki äärmisel juhul võib paroodia olla ka sõim, ent peab see olema vaimukas sõim. Vaata näiteks Juvenalist või Monty Pythoni surematut lyhiloengut teemal "The Many Uses of the Word Fuck".

Mis meie laulu puutub, siis sellega läks veel õnnelikult, tal on nyyd lihtsalt kolm viisi: Sul oma, mul oma ja kolmas, khm, herr muusikul.
Ja kokku nad iial ei saa, nagu ytleb yks märksa vanem ärarääkimata hale laulusalm.

• Aga kuidas on lood lingitamisega? Minu isiklik arvamus on see, et need kes leiavad teiste blogidest midagi toredat ja demonstreerivad seda enda mõttena, on mõttevargad. Siin blogimaailmas ei jää ju miski väga kauaks ajaks saladusse. Ise, kui olen avastanud oma varastatud mõtted, olen kirjutanud kommentaariumisse, et tore teema, kirjutasin sellest sel ja sel päeval ka. Eriti ülbed on aga need, kes sellise kommentaari ära kustutavad.

Mida peaks selliste blogijatega tegema?

Mis nendega ikka teha saab? Enamasti ajavad sihukesed yksnes naerma. Mõtle: Sina võid iga kell uue idee peale tulla, see õnnetu vennike peab neid aga varastama, tal ju omi ei ole. Kord tuli yks jõnglane Eesti rollimängijate foorumisse dragon.ee ning hakkas seal oma vinge uue
romaani pähe kopeerima saientoloogia rajaja L. Ron Hubbardi "taiest" "Võitlustanner Maa". (Hiljem on sellest tehtud samavõrd jube film Travoltaga peaosas.) Kõigil oli kohutavalt lõbus. Esiteks oli inimene nii loll, et oli enda arvates ainsana lugenud raamatut, mis on piisavalt tuntud, et see isegi eesti keelde tõlgitaks; teiseks oli tal mystiliselt halb maitse. Plagieerinud siis vähemasti midagi head!

Kui juhtum on tõsisem kui tavaline blogelemine, tasub ilmselt kõigepealt inimest viisakalt hoiatada. Kui see ei tööta, maini talle, et tuled homme samal ajal kirjutist veel korra vaatama ja kui soovitud muudatust pole tehtud (nt lisatud viidet ja/või linki), pöördud oma juristi poole. Kolmandaks otsi endale jurist (kui mõnd juba pole) ja katsu teda veenda, et asi on ametliku asjaajamise kulusid väärt.
Järgneb kõik, mis järgnema peab, kestes tavaliselt kaua ning toites mitut juristi koos nende peredega pika aja vältel.

Kolmas võimalus on ka: pane kurilane laulu sisse. Nagu juba Eesti filmiklassikas yteldud: vangimajast saad sina lahti, aga laulu seest ei pääse iialgi. Leidsin kord yhe noorsandi, kes kopeeris Google'i entsyklopeediasse nimega Knol ingliskeelse Wikipedia artikli Eestist
ning esitas hulga autorite pikaajalise koostöö tulemuse enda isikliku kirjutise pähe. Nime ma ei mäleta, aga Sa võid ta mu blogist yles otsida. Kui viimati kontrollisin, oli artikkel kustutatud,
blogisissekanne aga võib minu poolest viimsepäevani yles jääda, kuni see tema nime guugeldades esimeseks vasteks tõuseb. Olen pika vihaga ning minu arust on see sihukesele peris paras, ei pikk ega lyhike. Ega ma vana vikipedistina muidugi päris erapooletu kah ole.

• Kust kulgeb blogieetika?

Ei tea, pole teist eriti näinud. Tõenäoliselt on sel teemal juba raamatuidki kirjutatud, ent ma pole yhtki ise kohanud. Enamik artikleid kirjeldab seda vaid uudiseblogide seisukohast, mis on kahtlaselt kitsas vaatenurk.

Ma arvan, et eetiline spetsiifika sõltub blogi profiilist. Juurablogil juuraeetika, uudiseblogil meediaeetika, kirjandusblogil kirjanduseetika (väga huvitav teema, muide), muusikablogil muusikaeetika ning igapäevast pudi täis blogil samasugune eetika kui igal tavaliselt
inimesel. St, igal isesugune, mõnel on ja mõnel peaaegu et pole - vastavalt kasvatusele, harjumustele ja sydametunnistusele. Ära ytle inimeste kohta pahasti, kui nad pole seda ära teeninud - ja ka siis koos konkreetse selgitusega ning mitte liiga sageli.

Minu sydametunnistus on selle koha pealt must: lubasin juba mõne aja eest yhele vanale ajakirjanikule põhjendada, miks ma temast hästi ei arva. Ent kuna mu sydametunnistus on lisaks tugevale päevitusele, nagu ytleks Silvio Berlusconi, ka heas fyysilises vormis, treenitud ning paindlik, tegelen tolle kena inimese personaaltoimikuga siis, kui töökoormus pisut kahaneb. Loodetavasti varsti.

• Sinu töö on praegu seotud eriti aktuaalse teemaga- tööga.Kas Sa saad oma tuttavatele "leti alt" töökohti jagada :)? Sinu kokkupuude tööpuudusega, kas asi on tõsti nii hull nagu väidetakse?

Sõltuvalt sellest muidugi, kelle jaoks hull ja kes väidab. Minu napi aru ja isiklike kogemuste järgi yldistatult: on jah ning läheb hullemaks.

Mida ma selle all mõtlen? Esiteks on korralikku tööd leida aina raskem. St: erialast tööd (enamikul erialadel), mille eest makstakse vähegi talutavalt (nii et ka pangalaenudeta inimene ei pea kõiki õhtuid haltuurale kulutama) ja kus töötajaga käitutakse inimlikult (palk makstakse enam-vähem õigeaegselt ning lubatud mahus, sõlmitakse juriidiliselt korrektne tööleping ning ylemus ei ela alluvate peal oma seksuaalseid ega agressiivseid komplekse välja). Mitu mu sõpra on sellega hädas ning ehkki ma olen pyydnud neid oma sidemete kaudu aidata, ei ole see enamasti õnnestunud.

Teiseks räägitakse tööpuudusest palju hullemini kui see praeguses olukorras on. See ei tähenda, et seis poleks paljude jaoks pehmelt väljendudes väga ebameeldiv. Isegi Eesti sotsiaaldarvinismiministrile on ilmselt tagatoas õpetussõnu peale loetud, nii et ta ei esine enam
oma esimeste tööpäevade laadis avaldustega a la "tööta on ainult laisad, kes tööd teha ei viitsi"; viimast Tallinna töömessi kommenteeris ta isegi pressiteates ligikaudu sõnadega "ma poleks
uskunud, et olukord nii jube on".

Ent samas tähendab yhe teema pidev korrutamine ajakirjanduses, et inimeste reaktsioonid võimenduvad. Praegu on ennast töötuna arvele võtnud terve rida neid, kes pole kunagi varem seaduslikku palgatööd teinud ning seda tegelikult eriti teha ei tahagi. Teisalt ajab hulk
töötuid läbi muude sissetulekutega (pereliikmete palk, töötuskindlustushyvitis ja töötutoetus, ymbrikupalk, ost-myyk-vahetus,pool- ja täiskriminaalsed meetodid) ning ei kibele samuti tagasi regulaarsele palgatööle, kus peab kellast kellani tööposti otsas istuma. Asi ei ole veel nii hull, et kumbki ryhm otseselt palka igatseks.

Kolmandast kyljest võib see ajapikku nii hulluks minna kyll. Praegu pole erilisi põhjusi, miks olukord kiiresti paranema peaks. Käisin hiljuti yhel konverentsil, kus tööturul toimuvat lahati. Enamik analyytikuid ja praktikuid oli nõus, et seis läheb veel jupp aega halvemaks, enne kui see paremaks hakkab minema. Eesti majandus hakkab ylesmäge liikuma alles pärast seda, kui teised majandused meid yles veavad - me ju omal jõul ei liigu, reaalmajandust asendab meil
teenindus. Tööturg aga hakkab sulama veelgi hiljem, pärast majandust: kõigepealt peab ettevõttele tulema raha ja tellimusi, alles siis hakatakse uusi inimesi palkama.

See kõik ei tähenda, nagu praegu poleks inimesi, kes on väga tõsises hädas.

Olgem ausad: enamik meist, kes me mingil alal töötame, oskab näidata näpuga kellelegi, kes on neist sel alal parem. Kõik ei saa ju korraga tipus olla. Kuid enamik näpuga vehkijaist ei tea siiski praegu nimetada inimest, kes teeks nende tööd neist endist paremini ja oleks sellest hoolimata töötu. See võikski olla lihtne mõõdik, kuidas tööturu yldist seisu isiklike kogemuste põhjal hinnata.

• Lisaks oled sa ühe väiksema tiraažiga lehe toimetuses? Ikka veel või? Sa ka tõlgid. Mida kõike Sa siis teed? Kas Sa Poognas ka veel lullatad?

See väike leht on Kortsleht, aadressil kortsleht.ee. Poliitiline roheline leht, mida vedasin enam-vähem aasta aega, tunamullu juunist mullu juunini. Yhel hetkel said tegijatel otsa jaks ja raha ning ka mina pidin rohelisest erakonnast lahkuma. Veebileht on siiani pysti ja me tahaks ta ka pysti jätta; kahjuks pole veel õnnestunud usaldusväärset tasuta majutust leida. Lugejate tagasiside oli äärmiselt armas, nii et kahju oleks mõtet lõplikult maha matta. Samas ei saa vabast ajast ning peale makstes teha yhtki asja kauem kui entusiasmi piirini. Nii et aeg näitab, kas suudame ta millalgi mingil, tõenäoliselt siis juba teistsugusel kujul elustada.

Ma usun, et nii nagu ta paberil ja mõningal määral ka veebis ilmus, oli see hea leht ning pisilehtede seas yks professionaalsemaid -toimetuses oli piisavalt elukutselisi lehetegijaid. Praktiliselt yhtki arvamuseavaldajat ukselt tagasi ei saadetud, lugejate tagasiside oli eranditult positiivne ning kui me ka mõnelegi tähtsale inimesele närvidele käisime, ei ole enamik neist hiljem otsest verivaenu ilmutanud. Meie eelkõige vahendasime eri osapoolte suhtlemist, oma arvamuse hoidsime teiste omast eraldi ja kedagi selle pärast kõrvale ei lykanud. Ning veel yks asi, mis kahtlemata meile endile hästi mõjus: suurepärane, sõbralik ja koostööaldis meeskond. Ma ei mäleta, et oleksin peatoimetaja ametis kordagi kellelegi yhtki käsku andnud; kõik syndis omavahelisel kokkuleppel, konsensuse alusel ja rahulike arutelude käigus. Haruldane asi, eriti poliitikas.

Vabandust, jäin oma lemmikust pikalt lobisema. :)

Jah, tõlgin ja toimetan kyll. Olen tõlkinud hea hulga luulet ja natuke proosat, eelkõige inglise ja näpuotsaga ka vene keelest. Vahel jääb mõni hea raamat kibelema ning norib: tõlgi mind, noh, tõlgi! Tõlgi kas või jupikenegi, siis saad teistele näidata, kui hea ma olen! Praegu nuiab Naomi Noviku haruldaselt heas stiilis ning huumoriga kirjutatud alternatiivajalugu "Temeraire", kus Napoleoni sõdade aegu möllavad kõrvuti lohed ja inimesed. ("Miks keegi pole kunagi öelnud, et te juba muna sees toimuvat mäletate?" - "Aga seal ei ole ju midagi huvitavat. Munas on hirmus igav, sellepärast me välja tahamegi!") Samamoodi käib yks Margaret Atwoodi jutukogu mu kallal nagu hingepunu, mitu lugu on juba tõlgitudki. Mis ma nendega teen või kuhu kirjastusse viin, pole aimugi. Luuletõlgete saatusest tean veel vähem, ehkki kunagi tahaks
avaldada kyll.

Eks ma olen ka ametlikult mõned raamatud tõlkinud, yks neist on Sul endalgi riiulis. On olnud filosoofiat ja ilukirjandust, veidratest tsitaadikogumikest rääkimata. Inimesed on äärmiselt mitmesugused ning raamatud niisamuti, kyllap läheb kõike kellelgi vaja.

Toimetanud olen rohkem, ligi kaks tosinat. Yks väga mõnus raamat, Peter Hessleri "Ennustusluud", läks Ekspressi kirjastuses just kyljendusse. Autor on ameerika ajakirjanik, kes kirjeldab enda elu Hiinas 1999-2000. Eestlastele tuleb seal paljugi tuttavat ette kymme
aastat varasemast. Eelmine toimetatud raamat oli hää sõbra ja kolleegi Ott Heinapuu poeemilaadne luulekogu "Inglile", kah tõeliselt omanäoline ja tore tykk. Lubasin sellest juba mõnd aega tagasi arvustuse kirjutada, peakski ette võtma.

Arvustan, jah, aeg-ajalt ka. Viimasel ajal Ekspressis ning olen andnud sõrme ka kohe-varsti-(natuke-kannatust-veel) tööle hakkavale kirjandusportaalile raamatumaailm.ee.

Rahvasuu räägib, et ma olla terava keelega. Noorkirjanike teoseid olen sakutanud ja (harvemini) silitanud sessamas Poognas, mida Sa mainid; mõni ilmselt vihkab ja mõni kardab, kuid mõni on ka avastanud, et suur ja kuri polnudki nii kole, kui tundus. Toredaid inimesi on seal kyll, isegi märksa enam kui häid autoreid. Nood jäävad seda paremini silma, viimati näiteks võrratu keele- ja vormitajuga Triinu Meres. Ylimalt meeldiv yllatus.

Tõsi, aeg-ajalt tekitab Poogen masendust. Mis mõtet on kulutada aega kena noore inimese teksti põhjalikule analyysile igal tasandil leksikast metafoorikasutuseni, kui ta mõistab sellest vaid "sina mulle paha jutt, mina sulle "mineäranõmedik"" või paremal juhul "sina mulle
hea jutt, mina sulle "niiiinummi! minaigavestisinukõigeparemsõps!""?
Seepärast loobusin ka enda tekste sinna riputamast, asjalikku tagasisidet oli liiga vähe. See-eest leidsin endale kuldaväärt toimetaja, kes aitas mu enda pikalt settinud luulekogu kokku panna.
Tunnen tema suhtes aeg-ajalt tõelist aukartust. Toimetaja soovitas omakorda mind vähemalt sama heale kujundajale, keda ma täielikult usaldan ning kes on lisaks muule ka ääretult sympaatne inimene. Kuni raamat ilmunud pole, ei tihka ma siiski neid nimepidi esile manada,
aga loodetavasti nad loevad seda juttu siin ja punastavad.

Nii et, jah, luule on kujunduses. See sai yks naljakalt segane kogu, koostatud umbes samal põhimõttel kui Bonzo esimene plaat: "Vaadake, nyyd ma teen nii! Ja, näe, nii! Ja nyyd hoopis todapidi. Ja siis ma oskan veel seda ka!" Mulle meeldib žanride ja vormide ja teemadega
mängida, kasutades keeleoreli kõiki registreid, sestap on seal loodust ja armastust ja poliitikat ja sonette ja vabavärssi ja proosaluulet ja mingeid kummalisi asju, romantikat ja satiiri ja paroodiat ja hellust ja kynismi ja isegi otsest jõhkrust. Igayhele leidub vähemalt yks luuletus, mida armastada - ja vähemalt yks, mida vihata. Paar raamatut on veel soolas, aga need on hoopis teistsugused: yks veider proosakogumik poliitilistest alternatiivajaloolistest nekroloogidest, millele on tõenäoliselt raske leida kirjastajat (aga kahjumisse see kyll ei jää) ning yks yhežanriline luulekogu. Näis, mis sest kõigest saab.

• Mis on blogimine Sinu jaoks? Harrastus, mahalaadimine, päevade märksõnad..., mis?

Kunagi poleks ma arvanud, et blogima hakkan. Aga samamoodi poleks ma arvanud, et osutun poolkogemata ajakirjanikuks või tahan teha autojuhilube.

Miks blogimist alustasin? Vist lihtsalt niisama, eikellelegi. Miks mitte?

Miks jätkan? Osalt mingi aimduse andmiseks sõpradele, mida ma parasjagu teen. Ehkki see aimdus on kyll ysna napp, kuna pyyan eraelu enda teada hoida - mu eraelus on ju teised inimesed ka ning ma ei taha nende eest midagi ära otsustada. Nende privaatsus olgu nende endi teha.

Osalt on see võimalus vabaneda arvamustest. Pean töö tõttu pidevalt jälgima võimalikult suurt osa Eesti ajakirjandusest ning selle käigus tekib ikka arvamusi; päriselus muidugi ka. Mis ma nendega siis teen, tassin endaga kaasas või? Parem on nad enam-vähem ohutult avalikus kohas põõsasse peita. Ehkki nagu elu näitab, käivad mingid inimesed neid aeg-ajalt lugemas. Kõiki ma isegi ei tunne, ehkki sellega pyydsin harjuda juba siis, kui yhes suuremas lehes juhtkirju kirjutasin. Mõnes mõttes oli seal tunne isegi yksildasem, arvamustoimetajale ju keegi
naljalt ei kirjuta. Teisalt on mu blogis praegu kommentaarid kyll pisut hõredamad kui tööl, kuid ka mõistlikumad ja sympaatsemad. Julgen oletada, et vähemasti minu blogi lugejate seas on toredate inimeste protsent suurem kui enamikus Delfi rubriikides.

Muule lisaks on blog ka hea võimalus saada kirjutamisrutiin käe sisse.
Kui sind loeb juba teatud hulk inimesi, tekib nende ees vastutustunne. Enamasti suudan ennast ka rasketel päevadel kokku võtta ning vähemalt midagi kokku kirjutada. Kirjutavale inimesele on selline rutiin väga oluline, see harjutab kirjutamistõrkest yle saama. Ajakirjandustöö aitab sellele, muuseas, samuti kõvasti kaasa: ykskõik kui paha või tyhi tunne sul ka parajasti poleks, leht peab ilmuma. Ajakirjanik viib rahva barrikaadidele ka siis, kui tema maise keha pärast kaklevad närvipõletik, depressioon ja pohmell. Show must go on - aga
amatöörkirjanik seda tunnet tavaliselt ei tea.

Vahemärkusena tuli meelde, et mul on tegelikult veel paar blogi. Yks on paroolitagune luulemärkmik eelkõige enda tarbeks, ehkki sel on ka kymmekond lugejat. Ja yhest on minu käes vaid kolmandik: koos kahe sõbraga peame Eesti juhtivat libauudiste agentuuri Haige Mõistuse Syndikaat.

Vahel tundub mõnele inimesele, et HMSi eesmärk on kellelegi ära teha või mingeid seisukohti väljendada; tegelikult see nii ei ole. HMS on eelkõige eneseabivahend, igapäevaselt ajakirjanduses ujuvate inimeste võimalus lyhiyhendused välja elada enne seda, kui abitu vehklemine juba uppumiseks muutub. Meie absurdses maailmas on libauudiste tootmine kyll raske töö. Paar korda oleme mõelnud kaevata kohtusse näiteks Tallinna linna või Eesti riigi - meil lihtsalt pole ressursse, et säherduste konkurentidega turuosa pärast võidelda.

• Kellele Sa blogis kirjutad?

Kõigepealt iseendale. Kui loen enda jutu läbi ning leian, et ma seda kirjutada ei taha, siis kirjutan midagi muud.

Mõnikord pean silmas mõnd konkreetset inimest. Enamasti väljendub see kyll väljajättudes ning leebemas sõnastuses. Yldiselt pyyan siiski mitte kellelegi isiklikult haiget teha, kuigi yhiskondlike arvamusavalduste või tõsise ärrituse korral on see keerukas.

Enamasti kirjutan neile, kes seda lugeda tahavad - kes nad siis ka poleks. Tunnen oma pysilugejaist mitmeid, ent kaugeltki mitte kõiki. Arvatavasti kymnendikku või viiendikku, mitte enamat. Miks nad seda loevad, peab neist igayks juba ise ytlema; mõne puhul ma tõesti ei
tea. Ehk on asi mu välimises ilus? Sisemise ilu olemasolu ei saa nad pärast blogi lugemist ju ometi kahtlustada.

Kyllap on mu lugejad sama mitmekesised kui blogi, mis on omakorda sama eklektiline või fragmentaarne kui ma ise. Mul on terve rida kalduvusi, mis on yksteisega vastuolus - olen mystik ja skeptik, romantik ja kyynik, analyytik ja empaat. Väljendan tihti radikaalses vormis
leebeid mõtteid või rangel ja konservatiivsel toonil harjumatuid ideid - nagu luuleski. Olen sama järjekindlusetu ja jabur kui maailm minu ymber. Ilmselt loevad minu kirjutatut kõige sagedamini need inimesed, kellele meeldib kaleidoskoop.

• Ootad Sa oma blogis dialoogi?

Mitte tingimata. Aga ma riputan neid sinna ise aeg-ajalt.

Kui keegi tahab, olgu hea ja pidagu.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Mis mõttes "loen"?

Absoluutselt iga sissekannet? Kymmekond, enamasti on need kas väga harvad või mulle lähedaste inimeste omad. Näiteks Daniel Vaariku Memokraat, mida pärast järjekordset platvormivahetust kyll kommenteerimast keeldun - vabandust, kuid mul on kõrini aina uutest
salasõnadest.

Enam-vähem kõike? Veel kymmekond, enamasti kas väga huvitavad või heade tuttavate jagu. Näiteks "Maha äng!", andeka ja elutarga noore tydruku ylimalt inimlik igapäevaelu. Oleks minulgi jaksu niimoodimasendusega võidelda... Aga ma pyyan ning suhtun autorisse seepärast
ka suure respektiga.

Aeg-ajalt, kuid peaaegu regulaarselt? Paarkymmend, ysna mitmesuguseid.
Näiteks Language Logi ja Neil Gaimanit. Yksvahe lugesin Evelyn Seppa, sest kuigi meie poliitilistel vaadetel pole midagi yhist, on ta ilus ja terane; ajapikku siiski väsisin.

Vahel harva ning suure vaimustusega, iga kord rõõmustades loetu yle ning kahetsedes, et mul ei jätku alaliseks lugemiseks järjekindlust?
Umbes kolm, kõik ingliskeelsed, Näiteks lõpmata sympaatse vana briti luuletaja John Bailey "journal of a writing man", soojad jutud igapäevaelust koos boyfriendi ja kassiga.

Ja nyyd liida sinna otsa paarsada mitmesugust poliitilist, ajakirjanduslikku, rohelist, kirjanduslikku ja kurat-teab-mille teemalist blogi, mis jooksevad mul Google Readerisse kas harjumusest, kunagisest põgusast huvist või tööalasest vajadusest ning mida ma vahel harva sirvin - enamasti siis, kui on vaja ideed uue artikli jaoks. Kokku tuleb loomulikult infoummistus.

• Jätsin ma midagi küsimata, mida Sa tahaksid esile tuua?
  

Miks ma kodanikunime all ei kirjuta?

Seda kysimust esitatakse aina sagedamini ning tavaliselt sellise alatooniga, nagu oleks enda identiteedi vaba valik mingi eriliselt kriminaalne perverssus, mitte inimõigus. Minu meelest on säherdune eeldus vigane.

Mina tegelikult oma kodanikunime ei varja, seda on tõsise huvi korral väga lihtne leida. Aga ma ka ei kuuluta seda. Yhelt poolt seepärast, et ma tahan oma era- ja tööelu lahus hoida. Teisalt seepärast, et ehk pöörab siis mingigi osa lugejaist tähelepanu sellele, _mida_ ma kirjutan, mitte ei keskendu sellele, _kes_ kirjutab.

Pealegi on Oop lihtsalt hyydnimi. Ei oluliselt tavalisem ega ainulaadsem kui enamik eesnimesid, ehkki seda inimestele ei panda. Ei midagi eriliselt pretensioonikat. Paar võrgupõhist ringkonda tunnevad mind eelkõige just selle järgi - näiteks pogenistid ja rollimängijad - ning las see siis nii jääda.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

No ei saa yhe sõnaga vastata, ei ole sihukest. Huvitavaid ja kõlavaid sõnu on palju. Olen ammu sõnade vastu huvi tundnud ning võin sõnaraamatuga mitu mõnusat tundi veeta, kui vaid vaba aega antakse.
Kahjuks pole ammu antud.

2. Sõna, mis Sulle ei meeldi?

Ei saa jällegi yhesõnaliselt vastata: neid on liiga palju. Eelkõige
nilbused ja kantseliit. Need kumbki ei ole ausad, sest nad ei ytle oma sisu
otse välja, vaid yritavad kuidagi ymbertkaudu nihverdada.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?

P***sse!

Tuleb ise ja suure vihaga; mitte et ma tema suhtes kiindumust tunneks.

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

Luuletaja.

Aga selle eest ei maksta midagi. Filosoofiameti eest kah mitte.

5. Millises ametis Sa ei tahaks olla?

Tehnotõlkija.

Olen olnud, vihkasin iga minutit. Rohkem ei lähe ka, ajage või
pyssiga. Mulle ei meeldi teha tööd, milles ma olen vilets, mida ma ei
tunne ja mida ma ka iial tundma ei õpi.

6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

"F*ck!"

Või siis pikemalt, kuhugi yle selja taha hõigatuna: "Kuulge, poisid,
meil on siin yks ilmselge viga..."

Olen nimelt pagan.
......

Ma olen nyyd siis Kuulus. :)
Järgmine etapp on siis, kui mind ristsõnades kysima hakatakse.
Ja kolmas, kui parodeeritakse. Aga seda pole eriti loota, ma
parodeerin kõiki ise.

Tänud vastuste eest!
Ma poleks uskunudki et Sa nii palju lobised! Nüüd ma tean, miks mul seda intervjuud oodata andis :). Kordaminekuid Sulle kõigis neis eelpoolmainitud tegemistes, mida Sa ise omale kaela oled võtnud!

Mida imelikku sa oled võitnud?

Mõnedel on loosiõnne ja teistel pole. Ma kuulun viimaste hulka, või õigemini ma kuuluks selliste hulka, et ma võidan midagi sellist, mida ma tegelikult ei tahaks...

Näiteks kui loositakse, kes peaks esimesena kusagil esinema, siis arvake, kellele peaaegu alati loosiõnn kuratlikult naeratab. Ikka mulle!

Kes võidab /kunagi ammu/ autotolmuimeja, kui sul autot pole, arvake ära!
Ja siis, kui sa hakkad seda ükspäev kasutama, imed sa koktelikõrre kaudu ka tugevamini kui see tolmuimeja. Minu ja tolmuimeja vahe oli veel see, et ma ei osanud nii valju ja koledat häält teha.../siiski...hästi järgi mõeldes, oskasin küll, seda nurka visates/

Kes võidab jõusaali tunni- jälle mina! Iseeneset väga tore ja kingitud hobuse suhu ei vaadata... ! Aga tund oli astang-joogale, kus õpetaja õpetas selliseid hingamisharjutusi, et nohu lendas igas suunas, rääkimata sellest, et veresooned meelekohtadel paisusid nagu oleks veenid umbes. Ma olen nüüd pool linna hapniku ära kulutanud. Niiet sorry beibed, täna hingate ühe sõõrmega!

Kellelgi teisel ka selline loosiõnn on?

PALUKS IDEID!

Nii mõnigi teist on olnud firma pidudel. Olgu see siis suve või mingi muu pidu.
Mina olen JÄLLE!, siis jälle oma asutuse jõulupeo korraldajate hulgas. Järgmisel nädalal hakkame asjaga tõsisemalt tegelema ja siis peaks ka mingid ideed valmis olema. Aga mul pole, st. natuke nagu on, aga ikkagi, tahaks häid ideid, kuidas saaks vahva peo umbes 35 inimesele.
Raha nii palju pole, et saaks kellegi esinema võtta või näiteks selliseid asju laenata. Niisiis, peab ise tegema.
Üks aasta, kui olin kah sellist asja organiseerimas, tegime Big Brotherit. Teine aasta oli meil inimesed gruppideks jagatud ja igal grupil oma aastakümme, millele vastava muusikavideo (elava ja näitleva) pidid tegema. Eelmine aasta käisime keeglit mängimas. Moeshow on ka tehtud. Mida sellel aastal?


Kui oled kuulnud, olnud või Sul on muidu hea idee, kirjuta palun mulle ka :)

FOTOJAHT/ silmad

Piilume ;) vaatame, näeme. Silmadega.
Siit ka mõned minu silmapilgud fotosilma läbi. Selle lingi tagant leiad ka piilumist väärt pilte.

NB. Jahtijad! Kellel on olemas suured pildifailid, andke teada, annan teile koha ja salasõnad, kuhu pildid laadida.

22. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Seda intervjuud teen inimesega,"pika patsiga poisiga", kes on ka üks Blog.tr.ee "isadest".
Ta on ka kolmapäeviti ilmuva Blogilehe "isa".
Palju tal neid "lapsi" õige on, uurime järgi.

Tere Andris!

• Sissejuhatuses oli peidus ka küsimus. Mida kõike sa siia virtuaalsesse maailma sündida aidanud oled ? Millega tegeled praegu?

Endalgi imelik takkajärgi mõelda, aga päris palju on saadud ära teha. Minu "blogikarjäär" sai alguse umbestäpselt 6 aastat tagasi, kui 2003 aasta lõpus leidsin sahtlipõhjast üles ajateenistuses peetud märkmik-päeviku ja otsisin võimalust kuidas neid tekste netti üles panna. Eelkõige küll endale kättesaadavaks arhiiviks ja sõpradele linkimiseks. Ja kuna ma kohe peale seda 2004 aasta algul sõitsin semestriks Saksamaale, oli vaja mingisugust kanalit oma tegemistest teavitamiseks. Nii saigi blogimine juba aktiivsemalt ette võetud.

Kirjutasin blogi pidamiseks lihtsa veebiskripti ning kuna see suurt lisavaeva ei võtnud, tegin skripti niiviisi ümber, et see muutus kõigile kasutatavaks. Ning üks esimesi (kui mitte kõige esimene) Eesti tasuta blogiplatvorme, www.kaheksa.com (praeguseks manalateel) oligi sündinud. Sealt kaheksa.com'ist said tuule tiibadesse nii mitmedki tänaseks prominentsed blogijad.

Ma arvan, et need blogijad oleksid niikuinii blogima hakanud, isegi kui kaheksa.com poleks parasjagu ette jäänud - nad oleksid lihtsalt alustanud kuskil mujal. Ma tahaks siiski loota, et see minu keskkond vähemalt veidigi ärgitas või kuidagi suunas inimesi positiivselt blogimisega tegelema.

Kui kaheksa.com liiga suureks muutus ja serveriteenuste pakkuja selle kinni pani (mul polnud tollal raha, et suuremate ressursside eest maksta), hakkasin osasid kaheksa.com endiseid blogijaid hostima erandkorras tahvel.info domeeni all ja sinna on nad jäänud siiamaani.

2005 sügisel alustasime Blog.tr.ee projektiga. Sellest sai päris suur ettevõtmine, lõime portaali haldamiseks isegi eraldi ettevõtte Tr.ee OÜ. Kui kaheksa.com'is oli lõpu poole ligi 1000 registreeritud kasutajat (suurem osa olid siiski passiivsed), siis Blog.tr.ee-st on jõudnud läbi käia üle 5000 registreeritud kasutaja + need inimesed, kes end kasutajaks ei ole tahtnud registreerida.

Ühe viimase ettevõtmisena on käsil Blogileht.ee, mis osaliselt on Blog.tr.ee loogiline edasiarendus, aga osaliselt hoopis teine teema. Loodetavasti saab sellest vähemalt sama populaarne projekt, kui Blog.tr.ee.

Lisaks tegelen hetkel blogipostituste müümise teenusega www.sms-publisher.com, mis on ehitatud Fortumo platvormile (maksmine käib läbi Fortumo, teenus ise aga jookseb minu serveris).

• Kas Sa oled Blog.tr.ee`ga rahul? Blog.tr.eed on paar korda ümber tehtud, kas see on viimane variant? Või tegeled Sa sellega üldse enam?

Blog.tr.ee'ga olen täiesti rahul. Jõudsime saidiga sellisesse seisu kus enam edasiminekuks ühtegi uut (põhimõttelist) ideed ega visiooni ei olnud. Seega sai vastu võetud otsus projektist lahkuda ja hakata rohkem Blogilehega tegelema. Nii et tõepoolest mina selle saidiga enam ei tegele - seega ei oska ka kommenteerida, kas tuleb veel uusi Blog.tr.ee variante või see ongi viimane.

• Blogilehte on nüüd ilmunud 22 korda. Blogileht pole veel oma lõplikku väljanägemist saanud, muutused tulevad ükspäev. Millist tagasisidet on aga Blogileht praeguseks saadud, palju seda loetakse? Mida uut on tulemas?

Blogileht on hetkel tõesti veel üsna toores, vähemalt tehnilisest/esteetilisest küljest. Toimetamise pool aga on küll üle ootuste hästi paika loksunud - kuigi tegu on täiesti vabatahtliku projektiga ja seda tehakse vabast ajast, pole siiani esinenud praktiliselt ühtegi tõrget ega vajakajäämist. Esimesest numbrist saadik on iga kolmapäeva hommikul uus väljaanne lugemiseks avalik. Selle eest tahaks kõigile osalejatele öelda suured-suured tänud!

Tagasiside on olnud ainult positiivne. Segadusi on mõnikord tekkinud vaid avaldamisõiguste andmise süsteemiga - mõne kasutaja jaoks on see liiga üldine ja tahab täpsemat defineerimist, teine jälle on mures tingimuste liigse jäikusega. Üldiselt peaks praeguseks selge olema, et Blogileht siiski blogijate materjale ei kuritarvita. Tundub, et sellest on ka aru saadud, kui vaadata blogijate listi, kes on juba ette andnud loa oma blogis olevaid tekste Blogilehes vabalt kasutamiseks.

Uutest asjadest niipalju, et arenduses on Blogilehe tarkvara uus versioon. Plaanis on migreerida Blogileht Google App Engine platvormile, kuid see on võtnud oodatust rohkem aega (peamiselt muude tegemiste kuhjumise tõttu). Samuti on endiselt plaan vormistada Blogilehe haldamiseks mittetulundusühing, kuna hetkel Blogilehel igasugune ametlik staatus puudub.

• Blogimaailmas ilmuvad aeg-ajalt kirjutised, kus kas unistatakse blogiga teenimisest, teenitakse midagi /ebamäärased andmed palju/, tahetakse blogi teenima panna jne. Sa isegi kirjutasid ükspäev oma blogis, et blogiga võib teenida.
• Kui palju siis võib blogiga teenida ja kas praegune masu aeg on kõige parem teenuse jaoks, kus inimesed peavad teksti avamise eest raha maksma? Ja väga konkreetne küsimus ning palun väga konkreetset numbrilist vastust- palju sa selle jutuga teenisid ? Miks seda teenust peaks kasutama?

Konkreetse postitusega (http://web.tahvel.info/2009/09/uus-teenus-sms-publisher/) ei teeninud palju, umbes 50 krooni, kuid tollel blogil pole ka eriti palju lugejaid, nii et ma ei peaks seda ebaõnnestumiseks. Pealegi see oli ainult üks postitus - kui teha sarnast asja pidevalt (panna tasuta tekstide vahele aegajalt tasulisi postitusi) võib kuus tulla kokku täiesti arvestatav summa.

Ma usun, et blogiga saab raha teenida ja et see teenimise protsess on ka täiesti võimalik realiseerida. Reklaamitulusid vähese lugejaskonnaga blogi suurt ei näe, aga taoline postituste "jaemüük" võib raha sisse tuua küll. Kuid seda muidugi vaid juhul, kui blogija kirjutab taolisi tekste, mille lugemise eest ollakse nõus ka maksma. Kui üritatakse müüa kahtlase väärtusega või olematut sisu, siis jääb esimene müük ka viimaseks.

Kui nüüd tulla konkreetse müügilahenduse juurde (www.sms-publisher.com), siis seda kasutatakse hetkel juba üsna mitmetel eesmärkidel, mitte ainult blogipostituste jaoks. Kui mainida mõningaid ekstreemsemaid juhtumeid, siis Serbias näiteks pakutakse selle läbi tulevase lapse soo ennustamise teenust, kus parooli taga on vorm, mis tulevaste vanemate andmetega täites annab "teada", et mis soost planeeritav laps tuleb. Bulgaarias üritab keegi müüa teenuse abil USA elamisloa loterii (nn. green card lottery) taotluse vorme (ma ei ole tegelikult isegi kindel, kas selline tegevus on lubatud) ning Leedus müüb keegi noormees naisterahva nime alt "endast" erootilisi pilte.

Kuid need on ikkagi ekstreemsed juhtumid, põhiraskus peaks langema blogipostituste müümisele, sellel eesmärgil sai see teenus disainitud.

• Kuna sa oled üks nö "pika patsiga poiss" ja kui loed/ vaatad blogisid, milliseid vigu sa näed? Mida võiks blogiomanikud oma blogidele lisada, ära võtta, milline blogi on sinu meelest "silmadele magustoit"?

Kui aus olla, siis pikka patsi pole, käin regulaarselt juuksuris. Ma ei ole selles suhtes kunagi olnud "stereotüüpne IT mees," kes magaks arvuti kõrval ja elaks energiajoogist/kiirtoidust. Aga no tegelikult on taolisi isendeid niikuinii väheks jäänud, IT valdkond on juba aastaid olnud suuresti "igavate spetsialistide" pärusmaa.

Minu meelest vigast blogi ei olegi olemas, igaüks võib pidada seda täpselt nii nagu endale paremini sobib. Kui blogijal polegi taotlust saada suuremaid lugejate masse, siis ei olegi tarvis huvitavalt kirjutada, samuti ei pea blogi välimus läikima nagu prillikivi. Välimuse juures on oluline, et teksti ei oleks raske lugeda. Samuti kui blogi on virtuaalne kodu, siis võiks selle ka "puhtana" hoida, kuid puhtusest ja korrast on igal inimesel erinev arusaam ning ükski neist arusaamadest ei ole vale.

Mulle endale meeldivad blogid mis ei ole väga "läbused" ning mis kirjutavad teemadel, mis mulle korda lähevad.

• Blogi on platvorm või keskond, mille eetika üle on räägitud ja vaieldud, anonüümsuse üle samuti. Marianne Mikko ütleb oma ettekandes Blogfestil, et ta tahaks blogimaastikule rohkem vastutust oma kirjutatud sõnade eest, eetikakoodeksit ning vabatahtlikku sildistamist, kus blogipidajad ise end kategooriasse lahterdaks, et lugejal oleks algusest peale selge, millise blogiga tegu. Põhimõtteliselt on Blog.tr.ee s see sildistamine vabatahtlikult omanike poolt juba toimunudki. Eetikakoodeksist aga Sinu arvamus. Kes sellise kirjutama peaks? Platvormi haldajad, blogipidajad, keegi kõrgematest instantsidest?

See on väga raske küsimus. Ühtepidi on hea, kui igaüks saab täpselt sellises vormis ja sellise sisuga arvamust avaldada nagu ta ise tahab, kuid teisest küljest võib anonüümne ja sageli põhjendamatu sõim kolmandatele isikutele väga halvasti mõjuda. Mitte keegi meist ei taha olukorda, kus näiteks kandideerides uude töökohta leitakse Google otsingu abil teie kohta mingisugust selget jama. Võibolla pole see absoluutselt tõsi, aga kui teie kohta infot otsiv inimene leiab esimeste tulemuste seast pealkirju stiilis, et te olete pätt ja varas ja perekonnalõhkuja ja lihtsalt molkus, siis on tekkinud negatiivset esmamuljet raske parandada.

Kohustuslikku eetikakoodeksit paraku rakendada pole võimalik, sellisel juhul peaks see jõustumiseks olema globaalne, kuna blogid asuvad füüsiliselt globaalsetes asukohtades. Ka platvormide haldajatel oleks seda raske teha, kuna näiteks Blogspotis blogitakse kõigis keeltes ja nad peaksid sisu ülevaatamiseks hoidma palgal tervet armeed iga keele oskajaid.

Konkreetse lahenduse jään hetkel võlgu, ma tõesti ei tea kuidas seda vastuolu lahendada.

• Kellele Sa blogis kirjutad?

Viimasel ajal kirjutan suhteliselt juhuslikult ja suhteliselt harva. Teemad on rohkem erialased ja isiklikust elust kirjutan vähe (kui üldse). Varem kui sai rohkem ja regulaarsemalt sõna võetud, olid just isiklikud teemad domineerivad. Teemade valikust tulevad ka lugejad - varem kirjutasin tuttavatele, nüüd rohkem neile keda kajastatud teemad lihtsalt huvitavad.

• Ootad Sa oma blogis dialoogi?

Eriti mitte, ma ei ole olnud väga aktiivne teemade õhkuloopija. Poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel pole nagu sõna võtnud, muud teemad aga inimesi dialoogile väga ei kutsu. Loomulikult on mul omad eelistused ja nägemused asjadest olemas, kuid reeglina jätan ma need rohkem enda teada.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Jälgin regulaarselt 55. blogi, millest enamus on ingliskeelsed. Peamiseks valdkonnaks on tehnoloogiablogid. Kunagi jälgisin tervet Eesti blogosfääri, aga üks hetk kasvas see liiga üle pea, siis jätsin järgi.

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

Adoreerima. Kuulsin seda Jan Kausi suust ühes Raadio Ööülikooli loengus. See sõna hakkas nii meeldima, et läksin raamatupoodi ja ostsin endale lugemiseks kõik saadaolevad Jan Kausi raamatud ning ei tulnud kahetseda.

2. Sõna, mis Sulle ei meeldi?

Nummiburger

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?
Pagan

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

Tahaks olla restorani kokk. Ma ei viitsi tegelikult eriti süüa teha, aga kui tegema juhtun, siis väga naudin.

5. Millises ametis Sa ei tahaks olla?

Müügimees. Kui ma kardan, et mind võidakse uksest välja visata, siis selmet proovida ka aknast sisse ronida, ei astu ma kliendile üldse ligi.

6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

Tere, tere, vana kere!

Tänud vastamast ja ma arvan, et kui kellelgi tekkis küsimusi, siis sedakaudu võib neid ka Andrisele esitada.
Isiklikult tänan aga meeldiva koostöö eest ja soovin toredat sügist!

Tänapäeva ühiskonnakõlbulik inimene

Lugesin ühte ajakirja ja jäin peale selle värvikirevate pildiseeriate ja arutelukirjutisi mõttesse. Kohutav millised nõuded on inimesed ise, meedia ja " ? " kaudu endale seadnud, et olla tänapäeva ühiskonnakõlbulikud.
Milline on siis see "õige tänapäeva inimene"?
Teatud vanuses peaks olema saavutanud teatud asju, aga ütleme, et keskea saavutades peaksid sa:
olema abielus, vähemalt 1 laps; sul peaks olema oma elamispind; korralik haridus; auto (mitte vanem kui 10 a); sa peaksid vähemalt korra aastas reisima/puhkama välismaal; toituma tervislikult; harrastama midagi; sa pead oskama vestelda maailma poliitikast; lugema vähemalt ühte välismaist ajalehte; pead olema kursis nö. aasta tegijatega /kino, muusika, kirjandus jne/; sa pead sisustama oma kodu viimaste trendide järgi; sul peab olema moekas riietus ja teadma viimase moe trende; sa pead jõuluks tegema kalleid kingitusi; käima korra kuus teatris või kontserdil; sul peab olema oma juuskur ja hambaarst; sa pead olema läbi lugenud vähemalt ühe õigete eluviiside käsiraamatu; peaksid käima masaazis ja solaariumis; sa pead kõiki mõistma; sa pead veetma perega kvaliteetaega; sa pead sa pead sa pead...jne.

Peab ikka või?
Kes käsib? Kõike samaaegselt teha ja olla. Loomulikult võib, aga ei pea. Miks kusagilt on tulnud arusaamad, et kui midagi eelpoolnimetatust ei tee oled teistest halvem? Kõike ei pea ju tegema, aga ikkagi- kui ei tee, siis vestlustes on selline "andke andeks" noot. Juba sellistes juttudes, et ma ei käi jõusaalis, ma kõnnin lihtsalt mööda metsi ja jooksen terviserajal. Hei kaamoon! Miks me vabandame kõike mida teeme? Ja siis karjume, et stress ja stress.

(lihtsalt imestab homo sapienside enesehukatusliku mõtteviisi üle)

osa 2 :)

Lugedes teist ajakirja / ikkagi peab ju olema kursis kõigega :D / leidsin J.Hynyneni suust peaaegu samad mõtted. Need käivad küll rohkem abielu "sooritamise" teemadel, aga kannavad endas ka üldise elu "sooritamise" teemat.
Ma olen tema mõtetega vägagi päri.

Laenatud sõnad J.Hynyselt tänapäeva mehe kohta, kus öeldakse mida mees peaks tegema:

pitäisi osata virkata itselleen slipoveri ja käyttää sitä. Seuraavassa hetkessä pitäisi rynnätä metsästämään perhelle ruokaa. Lopulta kuuluisi paritella koko yö.

Ei ole mitään masentavaa jos pariskunta katsoo yhdessä telkkaria eikä puhu mitään. Molemmat ymmärtävät, että kaikki on ihan hyvin.

21. Blogi- intervjuu "Avastame blogipidajat"

Seda blogipidajat võib kindlate tõekspidamistega blogipidajaks pidada.

Tuul küll puhub, sealt kust uudised, aga mehe meel ei kõigu.


Tere Larko!

Sa oled juba kolm nädalat kuhugile kadunud! Tavaliselt Sa kirjutad kõigest mida teed, nüüd on vaikus.
Välja arvatud see, et oled lähiaegadel kolm raamatud läbi lugenud ja sedagi sain teada Twitterist. Esimene mõte oli mul loomulikult see, et said suurema koguse "kartuli või vilja teise eluga" kokku, ning nüüd peab lihtsalt kirkamat ilma ootama...
( Sa pole sellest saladust teinud, et te sõbrad olete, vaid suisa reklaamid seda, seepärast ma isegi ei vabanda oma väljendust :)) Või teed Sa blogis inimkatseid, et kes ja millal Su järgi igatsust tundma hakkab? Niisiis, mis teoksil?

Vilja ja kartuli küsimust ei kinnita ega lükka ümber. :-)

Üldisemas plaanis on inimese loominguline aktiivsus varieeruv. Teinekord tuleb juttu nagu saelaudu Audrust, vahepeal aga ei suuda ridagi välja pigistada. Ka avaldavad blogisissekannete tihedusele mõju teised tegevused, teinekord ka tervislik seisund.

Nendest kolmest raamatust kavatsen kindlasti lähemal ajal kirjutada, enne aga loen veel neljandagi läbi, mida täna ka alustasin.

• Sul on mitu blogi või õigemini Sa kirjutad mitmes keeles. Mitut keelt Sa valdad ja mis keeles Sa end kõige kodusemalt tunned? MIs on Su emakeel praegu?

Ei tea. Kuidas määratletakse keele valdamine? Ma näiteks loen ja räägin sujuvalt saksa keelt, kuid keele pedantiliste reeglite tõttu ei hakka küll saksa keeles ise kirjutama kui lühikesed säutsud välja arvata. Kas ma ka norra ja taani keeli "valdan" on küsitletav: suudan küll suure vaevaga nendes keeltes rootsi keelele toetudes teksti koostada, kuid see on jubetüütav töö. Ka Prantsusmaal ja Itaalias antakse mul kõrtsides seda süüa, mis tahan, aga sellega asi piirdubki.

Sellisel tasemel, et julgeks iga kell eksami teha, on mul suus ja sules soome, eesti, inglise ja rootsi keeled. Nende vahel pole ka probleem tõlketöid teha ehk ju ma siis neid nelja "valdan".

Emakeele küsimus on huvitav. Kirjade järgi peaks soome olema, kuid tuvastan oma soome keeles järjest rohkem "estonisme". Vahepeal on mul lausa raske mõnda asja soome keeles avaldada, lihtsalt ei leia adekvaatseid sõnu. Mõelda võin ma ükskõik millises keeles, sõltub ka mõtte sisust.

• Sa oled Ajakirjanike Liidu liige.Kas Sa teenid kusagil oma tekstidega või mis tööd Sa praegu teed?

Seda parem avalikus veebis ei arutaks.

• Sa oled Soome eestlaste seltsis tegev. Kas eestlased Soomes on aktiivselt seltsitegelased või hoiab Eesti lähedus neid passiivsetena? Mida seltsis üldse tehakse ja korraldatakse ning kas Eesti valitsus (välisministeerium vm) sponsoreerib seltside tegevust? Kas seltsilisi võiks rohkem olla/on neid piisavalt? Kas seltse peaks olema rohkem?

Peamine küsimus oleks juba olemasolevad seltsid aktiivsemalt tegutsema panna, kuid kui kuskil pool kohalikud eestlased uue asutamise vastu huvi tunnevad, on liit kindlasti valmis neid nii nõu ja jõu kui ka piiratud mahus rahaga toetama. Hetkel on enam vähem aktiivset tegevust vaid Turus ja Kotka kandis ning liiduväliselt ka Tamperes ja Jyväskyläs, viimases isegi kiiduväärse aktiivsuse ja osalejate arvuga. Igaveseks murelapseks on meil pealinna regioon, kus potentsiaali oleks oi kui palju. Huvilisigi oleks, kuid puudu on orgunnijatest. Siinkohal pean ka ise peegli poole pilgu viskama.

Välisministeeriumi ja saatkonna kaudu on toetust võimalik saada kui vaid aktiivset tegevust ette on näidata. Seda koordineerib liit, kes omakorda kohalikke seltse toetab. See sama käib ka Soome haridusministeeriumi kohta ning rahvuskaaslaste programmi raames Eesti haridusministeeriumi.

• Sul on selline vahva harrastus nagu rahajaht või kuidas seda seletada. Räägi millega tegu. Mida oled viimati leidnud?

See seisneb eurotähtede sisestamises andmebaasi, mis tabamus(t)e korral võimaldab rahatähe geograafilist liikumist jälgida. Samuti on huvitav teada saada, kus ja millise riigi jaoks mu käes olev täht on trükitud. Minu tulemused on üsna tagasihoidlikud: http://en.eurobilltracker.com/profile/?user=87701?referer=87701 Mõni tabamus ikka on, kuid eriti viimasel ajal kasutan pigem pangakaarti kui sularaha ehk pole mul suurt midagi andmebaasi toksitagi.

• Algatasid blogimaailmas ka virtuaalse söömaklubi, mis ilmselt tehnilistel põhjustel raskesti teostatav oli. Või jäi asi katki aktiivsuse puudumisest. Te käsitlesite seal aga huvitavaid teemasid. Mis Sulle kõige "maitsvam" oli? Miks?

Algul läks asi tõepoolest ludinal, kuigi Skype keskkond on selleks veidi ebastabiilne. Uute tehniliste lahenduste otsimine ja proovimine käib tasakesi edasi, kuid pean tunnistama, et kevadel oli klubiliste seas teatavat väsimust tuvastada. Seega jätkub suvepaus veel sügisele vaatamata vähemalt mõnda aega edasi.

Iga korda läinud istung on põnev olnud. Ei taha ühtegi esikohaga premeerida.

• Mis on blogimine Sinu jaoks? Mis on blogimise juures negatiivset?

Umbes täpselt üheksa aastat tagasi satusin Peeter Marveti telesaadet nägema, kus ta enda loodud Kolhoosi keskkonda tutvustas. Arvasin, et see vast on põnev asi, mida kindlasti ise ka proovida tahan. Nii jäigi see pisik külge ja on seni vahelduva aktiivsusega küljes ripunud.

Põhimõtteliselt on blogimisel äärmiselt suur tähtsus sellepärast, et sellega realiseerub sõnavabadus ka praktilisel tasandil. Teoreetiliselt on igaühel võimalus oma mõtetega miljoniteni jõuda. Varem oli see meediamogulite, riigijuhtide ja muude kuulsuste privileeg. Eks blogijaid just seetõttu kardetaksegi.

Seepeale olen blogimise läbi lugematute toredate inimestega kokku puutunud ja nende kaudu uusi mõteid ja vaatenurki tuvastanud. Ei suuda enam sellest mõeldagi kui kitsas mu silmaring ilma ajaveebinduseta oleks. Ja tegelikult seda enne oligi, kuigi juba siis olin ilmasündmustega keskmisest paremini kursis.

Ei tea kas see nüüd negatiivne on, et jubepalju aega ta nõuab ja sõltuvust tekitab. Eks oma aega võiks hullemagi kallal raisata.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Oleneb sissekandest. Mõnikord kirjutan selleks, et ise mõne asja hiljem lihtsal kombel üles leiaksin, nagu näiteks kunagised PÖFFi postitused või lahendused arvutiprobleemidele. Ent ka need võivad kellelegi teisele kasulikuks osutuda, kellel sama probleem kaelas või kes mõnest konkreetsest filmist huvitatud.

Teist tüüpi postitused on need, mille eesmärgiks on mõnele konkreetsele otsusele mõju avaldada või mõnda teema päevakorda tõsta. Need võivad olla suunatud poliitikutele, ametnikele, asutustele või laiemale avalikkusele ja erinevatele kodanikuühiskonna tegelastele. Kui kunagi Google Analyticsi andmeid täpsemalt piilusin, ei jõudnud imestadagi, millistes asutustes mu bloge küll enam või vähem regulaarselt jälgitakse.

Sissekanne võib olla ka kellelegi konkreetsele inimesele mõeldud. Pean silmas näiteks sünnipäevaõnnitlust või kellegi teise blogipostituse kommenteerimist.

Kui ma dialoogi ei ootaks, oleksin vast kommentaariumid juba ammu kinni keeranud. Seda kaudu saab sageli häid ideid või juhitakse tähelepanu mõnele asjale, mis mul kahe silma vahele jäänud. Postitus võib ka olla lausa selleks kirjutatudki, et kommentaare laekuks. Olen nii mõnelegi probleemile lahenduse leidnud kui olen oma postituses teadvamate käest abi küsinud.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Tänase seisuga laekub mu Google Readerisse 281 voogu, millest bloge 229. Õnneks kõik nendest päris igapäevselt ei postita ja päris iga sissekannet ka otsast lõpuni ei loe.

Sama hästi võiksid küsida kas maailmas on üks kindel teemavaldkond, mis mulle huvi pakub. Eks see ikka seinast seinani ulatub, kuigi mõni teema on huvitavam kui mõni teine. Kui on hästi kirjutatud blogi, mille sisu paistab huvitav, siis ikka tellin voo. Sama kindlasti ka eemaldan kui hiljem tüütama hakab.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? Kõik sõnad on kontekstist tulenevalt omamoodi armsad või jäledad. Eelistusi ei ole.

2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Vaata eelmist vastust. See ei meeldi kui mõnda sõna valesti või kontekstisse sobimatult pruugitakse. Või kui seda lõpmatuseni korratakse.

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Kõik need on armsad, mida mahlakam seda parem. Ise kasutan sagedaimalt kurat, perkele ja jävlar. Kõik need on ühe ja sama sarviku erikeelsed tuletised.

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Vähemalt praegu mitte ühtegi.

5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Eesti rahandusminister ja langevarjusõdur.

6. Mida Sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Hüpoteetiline küsimus, sest jumalat ei usu. Ja väravavalvuriks pidi seal ju hoopiski Peetrus olema. Tema vast minu käest küsiks, kas ma siis sain maa peal õndsaks või ei saanud.

Tänud Larko, kergeid klahviliigutusi ja kaunist sügist!

FOTOJAHT/ peidus

Kuna nädalavahetusel võib end näiteks suurlinna ära peita ja sealt väljumisega läks natuke kauem aega kui olin planeerinud, siis ilmuvad need pildid alles nüüd.

Peidus on siia sellenädalane teema.
Kaks pilti. Konkreetselt ning kaudselt ja konkreetselt.
Esimene pilt ei vaja vist seletamist, ainult seina ja akna otsimist.





Teine pilt on aga 17. rahvusvaheliselt plakatite biennalelt.
Vaatasime koos pojaga kolmes saalis olevaid plakateid.
Selle plakati ette astudes ütles ta ilma informatiivset teksti lugemata ühe sõna: "Estonia".
Kuna tema polnud sel ajal veel sündinudki, filme ja jutte pole meil ka sel teemal eriti viljeldud, siis pani mind mingil määral imestama see otsene tõlge, mis plakatite puhul alati selge pole. Plakatites on peidus ka peitus, sõnum, mis alati otse näha pole. Poeg vastas mu pärimise peale ainult kaks sõna: "Vaata kuupäeva."
Üks suurim peidus olek, mitmes mõttes, on see igatahes küll.

Teised otsijad ja leidjad näed selle lingi tagant

20. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Mõned blogipidajad on rohkem kommentaaride põhjal tuntumad kui kirjutiste põhjal.
Vähemalt ise olen mõnda blogipidajat ja tema mõttemaailma kommentaaride kaudu vaat et rohkemgi tundma õppinud.

Seekordene blogipidaja ongi mulle kommentaariumiruumides silma jäänud.

Tere Celtic!

• Kui Sind lugema märkasin, oli esimene mõte, et oot, on see mees või naine? Kes on see bolgipidaja?! Kirjuta endast, kes oled?

Üritan olla mees. Vähemalt ei ole teadlikult soovinud vastupidises muljet jätta. Ent samas on tihtilugu nii, et omistame teatud sõnadele või väljenditele soo külge ning hiljem oleme jube üllatunud, kui avastame, et eksisime. Vähemalt olen ma seda enda juures päris tihti märganud.

• Sinu blogikirjutised on peamiselt ühiskonna teemadel. Kas need kirjutised sünnivad niisama kodaniku kohustusest või on tööga serviti seotud?

Tööga ei ole vist üldse midagi seotud. Ikka sellest kirjutan mis silmas ja keelel ja meelel. Või siis huvitavad mõtted, mida soovin teistega jagada. Huvitavad on nad muidugi minu jaoks ning seetõttu eeldan, et ka teiste jaoks.

• Kõik teavad, et blogi populariseerimise üks vahend on ka kommentaaride kirjutamine.
  (peab täheldama, et kommenteerimine on vähenenud ja mõnede kaasarääkimise tuhin paneb lausa imestama, heas mõttes loomulikult)
  Kas sa kirjutad kommentaare puhtast tahtmisest kaasa rääkida või reklaamid sa selle kaudu oma blogi?
  

Eks see kõikjal sõna võtmine ole veres. Kui võimalus on antud, siis miks mitte seda võimalust kasutada? Ja blogid peaksidki olema rohkem sellised üheskoos-loomise kohad, mitte lihtsalt päevikud, kuhu kirjutada mitu võileiba hommikul söödi ja mitu korda kajakas õue minnes õlale oma häda laskis. Blogi olemus on juba ammu muutunud märksa sotsiaalsemaks ja mitmekesisemaks, samas kui foorumid on hakanud tagaplaanile hajuma.

• Sinu blogi kaudu jõuab sellisele leheküljele, milles loeb: "Meie eesmärgiks on propageerida paganlust, shamanismi ning looduslähedaseid maailmavaateid." Oled sa ise selle kogukonna liige?
• Mida sa arvad "Selgeltnägija" saatest?

Olen ise selle kogukonna üks algatajatest. Too lühikirjeldus sai välja mõeldud kaks aastat tagasi ning eks vahepeal ole ka üksjagu vett merre voolanud ning mõttemaailm vormunud, ent üldised arusaamad on siiski samaks jäänud - tagasi juurte juurde! Mis aga puudutab Selgeltnägija saadet, siis selle aasta osi pole kahjuks veel juhtunud nägema. Möödunud hooaega jälgisin küll ning leidsin, et saate võitja võitis siiski sobiga. Olles ise piisavalt kaua sarnaste maailmavaadetega inimeste keskel, hakkad varem või hiljem märkama teatud seaduspärasi, mis töötavad ilmeksimatult. Nastja puhul need ei töödanud, ta oli justkui vaimse maailma kokk-koristaja-keevitaja ühes isiksuses.

• Samuti leiab Su blogiservalt erinevaid paranormaalsusega seotuid linke. Kas sa usud sellesse? Kas usk millesegi on tähtis?

Oleneb mida ja kui palju uskuda. Olen avatud kõigele uuele, ent mul on välja kujunenud päris karm filter, nii et igasugu jama ma enam niisama endasse ei ahmi. Kõik mis minuni jõuab peab vähemalt loogiliselt seletatav olema.

Küsin kõigilt samad lõpuküsimused, nii ka Sinult.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Kirjutan neile, kes tunnevad, et annan neile mõtlemisainet ja huvitavaid teadmisi, samas ka neile, kes võiks mind vastu kostitada oma arvamuste ja nägemustega antud teemade kohta. Seega jah - ootan dialoogi.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Kindlat teemavaldkonda pole, töö raames olen hakanud rohkem tutvuma e-turunduse ja internetimarketingiga, ent huvitavad igasugused mitte-tavapärased blogid, kus räägitakse veidi "kiiksuga" teemadest. Samuti kiikan vahel teadus-uudiseid ning filmiblogisi. Viimastes on suht segane seltskond koos, ent filmiarvustused on tasemel.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna?

ilmavõrgusirvik

2. Sõna, mis sulle ei meeldi?

väisama

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?
no-kurat-küll

4. Millist teist ametit tahaksid proovida?

psühholoog (äärepealt oleks läinud õppima aga tänu homodele ei saanud sisse)

5. Millises ametis sa ei tahaks olla?

välikemmergute koristaja

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?

Oh my god!

Tänud Celtic! Sõnu sõrmede alla ja ilusat sügist ! :)

Kuna mul jäi miskipärast selline tunne, nagu oleks midagi veel pidanud küsima, siis teil armas lugejaskond on nüüd vaba voli temalt küsida või teda kommenteerida!

Drive-in pulmad

Lugu ei ole sugugi Las Vegasest, kus Elvis paari paneb, vaid Soomest ja tänasest päevast.
Ning lausa kiriklikust laulatusest.

Ühesõnaga täna öösel võib pulmituda, naist võtta või mehele minna, ilma et oleksid varem kirikus aja kinni pannund. Vaja on ainult tõend, maistraadist või oma kirikust, et su abiellumisele ei ole mingit keeldu (oled veel teise naisega/ mehega abielus, sugulane vm/ ja kohale tulla Vantaasse Püha Lauri kirikusse.

Seal toimub Hääyö ehk abielu registreerimine järjekorra alusel ja kiirelt.

15 minutit ja järgmine palun! Vaadake seda järjekorda! :)

19. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Eile ilmus jälle uus Blogileht.

Kuigi ma olen Blogilehes tegev, avastasin end ükspäev mõttelt, et ma ei teagi kõikide toimetajate blogiaadresse!
Who are this people!? :), kelle tegevust ma näen, aga mis tüüpi kirjutajad nad ise on....?
Natuke piinlik ka, et teistest nii vähe tean...
Seepärast küsisingi ükspäev toimetajate blogiaadresse, et teada saada, mis tüüpi inimestega tegemist.

/Daki aadressi ja Andrise oma teadsin ning Daki ongi oma intervjuu juba andnud/

Mis muud, kui uurime järgi.


Tere Eliina!

• Sa oled Blogilehe kultuuritoimetaja. Ilmselt oled Sa inimene, kes hommikust õhtuni jalgpalli ei tao, vaid tunneb endas kultuuritukset ja kultuurivallas kodus olemist. Mida sa teed, kes sa oled, kus sa töötad või õpid?

Töötan hooldustöötajana Tartus.

• Ütlesid mulle äsja, et sa eriti ei blogi. Toimetajaks olemine ei eelda ju pidev-blogimist või tunned sa, et peaksid rohkem blogima, et olla väärikas Blogilehe toimetaja? Kas sinu arust toimetaja peab blogima?

Ei pea, aga tal võiksid kogemused olla, et mõistaks blogijat ja seda "žanri". Tunnen küll, et peaksin blogima, aga samas on tekkinud mingi irratsionaalne hirm, et keegi ei loe või avalikustan midagi enda jaoks tähtsat.

• Tean Su´st niipalju, et oled luuletaja, Sul on ilmunud luulekogu "Lööklaused murravad metsi". Iseloomusta end luuletajana (žanr; oled sa pühapäevaluuletaja; inspiratsioon jne) Kas sul on tulemas ka uusi luulekogusid?
  

Ma kirjutan suhteliselt harva. Kuid kavatsen kunagi kindlasti veel kogusid avaldada.

• Kas luuletajal on oma luuletustest lemmikluuletus? Milline on Sinu oma ja kes on Sinu lemmik luuletajad?

Lemmikluuletusi on nii palju ja lemmikluuletajaid samuti.
Võibolla midagi Kalju Lepikult.

• Kas blogimaailmas on kultuurivaesus? Mida sa sooviksid, et blogimaastikul kultuurist kirjutataks?

Ma arvan, et ei ole, on väga tugevaid, professionaalseid kultuuriblogisid, mitmetel eesti tippkirjanikel ja teatriinimestel on blogid, kuid võiks rohkem olla ka tavaliste inimeste kultuurimuljeid ja elamusi. Kartsin, et suvel jäävad kultuuriasjad blogides rohkem unarusse, kuid eriti ei olnud märgata. Kirjandus- ja muusikaarvustusi ja kultuuriürituste muljeid võiks rohkem olla.

• Kuigi Sa blogid harva, kellele Sa blogid?

Ma arvan, et vahel kellelegi, kes on kaugel, vahel sõpradele, ka anonüümsele lugejale.

• Ootad Sa oma blogis dialoogi või arvustusi Su luuletustele, kirjutistele?

Mitte eriti, kui sõbrad loevad, siis ikka saab tagasisidet, küll mitte blogis.

• Kui paljusid blogisid sa pead läbi lugema, et neist mõned Blogilehele lingitada? Kas loed ka midagi peale kultuurivaldkonna? Keda?

Päris palju peab sirvima ja lugema, loen tihti jacki blogi http://smallblueabsence.blogspot.com,

Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? uni
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? külmkapp
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? neetud
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kloostri aednik
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? automehhaanik
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Tule, ära häbene.

Tänud vastuste eest ja inspiratsioonirohkust Sulle!

Ära maga liiga kaua, ära maga liiga vähe!

STT /Suomen Tietotoimisto/ teatab uuest uuringu tulemusest, milles öeldakse järgmist:

üle 9 tunni magavatel on õppimisraskusi. Ja alla 6 tunni magavatel on samuti. Kusjuures vanus, tervislik seisund, haridustase ei mängi siin rolli.

Pikema unega inimesed õpivad tavaliselt halvemini. Inimese aju töötab kõige paremini siis, kui on saanud 7-8 tundi und.

Uurimused näitasid ka et nii lühema unega kui pika unega inimestel on suurem risk haigestuda.

Teksti võib lugeda ka soome keeles.

No, nii, ei mingeid pikki unesid enam! Kõige tähtsam on siis magada, magada, magada igaks juhuks 7,5 tundi õigel ajal õiges paigas.
Midagi on siin elus ju ikkagi veel õppida, ka ilma koolipingita.

Eks igal inimesel ole omad magamiskombed... ja rituaalid. Mõni sööb enne magamaminekut, teine topib sokid jalga, mõni magab kahe padjaga, kolmas kõhuli,neljas magab alasti, viies topib kampsiku selga, mõnel peavad linad viiksirged olema, teine hüppab nagu nots teki ja padjahunniku otsa ja siblib natuke jalgadega ja ongi nrrr (khm ;) mina! igavesti mõnus on omale pesa siblida ;D).
Aga kõige jubedam magamise juures on see, kui oled kogemata päeval magama jäänud, ärkad ülesse- ise ka ei tea, mis päev, kas on õhtu või hommik, kas oleks pidanud juba kuhugile jooksma või on veel aega, kus on taevas, kus on maa.... jube! Ma olen paar korda niiviisi värisedes ärganud. Uh, nagu deliiriumis joodik. /ma arvan et neil on selline tunne, ega ma tea ka/

18.Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Peab tunnistama, et mul on selle blogipidajaga intervjuud tehes sellised vastandlikud tunded. Miks?
Sest mõni päev kirjutab ta täiesti asjalikult, aga siis käib tema blogist selline "kiiks" läbi.
Ma tõepoolest vabandan, kui see solvab, aga ma ei hakka seda varjama ega tagaselja rääkima, vaid ütlen otse omanikule välja. Minu arust nii on aus. Mida ma siis silmas pean? Sest mõnikord tundub, et selle blogipidajal on "pahad päevad", lisan veel juurde "kollase meedia hõnguga".

Tere Virgo!

• Ma tunnistan kohe ülesse, et poliitika on minust väga kaugel. Kuigi poliitika on see, mis määrab meie igapäevaelu, ei tunne ma vähimatki vajadust poliitiliselt super pädev olla.
• Sina oled vastupidi poliitiliselt erk.
  Sa kandideerid sel aastal ka kohaliku omavalitsuse valimistel. Kas selline ebastabiilsus, mis paistab blogist välja, on kasuks KOV kanditeerivale?

Mulle huvi pakkuvad teemad ei pruugi teistele olulised tunduda ja see on ka igati mõistetav. Ma ei kirjuta blogi kellelegi meeldimiseks. Ammugi mitte ei blogi ma ajakirjanikele (tsiteerimiseks) või antud juhul poliitika tegemiseks. Olen sinna kirjutanud oma mõtteid, millest arvan kasu olevat ka teistele ja pannud juurde võimalikult palju oma tehtud pilte (milleks neid varjata). Paljud kirjutavad sahtlisse päevikut, mina teen seda avalikumalt. Kandideerimise jaoks ei hakka ma aga blogi kasutama ning teen eraldi lehel: kandideerin omavalitsuse valimistel ehk kov.ee või kruve osaleb valimistel.

• Kas Sa ei arva, et olla 11 aastat kellegi teener ei jäta negatiivset jälge poliitikas varjutult läbi lüüa?

Ma ei püri kusagile "varjatult," sest muidu oleksin valimisliidus (seekord on suletud nimekirjad ja sisse saavad eesotsas olijad, sõltumata häälte arvust). Olen täitnud kodaniku kohust valimas käia pärast selle õiguse saamist aga seekord ei olnud lihtsalt kedagi valida. Eesti eliit istub oma liivakastis ja neid ei huvita, mis on majanduses, hariduses või sotsiaalvaldkonnas. Opositsiooni juhtidel on väga hea elu-olu ja neil on soov muutusi vältida. Valimistega toimub vaid ametikohtade ümber jagamine. Kui Jüri Mõis oli Tallinna linnapea ja tookordne opositsioon avaldas tema mustadest tegudest kolmapäeval paljastava artikli, siis neljapäeva hommikul kell kaheksa kohtus nahktagiga Jüri juba nende peakontoris "opositsiooni" liidritega. Samuti valiti THI presidendiks, sest kolm erakonda leppisid kokku ja vaid põhjusel, et vastandada end Keskerakonnale.
Kui mul olnuks soov poliitikat teha, siis oleks selleks kindlasti varem võimalus avanenud, sest olen näinud kõrvalt mitmete Riigikogu liikmete ja omavalitsuse juhtide karjääri alguspäevadest alates.
Ma ütleks, et tänu pikale ajale poliitika kõrvalt jälgimist olen saanud parema positsiooni ja kogemused, et mitte libastuda ühtede valimistega (Hannes Võrno 6 kuud Riigikogus).

• Sa kirjutsid oma blogis, et vajad veel 299 häält, et tulla valimistel valituks. Kes on see kindel 1, kes Sind valib?

Valimised on salajased. Punkt. See oli vist Saksamaal, kus parlament valis endi seast presidendi vaid 1 hääle enamusega aga selleks saanu ei avaldanud kunagi, kuidas ta ise oli sellel hääletusel oma hääle andnud. Möödunud valimistel jäi Rakvere linnas 0 hääle peale kaheksa kandideerijat ja 1 hääle sai kaksteist kandidaati (sh Katrin Väli).

• Sinu blogis ( küljel) on majanduskriisist väljatulemise teesid. Kas need on Sinu kirjutatud?

Jah, mõtted panin kirja aastavahetuse paiku. Ilmselt praegu peaks neid juba täiendama või siis osasid muutma.

• Üks neist: Ära raiska raha ajalehtede, ajakirjade ja raamatute peale. Loe raamatukogus või internetist. Kas sa oled seda meelt, et ajalehti/raamatuid peaks trükkima ainult raamatukogude suuruse jao? Kas sa ei arva, et sellega hävib ajakirjandus hoopiski ? Puhtalt algkooli matemaatika arvutus annaks tulemuseks, et ainult raamatukogu arvu jagu väljandeid trükkida on mittetasuv. Samas pooldad Sa ilmselt ainult online väljaandeid ja online raamatuid? Kas Eestis on internet kõigile kättesaadav?
  

Selle all pidasin silmas, et kiire elutempo juures on mõtet raamatut osta vaid siis kui leiad aega see läbi lugeda ja sul läheb seda veel teinegi või kolmas kord tarvis. Ajalehte tellida ahjus tule süütamiseks on aga üleliia kallis, sest väärtuslikku infot on seal häbiväärselt vähe. Tähtsama osa sellest räägib raadio, näitab televisioon või kajastavad interneti kanalid. Nagu selgus augustis, siis makulatuur on selline prügi liik, mis näiteks Tallinnas nõuab ka eraldi prügikonteineri tellimist, pea-aegu nagu ohtlikud jäätmed.
Praegusel ajastul on info üleküllus ja tuleks pigem valida, mille peale aega eraldada. Kui leidub oma raha kulutada soovijaid trükitööstuse tarbimiseks, siis mina küll ei hakkaks piirama paberi määrimise hulka.
Ühegi Eestis kehtiva seadusega pole nõutud, et inimene oleks informeeritud (internett oleks kättesaadav). See on tema valikute küsimus, kas kulutab selleks raha või laenutab, sest kokkuvõttes on 2/3 sellest kas ebavajalik, infomüra või lihtsalt tarbimise propaganda (reklaam).

• Kas jogurtist saab putru keeta?

Jogurt on kindlasti parem toit kui valget värvi vee hulka jahu segamisel võiks saada.
Miks on liiter vett poes kallim kui liiter piima? Sest piimas on vett vaid 90 protsenti.

• Sinu nimi tuli sel aastal blogimaailmas tuntuks ühe sõna, kaldkirja ja sinise värvi poolest. Kas sa soovisid selle kaudu rikkaks saada, kuulsaks saada või oli see lihtsalt mingi seletamatu hetk Su elus? Kas patenteerimine on Sulle raha sisse toonud ja kas keegi on Su patenteeritud sõna vastu eksinud? Kui ma seda kasutan, mis siis saab?

Patenteerimine on leiutamine, kaubamärke registreeritakse. Sellel teisel on kaks peamist eesmärki: oma toote või teenuse äratuntavaks tegemine kliendi jaoks ja teiste samas valdkonnas tegelejate seast eristumine. Kaubamärgi vastu saab eksida vaid siis kui kasutad seda mingi oma teenuse või toote juures. Niisama seda välja öeldes või kirjutades ei saagi rääkida kaubamärgist, sest puudub registreeringu aluseks olev objekt. Antud juhtumil oligi küsimus minu firmaga samas valdkonnas tegutsejast. Meediasse jõudnud kajastus näitas, et lokkava ebapädevuse pärast ei tohiks ajakirjandusele maksta kroonigi, sest nad ei informeerinud oma lugejaid erinevustest avastuste patenteerimise ja kaubamärkide registreerimise vahel. See on intellektuaalse omandi üks valdkondadest.
Kuidas arvata muusikust, kes võtab teise artisti laulust osa või pikema katke ja teeb sellest oma loo kandva osa? Eesti on ka liikumas selles suunas, et taoline asi ei läheks läbi. Samamoodi kui kadusid tarkvara plaate ja kassette müüvad turud ning sulete kõik Eesti avalikud FTP serverid, nii saadakse ajapikku teadlikumaks ka intellektuaalsest omandist.
Vaevalt mõeldakse igapäevaselt, et sõnad tere, hei, hellus, unistus, armas, armastus, kodu, kasu, Jaana või minu Eesti on Eestis registreeritud kaubamärgid (või menetluses). Tavainimene ei peagi sellega kursis olema, sest tema elu see eriti ei puuduta. Küll aga peaks ettevõtja olema sellest teadlik ja oma teenust mitte samamoodi nimetama. Muideks, kaupade võltsimine on tulus äri ja arestitud kaupade kogused kordistuvad aastas.

• Kellele Sa blogis kirjutad? Ootad Sa blogis dialoogi?

Ennekõike endale, oma arvamuste ja mõtete ülesse märkimiseks. Omamoodi jälg ajas. Kui sellest on kasu teistele, siis on hästi. Oskavad nad midagi lisada või mind parandada, siis seda parem.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Kindlasti jälgin korra või paar blog.tr.ee lehte ja ka selle top100 nimekirja. Blogide feed´i olen jälgimiseks pannud 43 aadressi, millest pooled on harvemad kirjutajad. Jälgin rohkem ühiskonnast kui eraelust kirjutajaid.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? Tegija

2. Sõna, mis sulle ei meeldi? nagu, (levinud parasiitsõna)

3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? fak

4. Millist teist ametit tahaksid proovida? pressifotograaf

5. Millises ametis sa ei tahaks olla? klienditeenindaja

6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Kõik teed toovad siia ja tore, et viimaks kohale jõudsid.

TÄNUD VASTAMAST JA EDU VALIMISTEL!

17. Blogi-intervjuu "Avastame blogipidajat"

Tuntus tuleb alati millestki.
Kes võidab olümpia, kes maalib midagi suursugust, mõni laulab end tuntuks jne. Blogi-tuntus aga peitub eelkõige sõnade taga. Väljendusoskuses, stiilis, teadmistes.

Seekordne intervjueeritav tahtis vabaneda tuntusest. Küsime, kas tal see õnnestus või ei ja mida ta üldse tuntusest arvab.

Tere, Manjana!

• Millega oled Sina (enda arust) siin blogimaailmas tuntuks tulnud, et Su kirjutised alati blog tr peateele rändavad?

Need blogi tuntus ja blogtrri esileht on kaks eri asja. Blogtrri esilehe jaoks on vaja ise paar korda klikkida, eriti siis, kui teema suuremat hulka rahvast ei huvita ja pealkirjaga ka väga valetada ei taha. Blogi tuntus laiemalt tuleneb vast sellest, et ma pean samal aadressil blogi alates 2005. aastast. Siis ei olnud veel nii palju blogijaid kui nüüd, kui valik on suurem. Ma tahaks küll teaa, et kas keegi loeb mu blogi väljendusoskuse ja stiili pärast. Ma nii loodaks, et see nii on. See meeldiks mulle.

• Blogist jääb jälg nii blogimaailma kui ka inimese enda ajalukku. Sina tahtsid ajakirjandusest oma minevikujälgi pühkida ( seda kajastati ka blogimaailmas), sellest tõusis suur kära. Nii said omale teistkordse tuntuse ja vaata et veelgi sügavamad jälajäljed meedia maailma. Võtaksid sa selle protsessi uuesti ette? On see protsess nüüd lõpetatud?

Mina ei tahtnud üldse kohtusse minna või asja suure kella külge panna. Päevaleht tõstis protesti ja andis andmekaitseinspektsiooni kohtusse. Nüüdseks on see ajalehele juba päris kenasti maksma läinud, sest nad kaotasid. Mis edasikaebamisest on saanud, seda ma ei tea, kuna see venib juba mitu kuud. Ma arvan, et meedia kolletumise eest sõdida on positiivne tegevus. Kui ajalehed arvavad, et tühja mulliga teenib paremini raha kui sisutiheda analüüsiga, siis on tundliku lugeja kohustus märku anda, et ajaleht ei peaks ainult meelelahutuse funktsiooni täitma.

• Kas blogimaailm on ohtlik? Mõtlen Sinu näite puhul avalik olemine jne.

Vaevalt et blogimaailm ohtlikum on kui muu maailm. Ma arvan, et eestlased kipuvad tihtipeale internetis teravalt ütlema, aga tegelikkuses on nad kenad inimesed, kes kellelegi paha teha ei taha. Samas tuleb arvestada, et internet on mugav info hankimise meetod ja kui internetti enda kohta liigselt isiklikku materjali panna, võib keegi seda ka kurjalt ära kasutada. Mina oma blogis isiklikke asju ei kirjuta ja pealegi olen juba pikemat aega anonüümne. Ma alustasin ka anonüümselt. Kuna aga mu peamised lugejad olid ja on mehed, siis nad arvasid, et ma ka olen mees ja kippusid vastavalt käituma. Et neid pisut taltsutada, panin blogile oma pildi ja nime juurde. Tagasi läksin anonüümseks selle kohtukeisi pärast. Väga mõnus on. Kes teab see teab, kes ei tea, pole hullu.

• Alles oli blogimaailmas "kuuma teema" beebi ja laste blogid. Milline on Sinu nägemus sellest? Kas sellised blogid peaksid olema kinnised?

Ma ei loe beebide jutte ja ma ei tea, mida seal kirjutatakse. Kuna ma olen ka noor ema olnud, siis tean, et oma beebi on maailma naba ja suur tunne vajab väljaelamist. Kui ema arvab, et ta kirjutab nii, et tema ämmale see ka lugeda kõlbab, siis ilmselt on avalik blogimine okei.

• Nüüd on tulemas valimised. Kas Sinu arus tulevased kohalike omavalitsuste valimised on isikuvalimised või erakonna valimised? Kas Sa ei tahtnud osaleda?
  

Valimistel valitavana osalemine oli suhteliselt ebameeldiv kogemus ja enam ei taha. Eks nood KOV-valimised ole nagu nad ikka on olnud: maal valitakse isikuid ja linnades nii partei kui isiku järgi. Kohalikud valimised on maapiirkondades olulisemad kui näiteks Tallinnas. Seal võtavad osa kõik vähegi ärksamad inimesed, sest raha pole vaja maksta ja valimisliidud on lubatud. Linnas ei tee paljud inimesed ilmselt vahetki, et mis valimiste tulemusel muutub või mille jaoks neid inimesi valitakse. Kuna paljud inimesed on valimiste suhtes apaatsed, siis ongi lõpuks paljud tulemustega rahulolematud. Kui inimesed oleks aktiivsemad ja tunneksid poliitika vastu rohkem huvi, siis saaksid nad aru, et selleks, et valimistel õigeid otsuseid teha, tuleb kogu aeg oma riigist hooliv kodanik olla. Valimised on vaid üks meetod poliitikas otsuste või muudatuste tegemiseks.

• Millega Sa praegu tegeled, kellena töötad?

Palju erinevaid asju teen, silma ei paista õnneks enam millagagi. Mulle võib tööd ka pakkuda :)

• Kellele Sa blogid?

Kõigile, kes lugeda viitsivad. Sugulastele, tuttavatele, rahvusliku liikumise foorumi tegelastele :)

• Mis Sulle blogimise juures meeldib ja mis ei?

Kirjutada meeldibja nii armas, kui inimesed loevad. Suured lugejanumbrid meeldivad. Väikesed numbrid ei meeldi eriti. Suvel on vähe lugejaid.

• Ootad Sa oma blogis dialoogi?

Kui keegi üldse midagi ei ütle, tundub, nagu oleks midagi viltu läinud. Tegelikult on teistpidi, paljud kommivad just siis, kui on midagi viltu läinud. Seega ei teagi, kumba pidi hästi on.

• Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?

Kindlasti loen ma liiga palju blogisid. Teemat otseselt ei ole. Loen neid, kes nii kirjutavad, et mul on huvitav lugeda ja ma ei oska öelda, mis see on, mis mind lugema paneb. Tuttavaid loen ka.

• Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? eeh
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? ma selle järgi ei oska sõnu jaotada
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? perse
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kooliõpetaja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? pesutriikija
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? tüdruk, nüüd lendasid küll pisut liiga kõrgele

Tänud Manjana! Ilusat sügist Sulle ja kohtume blogirivide vahel!