Seda blogi võiks nimetada stiiliblogiks. Stiilselt omanäoline filmiarvustaja oleks vist õigem määritlus. Ja tema blogis leidub tõepoolest kõike seda, mida ta blogipäises on kirjas:
Good Movies > Beer And Social LifeTere Trash!- Sinu filmi- ja muusikaarvustusi on ses mõttes tore lugeda, et need pole kunagi "kuivad", vaid neisse on põimitud mahlakas mõtteväljendus ja tunded. Samas arvustus on arvustus, see nõuab kriitilist meelt.
Kas Su silmad käivad kogu aeg kriitilise pilguga ringi või oled Sa tegelikult leebe inimene? Arvustad Sa kõike enda ümber või ainult filme- ja muusikakogumikke?Jah, kurjustan päris palju. Oma malga saavad poliitikud, rahvusvähemused, narkootikume ja grupiseklsi propageerivad hipid, seksuaalvähemused ja liberaalid. Olen selles mõttes tavaline eesti mees, hinges hulk kadedust naabrimehe õnnestumiste ja ettevaatlikust mustlaste mesijutu suhtes.
On öeldud, et olen filmidest kirjutades liiga kriitiline, aga ise seda nii ei näe. No ega ma siis rahvameedias tööd tegev filmiasjatundja ole, kes keerutab lehejagu teksti vahule, aga lõpuks ei ütle filmi taseme kohta Ei-d ega Ja-d. Kui on minu arust sitt, siis peab selle ka välja ütlema ja kui hea, siis kuldama. Eks staa
žikamad lugejad juba kogemusest tea kas tasub mind uskuda või mitte, sõpradega olen rohkem samal lainel, nemad hindavad mu kriitilisust.
Mis aga muusika arvustamisesse puutub, siis sellega tegin otsa lahti alles hiljuti. Aasta tagasi alustasin muusika DVD-de äramärkimisega ja nüüd hiljuti kirjutasin esimese pikema plaadiarvustuse. Ennustasin paar aastat tagasi, et blogid muutuvad temaatikalt spetsiifilistemaks, kuid ise käitun vastupidi - kirjutan peale filmiarvustuste veel ka muusikast, raamatutest ja koomiksitest. Tundub samas, et õige suund, näiteks tänu koomiksite tutvustamisele on paar lugejat juurde tulnud ja tihedam külastatavus teeb ju alati blogijale heameelt.
- Kes on Trash? Millega tegeleb ta siis kui blogis ei kirjuta?
Olen tavaline sinikraest pereisa. Mängin lastega, teen naisele musi ja käin tööl. Sõpradega kohtumisi, raamatute lugemist ja videomängude pelamist on viimasel ajal harvemini, samuti kõrtsutuure ja kontserdite väisamist. Aega napib igal rindel.
Kuu aega tagasi sai algust tehtud veel ka autokooliga ning juhilubadeni jõudmine napsab samuti suure tüki ärkvelolekuajast ajast, kõik need teooriatunnid, sõidud juhendaja käe all ja liiklustestide lahendamine. Viisteist aastat tagasi olin kindel, et ei hakka kunagi autot juhtima ega arvutit käsitlema aga nii see läheb, lõpuks vajad neid oskusi elus toimetulekuks ja õpid ära.
- Kui ma Su väljavalitud filme vaatan, siis pole need sugugi äsjailmunud, vaid pigem Divaritest hangitud leiud./ see pole halvustav, vaid vastupidi, leid võib olla vägagi õnnestunud (Divari- Soomes sellised kauplused, kus müüakse kasutatud raamatuid, muusika- ja filmiplaate jne.)
Mille alusel ja kust Sa valid omale filmid mida arvustad? Divari on õige sõna. Tavaliselt sõidan juba pool tundi peale maabumist metrooga Kalliosse, et siis sealt tagasikõmpides kõiki tee peale jäävaid kasutatud raamatute ja DVD-de poode läbi tuhnida. Lõpetan tavaliselt Stockmanni ja Anttila alekastides sobramisega nii, et Tallinnasse naastes on alati kotitäis diske kaasa ostetud.
Arvustan kõiki filme mida vaatan ja peale koduriiuli käin neid ka sõpradelt laenamas. Hea on omada samalaadse maitsega tutvusringkonda, alati valatakse sind külla minnes soovituste ja filmidega üle.
- Millise stiiliga filmid Sulle kõige rohkem meeldivad? Kas on mõni film, mida soovitaksid igal inimesel vaadata?
Stiilid käivad hooti, kord vaatad rohkem sõjafilme või briti töölisdraamasid, siis jälle jaapani gängsterflikke või dokumentaale skinhead´idest. Siiski on aastaid lemmikžanrina püsinud Hong Kongi fantaasiafilmid kus ühes otsas on tugeva koreograafiaga wuxia ja teises jantlikud kummituskomöödiad, hea kui veel satub kokkusegatult. Väga meelelahutuslikud tööd ja isegi kui mitte kõige paremini välja kukkunud, siis vähemalt piisavalt rumalad, et tuju paremaks muuta.
Soovitustest nii palju, et võiks ikka klassika ( no kasvõi "1001 filmi..." raamatu näpunäited kuni üheksakümnendateni ) ära vaadata, see annab hea põhja alla ja kui mõned tehniliste uuenduste pärast kinolukku läinud tööd välja arvata, saab kõiki neid filme ka üle keskmise headeks pidada. Aga vaikselt ja tundega, kui ikka Bergman ei istu, võta mõni seitsmekümnendate krimka ning alustama ei pea ju Reisist kuule, võib vabalt noppida välja meelepäraseid. Tegin aasta tagasi küsitluse, et mille järgi valivad mu blogi lugejad enesele vaatamiseks filme ja enim kerkis esile sisu vastavus vaataja maitsega. Sellest lähtuvalt on tänapäeval kerge leida teoseid mis võivad huvi pakkuda, isegi IMDb laseb märksõnade järgi browsida ja googeldamine toob kõik koju kätte.
Minul endal on selle nn. klassikaga natuke nirult läinud, kuna alustasin teadliku filmivaatamisega varakult ja ahmisin suurema osa filmiajaloo verstapostidest enesele sisse liiga rohelisena, ajal mil mul puudus veel oskus neid vääriliselt mõista ja hinnata. Uuesti aga vaadata ei viitsi ( näiteks prantsuse uut lainet või itaalia neorealismi ) või lihtsalt ei jõua ning seetõttu kütan edasi üsna ebamäärasel vundamendil. Hea või halb, ei tea. Vahest tundub, et halb, sest oleks nagu midagi puudu, mingite tähtsate momentide lõpunimõistmise tunne. Samas jälle lohutan ennast, et ühe prolest filmisõbra jaoks on mul piisavalt teavet taskus ja ega professoriks üritagi pürgida.
- Mõnesid blogisi lugedes tuleb tunne nagu astuks keelutsooni. Ses mõttes, et mõnel blogil on väljakujunenud oma seltskond, kes üksteist tunnevad ja tekste kommenteerivad. Mis sa arvad, kas blogi, kus on "oma seltskond" kommentaare kirjutamas ja sisepiiri-nalju heitmas, ei peeta väliskülalistele tõrjuvaks? Kas sa pead oma blogi selliseks? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
Mina olen proovinud filme hinnates jääda personaalse maitse ja hinnangu lähedale, põiminud tekstidesse sisse eraelulisi seiku, mis sõpradele-tuttavatele huvi pakuvad ja hoidnud blogilugejate jaoks blogi tooni kerge ning ( loodetavasti ) humoristlikuna, proovinud ühesõnaga isikliku vaatenurga kergestiseeditava meelelahutusliku laiatarbekaubana välja mängida ning seetõttu peaks lugemine igaühele konti ja meeltmööda olema. Aga muidugi on olemas teatud sisepiir, mille moodustavad mu sõbrad ja teised filmiblogijad, viimastest nii mõnega on ka tuttavaks saadud. See on paratamatus žanriblogi kirjutades. Kassiarmastajad loevad ja külastavad kassiblogisid, gurmaanid retseptiblogisid ja suurem osa minu blogi lugejaskonnast peavad lugu headest filmidest, jagades tihti ka samu arusaamu huumorist ja elust.
Loomulikult ootan ma oma blogisse tagasisidet, sest kommentaarid ja külastatavus on avalikku blogi pidava inimese kütuseks mille varal edasi minnakse. Vaevalt ma ilma positiivse tagasituleva arvamuseta oleksin viitsinud kolm ja pool aastat filmiarvustusi valmis treida. Ikka on see kommentaar, pakutud pisike tööots mõnes väljaandes või Levika baarileti ääres saadud tunnustav õlalepatsutus see mis mind päevast-päeva kirjutamas hoiab.
Olen oma blogis sättingute kaudu teinud kommenteerimise lihtsaks, sõna võivad öelda ka anonüümsed ning mingit koodi sisse toksima ei pea. Mina viiruseid ja spämmi ei karda, no ei ole ju raske kuus paar rämpspostitust kustutada hinnaga, et lugejal kommenteerimine sujuvamalt läheks. Endal jääb tihti võõras kohas kommentaar kirjutamata, kuna väsinuna lihtsalt ei jaksa neid veidraid sõnu word verification´i jaoks sisestada.
- Sul on lapsed /ma kusagilt lugesin välja et on/, kuidas sa suhtud blogidesse, kes kirjutavad oma lastest, beebimaailmast või nagu neid nüüd nimetatud on "kakablogid"?
Ei ole teadlikult lugemas käinud. Kord kogemata sattusin ühte nn. kakablogisse kus küsiti postituses nõu läätsetoitude kohta ja sinna ma ühe supiretsepti kirjutasin. Hiljem käisin veel paar korda uurimas aga unustasin selle blogi peatselt.
Blogi iseenesest annab kasutajale hea võimaluse laste kasvamise ja arenemise jäädvustamiseks, paned pilte üles ja kirjutad paar selgitavat lauset. Hea tuttavatel-sugulastel pilk pisikestel peal hoida ja aastate pärast endalgi huvitav lugeda. Eks se privaatsuse teema ole siis kasutaja enese otsustada. Mina saan juba liivakastiäärel toimuvast vanemate vahelisest lastega uhkustamisest ja nende tubliduse kiitmisest oma doosi kätte.
- Sa oled oma blogilogoga pluuse trükkinud. Kust tuli selline idee tuli ja kui palju neid on ostetud? Kas igal blogil peaks olema oma toode?
Mõtte särke teha käis välja sõber Kristjan. Ideest toote valmimiseni läks veel pool aastat ja nüüd kui aastake kauplemist on peatselt täis tiksunud, olen lasknud trükkida nelja erineva kujundusega särke ning müünud neid sadakond. Rikkaks sellega ei saa, hoian müügihinna päris omahinna lähedal ja kogu teenitud raha suunan taas uute särkide trükkimise alla. Hetkel on kavas "turule tuua" veel kaks uut mudelit, aga ajanappuses olen seda pidevalt edasi lükanud. Samuti ei ole jõudnud tegeleda välismaistes filmifoorumites intensiivse pakkumisega, kuigi nõudlust võib isegi olla. Mõned särgid on siiski piiri taha lähetatud ja peatselt võtan asja tõsisemalt käsile.
Minu blogi T-särk omab tegelikult veel paari tasandit peale olemist blogi enese reklaamtoode. Kujunduses on kasutatud elemente filmidest ja ostjale võib meeldida film, mitte minu blogi. Näiteks kõige edukama müügiartikli, ehk samuraipildiga särgi (
http://img150.imageshack.us/img150/2534/trashcandancesamuraivy0.jpg ) puhul, võib ostaja olla mitte minu blogi lugeja ega ka filmi Roningai fänn, vaid lihtsalt jaapani kultuuri ja samuraide austaja. Tean inimesi kes on just pildi pärast särgi ostnud, hoolimata karvavõrdki minu blogitekstidest või filmist mille bootlegreliisi kaanelt särgiimidž võetud on.
Seetõttu on raske igale blogijale soovitada oma ajaveebi reklaamiva toote tegemist. Vaja on läbi mõelda kas pelgalt sinu blogi nimest huvi äratamiseks piisav või peab midagi atraktiivsemaks muutmiseks lisama. Kahtlemata peab aga valminud toodet jõuliselt pakkuma, sest kuigi minu blogi särke on ostetud ka pelgalt blogi enese kaudu ja need ostjad on minule kõige südamelähedasemad, olen valdavalt müünud siiski käest-kätte filmifestivalidel ja huvialaüritustel. Ähvardanud, meelitanud ja sundinud inimesi neid ostma, sest ega kohe ju ei taibata, et kodust veel üks kena t-särk puudu on.
- Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid? Loed Sa üldse peale filmi-muusikablogide kedagi?
Varem lugesin rohkem, nüüd ajanappusest vaid mõnda blogi pidevalt. Valdavalt filmidest ja kirjandusest pajatavaid aga vahest satub vaatevälja tänu tõmbavale postitusenimele
blog.tr.ee kaudu ka teisi. Absoluutseteks lemmikuteks on eesti parim teemablogi , ehk Kristo Nikkolo Aasia blogi (
http://kristonikkolo.blogspot.com/ ) ja väga kitsast niši täitev filmiblogi Rodendronite invasioon (
http://rodendroniteinvasioon.blogspot.com/ ) aga pilk püsib peal ka Ulmeguru, Paranoiadisko, Ancientboy, doktor Tihhonovi, Oldermanni, Ivari, Ralf Sauteri blogidel ning Metsavana ja teiste Tartu filmimaffia liikmete käekäigul. Paljud head asjalikud filmiblogid on kahjuks tegevuse lõpetanud või elavad varjusurmas, ilmutavad end korra kuus täiskuu öödel ja üks väärt kirjasõnaga ajaveeb hoitakse kümne riivi ja luku taga, peetakse teist vaid valitud silmadele lugemiseks.
- Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
1. Sinu lemmik sõna?Talvisota. Lemmikraamat on Antti Tuuri Talvisota ja lemmikflm on Pekka Parikka Talvisota. Talvisota on lemmikjututeema nii siin kui sealpool lahte.
2. Sõna, mis sulle ei meeldi?Nummi. Kord kasutasin ka ise ja kuigi asetasin teksti sisse ohumärgid enne ning pärast sõna, jäi ikka sisse niru tunne justkui oleks lugejale valu teinud.
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)?Türa. Liiga tihti hüppab suhu, vahel saan naiste ja laste seltskonnas viimasel hetkel pidama.
4. Millist teist ametit tahaksid proovida?Paari aasta pärast majandussurutisest välja tulles on kaasaga peetud plaani väikest perefirmat tegema hakata ja eks siis tuleb müüa, müüa ja müüa. Võib-olla nii väikest, et päevatööst siiski loobuda ei saa.
5. Millises ametis sa ei tahaks olla?Vanusega muutud leplikumaks, ei tundu ükski amet nii jälk olevat, et kätt külge ei passi panna. Raha on raha, kui vaja teed tööd.
6. Mida sa sooviksid, et Jumal sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?"30. novembril 1939 tungis verehimuline rüssä salakavalalt üle piiri..."
Tänud vaeva nägemat ja vastamast ning huvitavaid filmi-ja muusikaleide!
Mis te arvate, mida aga selle masinaga seal tehti?
