Ma tahaks argipäeva täiskasvanute päris "muinasjuttu".Segaseks kipub, jah? No ma tahaks, et meie päris elus oleks ka midagi püsivalt kaunist. Jäävalt jäägitud truudust, ilu ja õnne, käest lõpuni kinnipidamist või midagi muud, mis ei oleks viha või poriga üle valatud. Ausat olemist. Mis oleks originaalne, õige või naturaalne, või kuidas seda nüüd kutsuda. Midagi, mis hoiaks alal lootuse ja teadmise, et on olemas veel usaldus, headus ja austus.
Maailm on aga ahne kõmudele.
Kõiges leitakse midagi halba või urgitsetakse niikaua, et vägisi midagi leitakse.
Ei, ma ei taha silmapetet või situatsioone a´la- kui ei räägita, siis midagi ka pole. Ei.
Loomulikult- kus suitsu seal tuld ja tuletegijaid. Ja mida kõrgemal positsioonil sa siin maailmas oled, seda kergemini sinust kinni haaratakse ja sind luubi all vaadatakse.
Nüüd siis halvasti ehitatud kaardipaki situatioonist või ajendist sellele krooni devalveerimis jutule.
Pagana naaberriigi kuningas kah! Pidi ta nüüd siis niiku käima ja tegema asju.
Tema särav kroon devalveeriti eelmisel nädalal ilmunud raamatus. Kahju ju, nii ilus pere... :)
Ma ei arva, et ei peaks kirjutama asjadest, mida sind juhtuv tegelane teeb, ilusatama asju. Loomulikult ma tahaks teada, kui ohmu või tark keegi on.
Aga ka suurtele poistele peaks meelde tuletama, et tikkudega ei tasu mängida!
Ja veel rohkem paneb mind imestama need naised, kes pärast iseenda suu läbi kuulsaks saades nutavad- aga ma ei tahtnud ju talle miskit paha! Oh seda naiivsust!!!!! Müüb või lihtsalt lollilt räägib end raamatusse või ajalehte ja siis imestab oma suurte Bambi silmadega, et ups, kuidas see siis nüüd niiviisi läks. No ei tahnud ma talle midagi paha ...
See on tegelikult psühholoogiliselt huvitav, et mis selleks ajendab. Kas tõesti kuulsuse saavutamisel ei valita vahendeid või ollakse lihtsalt lollid.
Naiivsed ruudus. Nii ülemises kui alumises otsas.
0 kommenttia:
Postitage kommentaar