Mees akna taga

Seda pealkirja lugedes tuli esimese hooga tunne, et nad lendavad parvedes ringi...Ja käivad neljandate korruste akende taga.
Pealkiri oli just nagu minu suust, kuni taipasin, et see on minu kirjutatud!!!
Khm.
Ok.
Minu tähelend siis või :D
(mis ma sulle karistuseks nüüd välja mõtlen??? :) )
Ma tänan nende kuulsusesekundite eest, mille ma eile twitterisse kirja panin.
Kirjutasin sinna nii: see pole nali. :) mu akna taga seisis lumelabidaga mees. elan 4ndal korrusel
 Sinna oleks pidanud veel lisama, et mul pole rõdu :)
 Aga täpselt nii oligi.
Tulin päeval koju, viskan koti nurka, ajan tööriided seljast...õnneks mitte kõik ja siis vaatan toast tuppa minnes köögiakna poole ja SEAL SEISIS- LUMELABIDAGA MEES!
Lihtsalt seisis ja vaatas alla. Ei mingit laulu ega lilli :D, kuni hakkas kerkima taeva poole, koos tõstukiga. Aga moment oli selline enesenäpistamise tundega, et see vist pole uni või on...
Loomulikult tahtsin ma ta´st pilti teha, aga mulle käis nii nagu Arnole, kes kooli hilines...

 

FOTOJAHT/ terav, torkiv

Seekordsel fotojahil siis otsitakse midagi teravat. Mõtlesin juba jahi vahele jätta kui reedel, Kaleva päevale pühendatud kontserdil, tuli meelde, et  mul on vähemalt üks pilt.
Mitte et kontsert oleks igav olnud, vaid kannelt vaadates tuli meelde, et Kalevalas oli kirjas, et   Väinämöinen oli teinud oma kandle haugi lõugadest ja juustest.
Kalevala saab  28.2.2010  175 aastaseks.

Nüüd siis pildini. Seda pilti  ja Kalevalat vaadates on tunne, et vanasti  oli  taevas sinisem, mets rohelisem ja haug suurem...Kuigi ka see haug oli suuuuur, aga kandleks ei..ei...ei.
Negatiivne evolutsioon? :)

Sellised takjad on aga lapsepõlvest alates  kõige ebameeldivamad ja kõige vallatumad asjad. Vallatu oli teisele njanku saba taha toppida või  kui ebameeldiv oli tema torkivaid ja kleepuvaid okkaid riietest välja tõmmata.

Teised teravaid elamusi otsivad leiad siit.

Reaktsioonikiirusest

Minuga on seda mõned korrad enne ka juhtunud.
Ma olen mõttes,  olen tegevusse või lugemisse nii süvenenud, et absoluutselt ei kuule ega näe midagi. Ja siis...
Ja siis...
Korraga näed silmanurgast mingit varju või tunnetad mingi meelega KUJU  ja jesssssus-  otse loomulikult  ehmatad!
Aga ega mina pole siis mingi tavaline ehmataja :)
Minu suu avab end automaatselt ja ma kiljun nii valjusti, et  ise ka ehmatan oma häälest. Rääkimata siis inimesest kel polnud mingit aimu, et ma mõttes olin või ei märganud teda. Tema tuli muidugi rahumeelselt minu suunas. Ja tavaliselt järgneb  sellele see, et ka inimene, kes mu taha või kõrvale hiilis või noh, tema arust ei hiilinud vaid tuli, hakkab samamoodi kiljuma.
Ja siis me kiljume. Vastastikku.
Ptüi, ma ütleks! Niiviisi ehmatada!!
Piss võib püksi tulla.
"Mis sul hakkas?! ," pidin täna ka seletama. Mis hakkas, mis hakkas! Mul on reaktsioon selline! Hiilivad siin koridorides igasugused ringi just siis  kui mina plakateid riputan! :D

Reaktsioonikiirusest veel, testimise kaudu.

Reaktsioonikiirust võib ka harjutada. Näiteks selle lingi kaudu.  Selles testis peab vajuta värvile, kui see  vahetub.
Huvitav küll, karjuda ma oskan, aga nupule vajutamisega ei saa hakkama- o,21 oli mu aeg.
Või  siin on putkiaivotesti.
Testis peab punasest ruudust kinni hoidma ja seda liigutama nii, et see muude esemetega ega äärega kokku ei põrkaks. USAF lendurid peavad vähemalt 2 minutit seda punast ruudukest elus hoidma.

Minu tulemus...?
Sõbrad, minuga ei lenda te veel niipea :)

FOTOJAHT/ jää

Tänased jäised pildid on üsna värsked, kuigi nad mingit kunstilist väärtust ei oma, on nad siiski teemasse.

Esimest pilti vaadates tuleb  mul selline IceAge filmi tunne. :) Kohe kohe tuleb pikahambaline
Scrat ja tahab seda tõru kätte saada.
IceAge on  üks mu lemmikfilmidest. Siis kõik osad.
Võib-olla see näitab mu arengutaset :D, aga mis on hea, see on hea. Jäätist söövad ka kõik inimesed, mitte ainult lapsed.

Need on alles jääpurikabeebid, mis kasvavad talve tapvateks relvadeks...

 

 Minu töö :)
Lapsed: "Kas jääkarud magavad ka talveund?"
Mina: "Vot armsad lapsed, sellepärast peategi ilusasti lugema õppima, et saaksite teadmikest järgi uurida, mida nad teevad (teine käsi haarab raamaturiilulilt "Maailma loomad" teadmiku järgi ;). Ja siis saame sealt lugeda et.... isased püüavad hülgeid kogu talve, aga emased magavad talveund ja sünnitavad sügavale lumehangekoopasse poegi. Ja kevadel tulevad nad kõik sealt pesast välja."
1 ninatark: " Ma ei pea lugema õppima, ma vaatan telekast (hääldab nii) natonal geogaafikut ja saan ka kõik teada!"

Fotojahtijate kohtumispaika pääsed selle lingi kaudu.

Mis on kultuuriinimese mõõdupuu?

 Kultuuriinimene ei ole sõimusõna. Vähemalt minu arust.
See blogikirjutis pani mind aga  mõtlema kultuuri üle.
Me eestlased peame end kultuurseteks inimesteks. Kultuurne inimene ja kultuurinimene on aga teineteisele toetuvad erinevad asjad.
Seega ei saa me, vähemalt esialgu, mittemillelegi toetudes üldistada ja öelda, et eestlased kui rahvus on kultuurirahvas ja kultuuriinimesed (mulle ei meeldi üldistused, va siis kui need tõesti tõele vastavad - a´la kingad on jalatsid  vm jne. :) )
Mis siis on kultuuriinimese mõõdupuu ja keda võib lugeda kultuuriinimeseks? Kas seda, kes ise kultuuri toodab või inimest kes kultuuri naudib?
Põhimõtteliselt ju  mõlemat.
Siit tekib omaette küsimus. Kas  ja kui mitu raamatut peab tal kodus olema? Mitu neist kuus, aastas läbi lugema? Kui mitu korda teatris, kontserdil, näitusel käima, et end kultuuriinimeseks pidada.
Aga kas see on tänapäeval muutunud?
/tsitaat internetisleiust/
„Kunagi oli kaupmees kultuuriinimene. Rännates kaugeis paigus, õppis ta võõraid keeli, tõi kaasa uusi teadmisi ja toimis kultuurivahendajana erinevate rahvaste vahel. Kaupmees, muusik, kunstnik – kuulusid teatud mõttes ühele poole rindejoont..." 

Kas täna on tulnud juurde midagi, mida enne kultuurseks ei peetud või vastupidi enam polegi mõõdupuuks?
Kas on üldse olemas kultuuriinimese mõõdupuud?


Pilt pärit siit

Räätsad järgi proovitud

Nüüd olen siis ära proovinud mis tunne on lumekingade ehk räätsadega hanges kõndida.

Selline tunne, et su on kinga külge midagi kinni jäänud ja sa  ei saa seda maha raputatud. Umbes nagu kleepuv kommipaber, aga palju raskem.  Hangest leiad oma saapad ka paremini üles, sest neil on värviline põhi. Aga jutt hangel püsimisest on täielik utoopia. Või siis peab olema väga vana ja kõva hang.
Nii meil siis hüppas üks ja jooksis teine. Loksuva kannaga ja ilma, mäest üles kannaga ja ilma.
Tore oli ära proovida.
Pärast suusatasin kohe südamest ja sõin selle aasta esimesed grillivorstid.
Karges külmas on grilli ja vorstide lõhn ikka midagi suurepärast! Oleks rohkem pilte teinud aga, külm pani aparaadi magama.

Maksimaalne palk

Palju on juttu olnud emapalgast, keskmisest- ja miinimumpalgast, kas palgad peaksid olema avalikud ja kui palju on sobilik kellelegi maksta.

Oletame nüüd selline asi, et tuleks vastu võtta maksimaalse palga seadus.
  Pärast selle seaduse vastuvõtmist ei tohi kellelegi rohkem maksta  kui maksimaalne palk ette näeb. Loomulik. :)
Dividendid jätaks eraldi teemaks. Nagunii hakataks osa palka dividentidena välja maksma... arvan mina. Iseasi kui maksimaalse dividendi väljamaksmise seadust just ei vastu ei võeta. Ja kui just maksimaalne palk ei tule eriti väike ning seda keerteed ei pea kasutama. /no näed, enne seaduse vastuvõtmist näen ma juba seaduseauku :D/
See kõik on oletus. Kujutlus. Puhas mõttemäng praegu.
Loomulikult läheb igaüks oma naha vahele ja mõtleb oma ameti peale. Riiklikel asutustel pole isegi võistlusmomenti sellel maratonil, arvan ma. Samas eraettevõtted, need rammusamad ja tublimad võiks ju oma ülemustele ja loomulikult spetsialistidele heade tulemuste puhul vm puhul päris kopsakaid summasid maksta.
Millise summa neelab oma hinges alla eestlane ja on nõus kaasmaalasele andma? Oletame, et seda seadust vastu võttes on meil kõigil  võimalus kaasa rääkida. 150 tuhat? 200 tuhat? Kuupalgaks.
Puhtalt retooriline küsimus.

Kõnni Google map´il mööda Soomet

Juba mitu päeva tagasi on saanud mööda Soomet virtuaalselt astuda. Näha ja "kõndida" mööda tänavaid, vaadata maju jne. nagu filmis.
Google alustas Soome kaardistamisega aprillis ja 9.2 alates võib kaardistatud Soomet  Goole mapile kaudu vaadata.

Kevadsuvel siis jäädvustati meiegi linna.
Loomulikult ei jõutud ühe päevaga kogu linna kaardistada ja nii ongi einevatel tänavatel erinev ilm. Ûhes tänavas on maa märg, teises õitevad tulbid, kolmandas on suurem suvi juba kätte jõudnud.

Vaatasin  oma kodu ja töökoha kõigepealt üle. Ei olnud ma kusagile kaadrisse jäänud.  :) Erinevalt mõnedele inimestele, kes end ära tundvat ja ajaleheski on kirjutatud piltidest, mis on  sumendamata jäänud. Isegi olen leidnud autonumbreid, mis selgelt näha.Pretensioone võib esitada ja seda on ka tehtud.  Näiteks joodikud ja alasti lapsed piltidelt eemaldatud.

Siis uurisin omad vanad elukohad ja töökohad üle.
Selline naljakas äratundmine, teine elu, teine linn...
Päris tore on niiviisi piletita reisida.

Kes soovib võib samuti maailma avastada ja  mitte ainult Soomet.
Kaardi nurgas on + ja - märk, mida liigutades kaart läheneb või kaugeneb. Sinised ääred tänavatel näitavad, millised tänavad on kaardistatud ja pisikesest oranzist mehest kinni haarates ja teda kaardile lahti lastes oledki virtuaalselt kohal ja näed kõike 3D´na. Noole peale 2x vajutades liigud edasi või keerad end.
Eestit pole veel kahjuks kaardistatud.

HEAD SÕBRA-, VASTLA- JA TIIGRIAASTA ALGUSE PÄEVA!

Täna on lausa kolmainsuse päev. Vastlad (vähemalt siinmaal lastakse täna mäest alla), tiigrid ja sõbrad kõik üheskoos.

Horoskoobid ja hiina kalendrid...
Ma olen nende lugemise lõpetanud. Aasta alguses vaatasin, et mis see aasta mulle tuua võiks, aga päevahoroskoobid ja muu sellisest hoian kaugemale.
Miks ma neid ei loe? Mul on tunne, et  mingi alateadvus hakkab minus päeva tõlgendama ning hakkan otsima põhjendusi miks mingit tegevust teha või vastupidi ei.
A´la "ole ettevaatlik teravate esemetega" ja ei julge kogu päeva kääre kätte võtta :):)
Ma olen mõjutatav? Seda ka ja siis mõtlen, et  oma jonnaka vastuseisu tõttu võtan just vastupidiselt selle horoskoobis keelatud tegevuse ette ja kui see peakski juhtuma horoskoobis kirjeldatu... siis olen ilma kolmest sõrmest vm. :)

Vastlad... Seekord ei veereta end mäest alla, aga keegi ei keela meil kukleid söömast ;)

Sõbrapäeva tähistasin reedel ette ja käisime teatris.
Seda teatritükki, vastupidiselt sellele etendusele, soovitan kohe väga väga!
"Kuin ensimmäistä päivää" etendus rääkis vanadekodu elust ja töötegijatest, otsustest ja määrustest, mis siinses ühiskonnas on. Humoristlik, mõtlemapanev ja kurb samaaegselt. Super etendus!
Pärast käisime tantsimas ja laulmas. :)

Aga et kõiki häid sõpru kaasa ei saanud võtta ja mõned ka blogimaailmas peidus on, siis kõigile teile siia lugema juhtunuile- pidagi sõpradest hoolt! Ka siin imelikus blogises maailmas. Paar kaasamõtlevat sõna... väike lehvitus et märkad.. Sõbrad on elu sool ja suhkur!

Teen kraapsu ja kummardan teile kõigile! Laulame ka :)

Ma vajaks saba!

Inimesel võiks olla kasvõi teisaldatav saba. Et siis kui vaja, topida ta omale taha ja kasutad seda.
Mul oleks  hädasti saba vaja läinud.
Nimelt põles mul  lambis pirn läbi.
Et milleks  siis saba? :)
 Lagi on mul kõrgel, 2.75 m.
Ronisin oma majapidamisredeliga kõrgele lae alla ja sain just ja just plafoonist kinni.
Kruvikinnitust lahti kruttides  ja  kuplit ühe käega kinni hoides aimasin juba halba. Tundsin, et allavõetav klaasist plafoon on igavene raske! Suuruselt pool ufot, aga allasaamine õnnestus siiski äpardusteta.
Pirnid vahetatud, ronisin kruvi hambus redelile tagasi,  ufot kahe käega kinni hoides.
No nii, siit see siis algas- proovi sa seda tagasi saada! Hoiad küll sõrmed nii harali kui võimalik ja teise käega proovid  kruvi auguga kokku viia, aga ei õnnestu! Käsi väsib ja väriseb. Vaja oleks kas teist kätt või pikka saba, mis plafooni kinni hoiaks.
7 korda ronisin alla ja üles, tulemusteta. Isegi kui kellegi appi paluks, ei mahuks me kahekesi redelile ja kordamööda ronimisest pole nagu kasu...
Vaatasin oma koduses majapidamises ringi, kas miski ei asendaks teist kätt... No pole.
Oleks kasvõi Lucia kroon, topiks selle pähe ja  hoiaks peaga plafooni kohal kuni kruvi krutin...:)
Aknast vaadates oleks see ilmselt päris lahe pilt, mõni kindlasti mõtleks, et ma seal seebi ja köiega midagi toimetan... :D
Kui ma siis umbes 12 korda olin alla ja üles oma kupliga roninud ja lõpuks  kirudes ähvardanud omale uue lambi  osta, sain kruvi õigesse kohta. Nats viltu, nii 3 mm ta tegelikult jäi, aga mul on absoluutselt, siis absoluutselt ükskõik, kas ta on viltu või ei! Ma ei taha  selle plafooni poole  isegi vaadata enam!
Kel tuleviku jaoks mõni hea idee on, võib lahkelt jagada. :)

FOTOJAHT/ tagurpidi

Mispidi on lambipirn tagurpidi? Või sõrmus, pall, ring?
Kas mõnedel asjadel on üldse tagurpidi olekut?

Neil piltidel on siiski asjad  tagurpidi.

Just nii nad olid, ilma pilti keeramata.

 Teised tagurpidi asju otsivad pildistajad leiad selle lingi tagant.

vees paistavad asjad hoopis imelikult

Millest kõigest võib saada uudise...või siis ei.

Mõnikord on ajalehed  pastakaid pooleks murtuid jutte täis. Vaja leht täita ja jälle kellegi lehm sõnnikuhunnikust välja kaevata või kass puu otsast alla aidata.
"Eikä siinä vielä kaikki... "netiversioonid tulevad mühinal järele.
Super näide tänasest Iltalehe netiversioonist. "Delmonte- mees"  on Soomes ja vau, ütles sõna!
Sellest on vaja  kirjutada ruttu uudis.
IL reporterile astusid koridoris Halonen ja Putin vastu. (Algab nagu anektoot ;) ) ja reporteri krapsaka  küsimuse peale:" Mis  tunne teil on viibida täna Soomes?," vastas Putin- suurepärane.
JA KÕIK.

pagan võtaks
see pole ju midagi, aga sellest 1 sõnast tehakse eraldi uudis!

Mida see näitab? Ok, oleme kohal, paneme tähele, no tore.
Põimi see millegi uudise sisse või kirjuta miskit juurde! Aga ilmselt on reporteril Putini nägemine võrdunud millegi 7 maailmaimega. Rääkiva sellisega ja kõik muu ununes.
Ma ei tea, kas uudisportaalide tahavad edaspidigi twitterlikult kirjutama hakata või mis. Põhimõtteliselt pole vist tähemärkide arv määratletud, et mitu sõna on uudis, aga siiski...

Ma pole ka  seda meelt, et pärast ajalehe läbilugemist peaks uudistest väsinud ja kurnatud olema nagu äsja maratoni läbinud jooksja. Uudis või kirjutis ei pea ka olema sensatsioonidest ahhetama või ohhetama panev.
Ma ei tea miks mind see  IL uudis ärritas.
Võib-olla olen ma tige siinmaal praegu veedetava ajalehe-nädala pärast. Nädala jooksul saavad koolid lastele tasuta ajalehed  tellida, et neid koos uurida ja lugeda.
Võiks ju siis arvata, et toimetajad arvestavad ka juttudega või temaatikaga, mis sinna tuleb. Ütleme, et nad kirjutaks rohkem noorsoole ja lastele suunatuid jutte vm.
Vaatasin täna meile toodud ESS ja kirun. Ma ei leidnud sealt noorematele midagi sellist, mis neid oleks huvitanud. Ei jäänudki üle muud kui andsin neile ülesandeks otsida lehest oma nime tähti ja need siis välja lõigata. Homme meisterdame ajalehest maalrimütsikesed.

Kuidas asjad ja aeg meiega räägivad

Mis ma nädalavahetusel tegin?

Ma olin kodust ära.

Nii võikski ju selle loo jätta, aga ma ei saa kirjutamata jätta, mida ma siis tegin ja miks  rääkimise tähtsus mul meeles mõlgub.

Nädalavahetusel  käisin ma ühes super kohas söömas.
Või õigemini viidi mind tänase päeva puhul sööma.
Restoran Henriks´isse.

Milline toit ja maitseelamus!
Kui selliste gurmee restoranide portsjoneid vaadata, siis võiks ju arvata, et kogu portsjon on paar rohelist lehte soojal taldrikul kaunistatud balsamiveiniäädika pritsmetega...( ning viimase suutäie ajal helistad koju ja palud kartulid keema panna.) Aga ei.
Kõike oli just sobivalt palju. Ja mis mind kõige rohkem võlus oli see, et portsjonis oli nii palju erinevaid puhtaid maitseid.
Oli puhaste maitsete karusell, millest kuningas-suutäit on raske esile tõsta.
Sõime kõik selle neljakäigulise menüü.
Toit lausa kõneles sööjaga, meelitas teinekordki tulema. Vot see on kunst!


 Igatahes  soovitan soojalt seda restorani!

Käisin ka ühes huvitavas antiigi või õigemini vintage poes.  Müüja rõhutas, kuidas tema poe igal esemel  on ajalugu, kuidas esemed kõnelevad...
Tõsi, igal esemel on ajalugu, ka mul on kodus  ajalooga esemed. Olgu  need siis alles sipupükste-eas või  pisut vanemad.
Mäletan täpselt, kuidas ma paduka ajal jooksin mu 1,5 m põrandalamp (pabervarjuga) kaenlas mööda linnatänava katusealuseid ja proovisin kuivalt koju saada.
Tv- kapil on ajalugu, õigemini kõigil kappidel.
Pisut pidin pingutama vaiba ajaloo kohal, aga sellegi mõtlesin  välja.
Kriitilise pilguga oma kodus ja esemetelt üle käinuna, ei mäletanud ainult ühe lillepoti ajalugu.
Kust tema minu koju tuli, no vot ei mõtle välja... Täitsa orb pott mul nüüd...
Mu vanim ese on kindlasti  prantsusekeelne raamat ja õmblusmasin. Raamat on isegi vanem kui see maja. Mina ise tulen  kusagil kohal "N" ilmselt vastu :)

Samas selles lillepotis on lill, millega ma ilmselt liiga vähe olen rääkinud. Näitab teine selliseid kuivamise märke. Peaks talle paar korda igal õhtul peale hingama või siis oma jutukale sõbrannale helistama ja ütlema, et meil on nüüd selline sina-mina ja minu potilill vestlus, vajab teine  mu hingeõhku  toiduks. Sellepärast näiteks paljulapseliste perede potililled kasvad palju paremini kui üksikute inimeste omad, nad saavad õhust rohkem toitu.
Niisiis armsad inimesed, rääkige, rääkige ja võtke ka oma potililled vestluste osalisteks :) Ja kirjutage oma elamused üles, oma ajaloo killud. Need räägivad siis hiljem palju säravamalt.

FOTOJAHT/ auk

Sellenädalase fotojahi teemaks on siis auguline maailm.
Juustu-, kõrvarõnga- ja sokiaugud, tulid esimesena meelde.
Aga piltidele jõudsid hoopis sellised augud :)
Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

Teiselpool teatritreppi oli samasugune pea, aga selline, millel  suus kraan.
  Poeg arvas, et see esimene oli mees... Mina arvasin, et keegi on lihtsalt kraani ära varastanud...:)

Liiga väike, et peal püsida, liiga suur, et välja tulla :)

Mida ma saan töö ajal teha

Täna avaldas Great Place to Work^® Institute 2010 aasta parimad töökohtad Soomes.
 Meie oma seal pole, pole olnud ega ilmselt tule ka.
Sellele vaatamata  olen  suhteliselt rahul oma tööga.
Sest näiteks,
eile käisin suustamas.
Töö ajal.
Masin oli teinud värsked rajad, ilm oli mõnusalt karge ja tund suusarajal veeres nagu niuhti ajalukku.
Mõnus! Ja mis kõige parem- mulle makstakse selle eest! :)

Paari nädala pärast läheme räätsadega maad mõõtma. Tahan teada, mis tunne on nendega lumes kõndida, pole  kunagi proovinud ja  miks mitte lasta end töökoha kaudu lõbustada. Tellisin kohe 20 paari räätsasi :) ( kuidagi jube sõna eesti keeles, lumikenkä on palju ilusam)

Täna  käisin päeval  teatris. Töö ajal.  Ka see oli makstud  tunnike.


Pealelõunat sain seagripivaktsiini.
Med.õde tuli  meile tööle kohale.  Ja torkas meid tasuta.
Ootasin küll miskit erilist tunnet, vähemalt siis kui süstiti, aga ei.
Isegi pidulik ei olnud.
Nüüd  peaksin siis  igasuguste sigaduste vastu kindlustatud olema :).
Enesetunne on endiselt normaalne. Käsi ei valuta ja palavikku pole üles  löönud.
Siiski... ühe korra olen aevastanud.

Põlvkond noorem hoiatas, et oota oota, homme on sul käsi nagu tugeva kruviga kinni keeratud.
Oot, tunnen, tunnen...ei,  ikka ei tunne midagi :) Mh.

Juhataja tõi täna kastitäie saiakesi. Huvitav miks? Välja me ei mõelnud, millegipärast mulle tundub, et miski on tulemas... Mida, seda me välja ei mõelnud, aga nii tublid me nüüd ka pole olnud, et niisama saiadega üle külvatakse. Tasuta lõunaid ei ole, saiu samuti mitte :).