Only in Finland

Kohevarsti on Soomes päev, mis saab täiskasvanud lastega samale "tasemele".
1.mai.
Vappu soome keeles.
See päev sisaldab endas kõike.
Õhupalle, laule, kõnesid, paraade, väljas söömist, grillimist, serentiine, kõikvõimalikke imelikke peakatteid, sima  jne. jne.
Ûliõpilastele on see suurimaid pühasid üleüldse, rebaste kastmisega, bar-hopperiga ja  muu pillerkaariga sinna juurde.
Selle päeva põhisöök on jäänud 80-ndate aastate eesti pulmade ja sünnipävade põhimenüüsse ehk siis laual kui laual peab olema viinerid  ja kartulisalat (viinerid ja kartulisalat on üldse pidutoiduks vähemalt 3 x aastas: jaanipäeval, vana aasta ärasaatmise päeval  ja vappu ajal)
 See on töörahva püha... päev mil töörahvas oleks nagu  saanud oma 13nda palga, kuigi mõni pole sel aastal esimestki saanud... Ûks kui teine on jäänud töötuks, sreik streigi otsa on samuti olnud.

Ma ei saa aru sellest päevast.
Loomulikult peab tööd ja rahvast austama. Aga ma ei saa aru sellest padujoomisest ja fooliumõhupallidest.
Ma ei suhtu ei kriitiliselt ega positiivselt sellesse päeva.

Sellepärast ma panen siia lingi, mis tutuvustab Soomet-
Only in Finland :)

"Postimeeski"on pääsenud sellele leheküljele.
Vaadake ise, mõned asjad on seal päris naljakad :)

Kaaperdatud elu

Mis tunne sul oleks kui sinust kirjutatakse raamat ilma sinult küsimata? Elu ajal, mitte siis kui sa surnud oled.
Nii nagu Niinistö tunneb end üllatatuna, tunneksin  mina ka.

/see on puhtalt mõte või retooriline küsimus iseendale, sest ennast Niinistöga võrrelda on lausa patt. Samas selgitan, et ma ei ole mingi Niinistö austaja vm. Ta on minu jaoks lihtsalt üks poliitik teiste seas. Küllalt sümpaatne ja tark. /

Oletame et oled inimene, kellest saakski  huvitava elulooraamatu. Sind tuntakse, sa oled midagi teinud jne. Sinult küsitakse, et sinust soovitakse raamat kirjutada, sa keeldud ja siis...
tere hommikust, ikka kirjutatakse!
Vähemalt mina peaks seda elu kaaperdamiseks, isegi kui kõik ongi viisakalt ja audentselt  jne. kirjutatud.
Kas kirjandus ja ajakirjandus on sama asi?
Ja ajakirjanduseski avaldamiseks on omad reeglid.

Samas mõtlen kõiki neid teisi elulugusid, mida lugenud olen. Oletame et oled olnud samal sündusel osaline ja elulookirjutaja mainib su nime. Ma ei tea ega tunne nii palju autoriõigust,  kas sellest on võimalik keelduda või keelata.
/ ja samas mõtlen, et küll on hea olla  üks tundmatu suure massi sees :) /

Vähemalt minul on selline tunne, et elus oleval inimesel või surnud oleva pärijatel peaks olema õigus  nime avaldamiseks  või mitteavaldamiseks. Või vähemalt raamatu puhul.

Asjade garantiist

Tegin hommikul kohvi. Nagu ikka- vesi kannu, kohvipuru ka, napsti masin peale ja ise asju toimetama. Lähen siin hetke pärast kööki. Kohvi netu. Misasja!? Ma ju vajutasin! Vajutan uuesti nuppu alla-  masin ei tee teist nägugi. Pagan küll, masin pole kuigi vana ja võttis kätte ning  lihtsalt  läks ilma suitsu ja kärata katki!
Huvitav,  huvitav, kas sel oli aasta või kaks garantiid... Õnneks juhend, mis pakendis alles oli ütles et kaks.
Otsin siis kviitungit ja mida pole on just see kohvimasina kviitung!!
Täielik müsteeria. Olen nimelt  kõikide asjade kviitungitest, mis garantii alla kuuluvad, kohe  koopia teinud ja taskutega kladesse talde pannund.
Kuigi masin väga mitu raha ei maksnud, mõtlesin siiski kauplusest järgi uurida, kas ma sellekohast ostuväljavõtet saaksin.
Täna käisingi Anttilas ja rääkisin mure ära. Müüja võttis mu Plussa-kortti ( boonuskaart) ja küsis kas ma umbes mäletan millal selle ostsin.
Kes vana asja mäletab, sellel on hea mälu...
Mina ei mäletanud :).
Aga mäletasin, et aastal 2008 augusti ja jõulute vahel sai see asi soetatud.
Ei läinudki kui paar minutit ja saingi ostutehingu- ja grantiipaberi. Kõik ostud mida olen Anttilas Plus-kaardiga teinud, on neil oma teadmepangas.
Jehhuu!
Homme läheme siis mina ja mu katkine kohvimasin uuesti Anttilasse. :)
Jutt kirjutatud sellepärast, et äkki ma ei mäleta, kuidas see kviitungi saamise asi käis :D.
Giganttis oleks asi lihtsam olnud, neil on internetis ostude ja ostja andmed. Kviitung polegi oluline.
(Ûkskord kui elektr. kraadiklaasi ostsin sain seda teada. Sellel oli ka aastane grantii ja kui müüja küsis mu andmeid, pidin talle peaaegu käratama, et ega ma arsti juures pole, et te mu andmeid küsite :))

Mängi 20Q mängu

Leidsin eile ühest blogist  lingi 20 küsimuse mängule. Mäng ise käib siis nii, et mõtled mingit eset, asja vm. ja arvuti, või siis see nn mäng, proovib 20 küsimuse jooksul välja selgitada mida sa mõtlesid. Mängu kahjuks eesti keeles mängida ei saa, aga näiteks inglise või  soome  keeles küll.
Minus ärkas sportlik kius selle mängu kohta. Misasja, mingi arvuti raalib välja mu mõtteid 20 või vähem küsimuse abil!! Mõtlesin kohe igavesti raskeid asju välja  :) nagu: perunakuorintaveitsi või sähkölasku, kynsisakset jne.
Ja ma pean tunnistama, et et...pagan võtaks, ta teab mida ma mõtlen! Aga  siiski mitte alati! Mõnikord ta vastab mulle:

"Sinä voitit, mutta 20Q arvasi lopulta"

Ja alati põhjendab oma lõpuraportis, mis erinevused meil olid. Paar korda olen ikka võitnud ka, näiteks  sõna hanhenmaksa ta ei arvanud ära.

Proovi ka: link mängule on siin.

FOTOJAHT/ tulek; minek

Eile hommikul tööle minnes jooksis mu ratta eest läbi jänes. Sellise kiiruse ja hooga, et ma lausa kiljusin. Sekund hiljem teed ületades oleks sihukese priske city-jänku raudelt mu kodaratesse jooksnud. Ei tea kas tal talvel hüpates oli sama kiire?  Kust ta tuli, kuhu läks?

Inimeste teed kohtuvad. Meie eest astub päevas läbi sadu erinevaid ajalugusid.
Me tuleme ja läheme, teid ja veid  ja õhku pidi.
Mõnikord on me elus teid, mis raudselt kestma pidi, aga... paralleelid jagunevadki kaheks erinevaks teeks... Kuid mõnikord on ees ka vahvaid ristmikke, mille kohal mõtled, et äkki vaataks käänaku taha..  :)

Vee lõputu tulek, kuhugile minek.

Jah, ega veelgi kerge pole, aura ja kee, süüakse/juuakse sind ära, inimese kaudu pääsed kanalisatsiooni. Ja pole siin midagi, et oled ilus pilveke vikerkaare all ning kukud pisarana karikakrale. Kõigi jaoks ei jätku karikakraid, mõni piisk upub sõnniku sisse ka. Mõni järve, mõni ojasse jne.
Kui sina saaks olla vesi, mis vesi sa oleksid? Allika, mere, järve, vihma, kraani, solgi? Või oleksid veepodukt? Mingi mahl, lõhnaõli, gaseeritud või ilma, värviline?

Fotojahilised saavad seal kokku.

FOTOJAHT/ vanasõna ja pilt seoses sellega

Mulle pole lapsest saadik meeldinud üks vanasõna: käbi ei kuku kännust kaugele.
No see on ju vale!  Käbid kukuvad puust, mitte kännust.
Ja- ja, ma saan sellest mõttest aru, aga ikkagi.
Isegi uuema aja jubedal vanasõnal on parem tõepõhi:
saemeeste vanasõna : ”Käsi ei kuku kännust kaugele.”
Seepärast Soome variant: "Ei omena kauas puusta putoa" (õun ei kuku puust kaugele) on palju vastuvõetavam.
Läksin siis õunapuud otsima, aga  näedsa, maja ees pole isegi õun puust maha kukkunud!

Ükspäev leidsin keset linna orava pesa. Oravat ise kodus polnud ja  oravast vanasõna ei tea ka, aga sellised "pesased" vanasõnad võiks selle pildi juurde kuuluda küll:

Oma pesa on ikka oma pesa
Suur pesa, suur pere

Teised vanasõnade illustreerijad leiad selle lingi tagant.

Arsti juures käimisest

Et Soomes ametlikult riigitööliseks saada, pead esitama kolm asja: kirjaliku  avalduse töökoha vastuvõtmisest (enne on loomulikult toimunud  avalduse esitamine ja vestlus jne), arstitõendi tööle kõlbulikkusest ja meie alal ka tõendi, et sul puudub kuritegelik taust.

Kaks neist mul oli.
Tõend, et võin lastekeskses keskonnas töötada (oikeusrekisterikeskusest) ja avaldus.
See mis mul puudus, oli arstitõend.
Kui sul parajasjagu pea kaenlas ei ripu, mis võib muidugi olla ka põhjuseks, et sa tööd ei saa :D, siis ära sa loodagi, et sa oma tööarstile numbrit saad. Sul puudub ju akuutne situatsioon ja sa oled lihtsalt aktiivne tööle tahtja, ei muud.
Ma ei saa sellest süsteemist siin aru. Kui helistad, siis numbreid ei ole, arst kohe -kohe annab järgmisteks päevadeks aegu, kui helistad uuesti kokkulepitud ajal, siis on numbrid juba ära jagatud! Ja arstile ei ole võimalik bronneerida  aega.
Ûtlesin siin, et mul on vaja, saage aru, ettekirjutis, ma pean  selle arstitõendi 30 päeva jooksul saama!
"Meie ei saa midagi teha, arst pole rohkem numbreid andnud!" vastatakse iga kord.
Täna siis sain :).
Minule, kes ma 12 kuu jooksul olen olnud haige...väga vähe ja töölt puudunud ehk 3 päeva ja sedagi ilma arstilt abi palumata, oli see käik ikka täielik sündmus.
Arstist olin  töökaaslaste jutu järgi juba ettekujutuse saanud.( mis vastas ka täielikult tõele)
Keskmises eas meeskodanik, kes on üliväga sõbralik, aga arg ega julge inimesi katsuda :D.
Niisiis ei mingit lootuski selliseks norm läbivaatuseks :D :D
Kuna T-tõend nõudis, et mult peab järgi vaatama ja uurima nägemist, kuulmist,  jalgu ja käsi väänama, lümfisõlmi katsuma, kõhtu vajutama (ma ei teagi miks) jne., siis arsti isegi julges mind õrnalt puudutada. Julgen siiski  väita, et ta tundis mu kaela, aga mitte lümfisõlmi. Kõhtu vajutas sellise tugevusega, et ma pesen end pesukäsnaga ka tugevamini...
Arsti amet nõuab teatud sorti inimesi, ma saan ta´st tegelikult väga hästi aru, mulle ka ei meeldiks võõraid inimesi mudida. Sellepärast ma polegi arst ega massöör.

Aga  töökõlbulikuks olen nüüd tunnistatud! :)

FOTOJAHT / katkine nõu

Kevad käes, kevad käes! :)
Otsisin minagi oma botikud välja ja tõmbasin oma armsad lillelised käimad  jalga... astusin paar sammu ja äkki tunnen kuidas mu jalaümbrus laieneb. Nuuuks....

Oh, olid ilusad, niikaua kui nad olid.
Nüüd mõtlen, et lükkaks neile käärid külge ja teeks neist õige varbaotsa-kalossid :)

Pilk kappi.
Kas mõra on klaasi elujoon?

Minu eelmises elukohas, eelmises linnas, oli ja on praegugi, üks hästi vahva ja tore inimene, kes armastas oma aega sisustada puutöödega. Kui ta mult küsis, et mida ma sünnipäevakingiks tahan, siis teadsin kohe- pasha vormi. Nii ta tegi ise joonised ja voolis ja treis ning lõpuks see selline tuligi. Aastast 2005 olen igal lihavõtepühal pashat teinud. Mõni nõu peabki olema enne katki, et ta´st terve ja kasutuskõlblik saaks :)

Teised fotojahtijad selle lingi taga.

Värviline päev tööl

Võtsime kunagi nõuks, et teeme tööl kord kuus mingi huvitava päeva. Eelmine kord  oli naistepäeva aegu, kui  meil oli H-päev.
Seekord  tegime värvilise päeva.
Asi käis siis nii, et igaüks pidi omale loosi abil  värvi võtma ja seda värvi siis võimalikult palju endale külge saama. Nii riietuse kui aksessuaaride abil.
Arvake ära mis värvi ma endale sain?
Roosa!
Pilk kappi ütles, et asi polegi nii trööstitu, kui ma alguses arvasin. Päris Hello Kitty  süsteeme ei leidunud, aga
roosa miniseelik  ja pluus, küünelakk, huuleläige, dressipluus, tennised, rätik, roosa rinnahoidja oli mul ka. Roosasid sokke ainult ei leidnud, kuigi arvasin, et mul need on. (Mõtlesin siis, et värviks ühed omale punase pesuga, aga avastasin nende puudumise vaks liiga hilja...)
Kui siis  hommikul kõik omale selga ajasin, olin nagu jõulupõrsas oma parimatel päevadel...
Sel hetkel,
seal peegli ees,
ma tundsin,
kuidas mu soontes hakkas voolama roosa veri... :)
Puudus ainult punane shleif kaelast, et mind laadal lauale tõsta...

Kui töö uksest sisse astusin, "lendas" mu´st mööda naisinimene, kollases pluusis, kollased tiivad seljas ja lihavõte kollased munad kõrvarõngasteks kõrvas :):)
Riietusruumis seisis töökaaslane oranzid käärid  ja apelsin käes, ise peaaegu et üleni oranz.
Ja nii neid tuli, asjalikumaid ja vähemasjalikumaid värvilisi inimesi.

Sellest polegi väga kaua aega tagasi, kui oli eriti moodne ja  popp, et kõik riided oleks sama värvi.
Mäletan isegi, kuidas mul kingadest alates kõik sinine oli ja ma olin igavesti uhke, et mul niiiii hästi kõik omavahel sobis.
Nii olime meiegi tööl, nagu 80-ndate kataloogist välja astunud kõige popimates riietes.
Jube ilusad. Nüüd ma tean, millisel puhul seda väljendit kasutada :)

Kust küll tulevad imelikud unenäod?

Ma kujutan ette, et alateadvus toob unedessegi midagi läbielatud või mõtetesse kinni jäänut, AGA, kust pagan küll tulevad minu unedesse sellised jaburad asjad nagu ma viimasel ajal näinud olen...


Mõni aeg tagasi nägin ma unes, kuidas ma koputasin naabrimehele, et ta muusika vaiksemaks paneks ja seda nii kõvasti, et lakke tuli auk. Hetk hiljem istus naabrimees tabureti peal ja vaatas  mulle sealt august all. Mina proovisin asja parandada ja  seda auku klaaspurgiga, mille sees oli sool, täita. Soolaga sellepärast, et see pidavat olema vana hea nipp muusika summutamiseks. Keerasin siis purki keermest sinna auku nagu lambipirni. (mõelge milline osavus ikkagi keermega auk lakke lüüa! :D)

Eile nägin unes, et nüüd on tulemas ja levimas uus mood. Suured kividega sõrmused. Ikka korralikult suured, aga neid ei kanta sõrmes, vaid suus ja niiviisi, et ainult kivi osa  välja paistab! Tänaval tulid mulle vastu  inimesed, kel suured punased rubiinid hammaste vahel. Üks uhkem kui teine oma hambus kantavate sõrmuste üle!

Ja täna! Tööl olid kõik koridorid mingit imelikku kilet täis, millest ainult teatud kohast  puudutades läbi pääsesid. Nagu mingis Star Trekis!

Julge enam magama jäädagi, tea mis see järgmine öö kaasa toob...hommikul oled nii väsinud, purgi keeramistest ja sõrmuseid hambus hoidmisest, rääkimata kiledele pihta saamisest.
Ja ma pole midagi vastavat läbi elanud, isegi mõelnud mitte. Kust pagan küll  mu unedesse sellised jaburdused tulevad!?

FOTOJAHT/ kaugel

Kui olla hästi kõrgel näeb silmadega kaugele, kuid südames  võime me näha kuhu tahes...
Seekord siiski sellised traditsioonilised pildid, südame unistustekaarti avamata ;) 

Kouvola

Haukkavuori

Laulasmaa

Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.

"Minu Soome" ja minu Soome

Täna lõpetasin Kaja "Minu Soome" raamatu lugemise. 
See lugemine oli üks suur pausidega lugemine, sest mõtted kippusid vägisi minu enda Soome peale.

Meil kõigil, kes me kuhugile rännanud oleme, on oma  tulemise ja minemise ajalugu. Me kõik kogeme mistahes reise, olemist ja minemist erinevalt.
Harvad meist kogevad üleüldsegi sama tunnet, isegi abielupaarid vm. inimesed, kes samas situatsioonis seisavad.
Ma kujutan ette, et  mina lugesin seda raamatut hoopis erineva tundega kui kodueestlased.
Jah, ma tundsin selles raamatus ära maa, kus ma elan.  Mulle on see tuttav, see ühiskond, need kombed, loodus jne. Ma tundsin isegi ära akadeemilise maailma, välisteaduritele mõeldud elamised, isegi Professori, kuigi mina kogesin seda hoopis teises linnas, hoopis teise Professoriga, hoopis teise perega ja situatsioonidega.
Võib-olla ma otsisin liigagi äratundmist. Ja vahel tundsin tahtmist vastu vaielda või lahti seletada :)
Ja tahtsin vahele hüüda, et aga räägi seda  ka :).
See oli mulle siiski ennekõike "tuttav" raamat, mis tegi Jyväskylä tuttavamaks. :).
Isegi "tere" situatsioon oli tuttav.
Kaja kirjutas Professorist, kes armastas lahkudes "tere" ütleda :) Mul oli vastav situatsioon eelmise elukoha linna juristiga, kelle kõnet ma pidin eesti keelde tõlkima.
Ta harjutas hääldamist ja kõnet väga usinalt  ning lõpuks küsis õhinal et: "Ja lõpuks ma siis ütlen neile- "TERE!"
See oli nii naljakas, et ma hakkasin spontaanselt naerma :)

Kaja on oma raamatus blogi "nägu" või vastupidi.
Raamat oli ladus lugemine, julgete väljaütlemistega ja tema kogemustega siin Soomes.

Minul lisanduks "minu Soomes" kõik mu lastega kaasnenud rõõmud, mitmed tagasimineku plaanid, erinevad töökogemused ja töökohad, omad vahvad töökaaslased, omad vahvad "inimleiud" ja kindlasti järved ja vesi.

Avastasin ka koha, mille peale polnud ma nii põhjalikult mõelnudki...
Kaja kirjutas suhtumist puudesse.

See äratundmise oli üllatav. Kohe nii üllatav, et mu pilk rändas mõttes minu kallite ja armsate puude juurde.
Suure kadaka, kase ja männi juurde, mis mulle ühes õues tähtsaks said.
Kohe kohe on selle männi all sinisinisinine maa. Maa täis tihedalt tihedalt täis sinililli (sinililled on muide Soomes looduskaitse all). Ühe suure kadaka all hakkavad varsti õitsema  paar jonnakat tulpi, mida välja kaevata ei õnnestunud. Ma olen õnnelik, et ma sinna aeda rohkem puid ei istutanud, sest koos nendega  istutad ka lootuse,  püsivuse ega arva sel hetkel et shit happens...

 Iga hetk jätab meisse mingi püsiva jälje ja millegipärast ning tänu püsivale riigitööle saanuna on mul mingi kaval tunne sees, et kohevarsti  algab minul kolmas minu Soome :)
 "Tere!" :)

(tõin Eestist kaasa ka "Minu Kanada",  nüüd on juba paar lehte loetud :) )