FOTOJAHT/ karvane

Minu seekordsed pildid on pärit fauna  liigi esindajatelt.
Ja peamiseks pildistuskohaks  Helsingin Luonnontieteellinen keskusmuseo  / Helsingi Loodusteaaduste keskmuuseum/
Kui keegi soovib lastega, või ise,  midagi vahvat vaadata, siis soovitan soojalt.

Sarvede pilt on pärit aga Tampere kartingraja koridorist. Vaatasin, et nii tolmused sarved... aga polnudki.

Tiku ja Taku

Esso

Identiteedikriis?


Teised fotojahtijad selle lingi taga

Täna on rahvusvaheline naabri päev

Millist naabrit sina omale tahaksid?

Lõhnatut, hääletut, sõbralikku ja usaldatavat, selline oleks vist kõikide unelma- naaber.
Ûhesõnaga peaagu nähtamatut. Oled sa ise selline?
Ilmselt ei, nii nagu ka mina mitte, aga teistelt ju võiks ikkagi nõuda...
Või?

 Naabrit märkame alati siis, kui midagi juhtub või häirib. Kas auto on valesti pargitud, prügi maha visatud,  peab pidu või  jälgib iga su tegemist vm.
Milline suhe siis peaks olema naabriga? 
Maa-  ja linna naabril on kindlasti vahe. Ja linnas eramaja ja korterelamu naabril on vahe, kuigi samasugust käitumist  ootame neilt mõlemilt. Siis seda nähtamatut olemist :).
Maal olev naaber on sivilatsiooni lähim lünk, abi  ja vestluskaaslane.
Linnas korterelamus on naabritega hoopis erinev suhe. Kõigiga ei kipu rääkima ega tahagi, kerge tervitus ja kõik.  Ehk see oleneb inimesest, mina vähemalt mitte.
Mõni tõstabki tervituseks käe või tervitab vastu, teine veab liftiukse nina eest kinni. Esimese kohal mõtled, et näe, ikkagi inimene, teise kohta, et siga raisk!
Seinanaaberiks ei sooviks remondihullu  ( ükskõik mis seina) ega muusikahullu.
Kunagi mõtiskelsingi selle üle, kuidas võiks kortermaja olla jaetud.

Tean, et on olemas selliseid  majaühistuid ja naaberkondi, kus  aktiivselt ühisüritusi peetakse ja aktiivselt üksteisega läbitakse.
Ise pean naabritega distantsi, välja arvatud töökaaslasega, kes samas trepikojas elab. Kuid ka temaga, siis kui õues näeme, siis vestleme, aga et me nüüd teineteisel külas käiks, seda mitte.

Milline on sinu suhe naabritega?

Mina ja magnoolia

Nüüd ma olen saanud omale pähe ühe asja- ma tahan näha õites magnoolia puud. Pilte vaadates on see heleroosades  tulbikujulistes õites puu nii ilus. Nagu parv liblikaid oleks lennanud puule tiibu puhkama.
Soov näha on suur.
Trambin jalgu ja virisen.
Aga meie lähimas arboretumis seda pole, tean et Tallinna Botaanikaaias näiteks oleks ja Helsingis  ning Elimäel.
Eile küsisin meie linna  aedniku käest, et näidaku aga välja, mina tahan magnooliat! Tema vastu, et netu, mingu ma aiapoodi ja vaadaku kas seal on.
Täna siis sõitsin, leidsin sellise piiiisike potis, aga! paar pisikest õienuppu ka peal. :)
Nüüd mõtlen, et peaks vist selle poti kuhugile teiste puude ja põõsaste taha ära peitma, muidu keegi ostab  veel ära ja ma ei näe isegi  pisikest õit mitte.
Ja siis pean mõtlema välja mingi püsi-kliendi vale, et seal poes iga päev käia. Iga päev ju lilli  ei jõua osta. Pean vist mingi maakaardi joonistama ja iga päev käin siis "vaatamas", mis puud ja põõsad mu "õuele" sobiksid.
Ja siis ükspäev ta õitsebki ning mina võtan pildi, mille peal oleme meie - mina ja magnoolia :) :)

Virtuaal-magnoolia eest aitäh :)!

FOTOJAHT/ pung

Kui ma väike olin, olid võililled minu arust kõige ilusamad lilled.
Ja need on endiselt ilusad ning ma ei peaks neid mingeiks umbrohtudeks, aga kõik teised suured inimesed ütlevad et need on :( . Nii lahe on seemneid laiali puhuda... Aga kõik keelavad ja ütlevad, et paha paha... Ilus kollane lill ju, saab pärga teha ja puha...
Mõne jaoks on aga see taim  aia-kriminaal, millest iga hinna eest proovitakse lahti saada.
Siin see "kriminaal" on. Alt, pealt ja külgvaates.

Aias on tohutult ilus aeg praegu. Kõik puud on valgeis või roosades õites.
Mõned õied veel pungas, teised juba päiksele naeratamas.
See pilt on  paradiisiõuna õitest, silmad kelmikalt veel kinni.

Kokkupildistatud pungad leiad selle lingi tagant

Kohalikust ajalehest

Mida inimesi kõige rohkem vihatama ajab?
Poliitikute palgad, koerakaka ja naabrid, need on kindlasti top-3, mille/ kelle peale inimesed Ess.fi Näppituntumalla osas kaebavad.
Näppituntumalla on siinse kohaliku ajalehe üks osa, kuhu lugejad kas sms või maili kaudu võivad oma mured ja  rõõmud esile tuua.
Suurem osa neist saadetuist sõnumitest näeb ka trükivalgust. 160 tähemärki , 0,70 centi ja sealt see tuleb.
/Peab ütlema, et see on ka kõige suuremat tagasikaja või kõneainet pakkuv rubriik kohvilauas. Me nimetame seda huumorikooliks/

Suure inimese suured mured.


Lapsed karjuvad õues; naaber suitsetab rõdul; poisid sõidavad motikatega; ennekuulamatu, emadepäeval kuivas pesu õues! ; koerad hauguvad, kassid kräunuvad, lillepott on vales kohas jne jne.
Ma saan aru, et see on mõnele kohutav probleem.
Minule ka ei meeldinud kui naaber suitsu tegi ja mul aken lahti oli.
Aga see nõme diskussioon, mis nende sms:de vahel siis käiakse...Asjalikke sõnumeid on vähe.
Miks neid siis avaldatakse, miks neid siis loetakse?

Kindlasti sellepärast, et  rahvas saaks oma hääle kusagil esile tuua. Kindlasti on see meediamüümise ja meedia inimestele lähedal toomise meetod.

Ise loen meie kohalikku lehte netiversioonina.
Ja olen ka oma valpa silma panuse  andnud. Mitte just sms näol, aga helistanud.
Uudise kohal, kus räägiti Nõmme turu põlengust. Olin just Eesti netiportaalisest sellest lugenud ja siirdusin  meie  kohalikku lehte sirvima ja seal räägiti, et Mustika keskus on maha põlenud. Mis seal Tallinnas toimub, Tallinnas kõik kohad  põlevad või?!
Olin hämmingus. Uudis tundus kuidagi tuttav. Asjale kinnitust saades, et ikka ainult Nõmmel oli tulekahju olnud, helistasin lehte ja avaldasin arvamust vanast uudisest.
Naistoimetaja esimene küsimus mind ärakuulates oli: "Kust te helistate?"
:)
Ilmselt ma olin asja asjalikult  esitanud, aga ma ei saanud kuidagi midagi muud vastata kui, et helistan kodust diivani pealt :) :)  Tema nähtmatut muiet oli mu kõrvas tunda :).
Hetk hiljem ilmus sinna õige uudis.

Aga tagasi pöördudes Eesti juurde, siis oleks päris huvitav teada, kui selline sms võimalus oleks näiteks Postimehel või EPL vm., siis mis oleks eestlastel peamiseks mureks või top 10 muredest või rõõmudest?

FOTOJAHT/ pikk ja roheline

Ûkspäev küsis  üks kääbik mult: "Mis on roheline ja ripub puus?"
Teades, et vastus võib olla mistahes, jätsin igaks juhuks vastamata. Väike õlakehitus mu teadmatuse paela ja  itsitav vastus:" Toores ahv!"
Loogiline ju, eksole.
Kuna toorest ahvist pilti polnud teha, siis vaatasin kodus natuke ringi ja seal ta seisiski.
Pikanokaline ja roheline. Mu tillukesed maitsetaimed hakkavad ka juba pikkust võtma.

Ja teine pilt meie linna kõige pildistatumast kolmikust kevadises rohelises kuues. Kolm pikka. Vaadake, see valge süvend seal maas on tegelikult ujula. Päriselt ka.
Talvel hüppavad niisama, suvel lastakse vesi ka sisse :)

Teised rohelist otsimas selle lingi taga.

Miks ma nuusutan raamatuid

See ei ole nüüd kapist väljatulemise jutt, samuti  pole  ma mingi friik või foobiat põdev. Vist.
Ütleme, et olen endasse teadlikult kasvatanud ühe kombe. Nimelt ma nuusutan raamatukogus raamatuid.
Ei ei, mitte nii, et oeh "ihanaaaa"!!! :D Vaid vastupidi, hirmust, et ega need ei lõhna.  Mul on paaril korral tulnud vastu raamat, mida ma pole suutnud lugeda, kuna see haises. Sõna otses mõttes haises!
Ja salakavalalt. Kaaned kinni ei saa midagi aru, aga hakkad lehti pöörama... ei suuda enam lugeda!
Nüüd olen saanud targemaks. Kui olen endale raamatu leidnud, siis nuusutan seda niiviisi ettevaatlikult, teistele märkamatult / nüüd kujutate ette mind kuskil raamaturiiulite vahel kükitamas ja raamatut nuusutamas, jah :D/
Aga ausalt, mina ei suuda lugeda raamatut mille küljes on hais  tubakast, niiskusest ja vanast pööningust. Kujutate ette?  Ka tugeva parfüümida raamatud on vastuvõetamatud. Või kujutate ette vänget india maitseainelõhnalist raamatut. No nii, 4D eksole!

Ma olen absoluutselt raamatukogude pooldaja. Minu arust kodus ei pea olema tuhandeid raamatuid, mida korra loed. Öeldakse ka, et raamatute määr kodus ei räägi inimese haritusest või intelligentsusest. Ka tõsi. Ja et eneseharimine on eatu jne. Tõsi tõsi. Aga kas ikka  inimesed mõtlevad, mida lugedes teevad?  Või kus nad neid loevad?
Illustatsiooniks sobivat pilti otsides sattusin aga hoopis imeliku asja peale. Raamatulõhnad.
Nüüd ma mõtlen, kes meist on imelik...

Mõtteid munkadest

Eile kui keerutasin paelu siia- sinna- risti ja rästi mõtlesin munkade peale.
Rääkigu mungad mistahes, et otsivad oma hinge ja kohta siin maailmas, tegelikult on neil igav. Nii igav, et on hakanud igavusest väljapääsu otsima.  Ja tänu  sellele igavusele on mungad saanud siia maailma päris huvitavaid ja kunstilisi asju.
Näiteks ikebana. Mistahes koolkonna ikebana on ju võrratu, samas on selles peidus sügav mõte. Ja ikeban sai ju alguse (mungalt) munkadelt.
Samas kujutage ette meesinimest  istumas kusagil taevaga sina peal olevas kohas. Keerutab teine sõrmede vahel oma  pika hõlsti vööd... keerutab ja keerutab ja voila´, sellest tuligi  huvitav pael.
Sellegipoolest, kolmanda munganööri järgi tunnen suurt kaastunnet selle suure igavuse vastu ja  mõtlen, et minust küll mungaks ei oleks... :)
Aga igavusest sünnib asju.
Pildid ja nööripunumise jäädvustan siia ajaloo tarvis. Mine tea, millal neid jälle vaja läheb... :)

Let´s zumbaaaa!!

Nii nagu igal aastal, nii ka sel aastal saime tööandjalt kursuste nimekirja, mis võimaldab end harida, kas füüsiliselt või vaimselt.
Eelmine aasta käisin enesekaitse kursustel. Sel aastal mõtlesime paari töökaaslasega, et käiks ja prooviks ära selle Ladina-Ameerika vaimustuse - zumba.
Täna siis läksime.
Ma olen pidanud end  rütmitajuga  inimeseks, viisipidavaks ja muidu mugavaks :) Aga zumba tunni esimese poole tunni jooksul tuli mul tunne, et..et  just täna hommikul sain omale kaks kätt ja kaks jalga ja ma ei tea mis nendega peale hakata!
Nad lihtsalt ei allunud sellistele  korraldustele, mis Fabio meile näitas.
Kui hakkasid siis peegli kaudu teisi  jälgima, oli rütm hoopis sassis. Ennast ei tasunud üldse peeglist vaadata. Sealt vaatas vastu keegi meeleheitel jäsemetega vehklev naisisik, kes tegi mingeid ebakindlaid hüppeid vasakule ja paremale.  Ma ütleksin, et see  pilt oli endalegi suisa kohutav!  Vees võiks sellist rabelemist uppumiseks kutsuda, kuival maal...
Jaa, zumba vajab midagi muud kui aeroobika-kingi esikukapis. Ja ma usun, et kui neis tundides pidevalt käia, siis saab asjale pihta ka. Täna aga, mina ja zumba... No no no. Liiga palju kõike seda, milles end totakana tunda.

Elu blondid hetked

Eks meil kõigil ole paremaid ja asjalikumaid aegu. Mõnikord taas vähemasjalikumaid...

Täna tundsin, et kell on jälle löönud  25,8.
Olin ükspäev võtnud vastu otsuse oma käekoti suhtes. Nimelt ei pidanud selle siidine sisevooder   mu oksatangide, kruvikeeraja ja jalgrattapumba pidevale kooseksisteerimisele vastu. Parandamistest hoolimata oli vooder  pidevas hargnemises.
Võtsin siis vastu otsuse, et kott on ju väljaspoolt aus ja terve, lõikan  voodri koguni ära.
Mõeldud tehtud! Päris kätte ma seda siiski ei saanud, luku äärtesse jäi selline pisike riba  õmblusealust voodrit.
Mis sest ikka, mõtlesin. Kasutame kuni muutub kasutuskõlbamatuks.
Täna poes rahakotti välja võttes ja müüjale raha otsides, rippusid mu sõrmede vahelt välja  sisevoordi  hargnema hakanud  jäänused, sellised siidised helepruunid niidid, mis meenutasid juukseid.
YÖK.
Täpselt selline tunne tuli nagu  oleks mul käekotis skalpeeritud skalp millelt juuksed vaikselt maha hakkavad kukkuma.
Pealegi avastasin ma, et ma oskan asja väga elavalt ettekujutada ja rahakoti tagasipanemine nõudis juba tahtejõudu :D
Elagu elu blondid hetked!

Telliskiviga võib tõepoolest pähe saada!

See pole väljamõeldud lugu, vaid täiesti tänane action.
Istun diivanil ja loen ajalehte, silmanurgast näen, et miski lendab aknast mööda. Hetke pärast  kuuldub mütsaki ja kolin.
Keegi viskas vist  teleka aknast välja?, käis esimesena peast läbi.
Vaatan siis aknast alla ja näen kuidas inimesed hirmunult ülesse vaatavad.
Millegipärast oli esimene rektsioon, et nüüd  äkki akna pealt ära!, muidu arvavad et mina seda tegin :D
Tegelikult avan akna ja näen, et meie katuselt on suure tuulega /täna on siin keskmiselt suurem tuul/ üks plekkplaat ja katusekive alla kukkunud. Otse tänavale, kus vilgas liikumine käib. On lihtsalt täiesti ime, et keegi pihta ei saanud, sest lähedal olevasse lillepoodi minnakse kogu aeg sisse ja välja.
Hüüame meeskodanikuga, kes asja imestama tuli, et peaks helistama. Mina hüüan, et helistan majahaldusesse ja tema  et 112.e.
Läksin õue veel asja uurima ja inimesi hoiatama, et ärge tulge siit katuse alt läbi ega parkige oma autosid siia... aga ma ei tea, mis neil viga on!!??
Vaatavad maha, vaatavad katusele ja tõdevad- aaaa, teil on siin katuselt kive alla kukkunud ja astuvad rahumeeli sealt alt läbi!
Jah! Kuulge, te võite ühe omale pähe sealt veel saada!! Keegi ju ei tea, kas tuleb veel kive või jääb see  üheks õnnelik/ õnnetuks lennuks.
Umbes nelja minuti pärast on kolm tuletõrjeautot ka kohal ja majahaldaja. Pilt tehtud telefoniga ja kaugelt, ega ma eriti sinna kive ootama ei läinud :)

Praegu parandavad katust.

FOTOJAHT/ väsinud, uni

Selle fotojahi pildid on päris uued. Võtsin eile õhtul poja omale turvameheks kaasa  ja läksime linnapeale hulkuma. Mõtlesin et äkki leiame kellegi magamast, ikkagi maipidustused üle maa...
Leidsimegi :)

 See inimkobar ehk betoonmonument kannab nime Kivettymä
Mõeldud istumiseks, meie linnateatri ees.

-------
 Ka nemad magasin kõrvuti. Väsinuna ilusana olemisest. Homme jälle :).

Leinakase (soome k. kyynelkoivu) oksad paistavad alati väsinud moega olevat. Kui nende alla aga pugeda, on nad nagu õhukesed kardinad. Pildil magama mineva päeva ees.

Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.