Istume ühe toreda inimesega sadamas pingil ja sööme jäätist. Päike paistab, tuju on hea, mõtleme kuidas homset jaani veeta jne.
(Suve kõige suurem probleem ongi jäätise valik ja kõikvõimalikud tiivulised "putlased", mida jäätise söömise ajal eemale vehkida)
Pink, millel istume on seliti koos oma suguvennaga, ühesõnaga peaaegu siiami kaksik.
Meie selja taha tulevad istuma paar peret, lapsi on kokku 6 umbes 6 -12 a. Üks emme seletab väsimatult, kuidas pallidega jäätis süüa ja õpetab limpsima siitpoolt ja sealtpoolt ja teispidi keerama jne. jne. Mõne minuti pärast lendab esimene jäätisepallike asfaldile. Ema tõdeb vihaselt, et raisku läks seegi raha, poest oleks saanud selle raha eest liiter jäätist... (õige, aga mis sa siis ostad!)
Minut hiljem ronivad kolm vanderselli istuma ühendatud pinkide seljatoele, ühesõnaga peaaegu meile kukile.
Ise poleks küll oma lastel lasknud jalgupidi pingile ronida, sest suvel kannab enamus inimesi heledaid riideid ja pealegi, kui keegi istub pingi teisel pool, siis juba elementaarne viisakus ei laseks teisele selga ronida, isegi kui laps puhastes heleroosades sokkides oleks.
Ja pealegi vol.3, mis siin suvi või talv või riided... pingile ei ronita jalgadega, vähemalt minu arust.
Aga mis siin minu arvamus...
Lapsed ronivad ja ema vaatab õnnelikult pealt, ütleb veel, et nüüd kukub jäätis vähemalt pingile.
Näe ei kukkunud, kukkus hoopis lapsele sülle.
Siirdume ise istuma võimalikult serva, lapsed on lapsed, on suur suvi ja meelt on ka...
Hetke pärast läheb see ema paviljongi paberit tooma ja lapsed hakkavad lollitama ja jäätiseid selja taha peitma, et teistele mitte näidata kui palju veel söömata on. Mis tähendab seda, peidavad jäätiseid peaaegu meile pähe.
(ma isegi ei oska neid pallidega jäätisi süüa, gravitatsiooniteooria võimendub eriti teise palli puhul, liidame sinna juurde veel laps ja hoolimatus...)
Hoiatan oma kaaslast, kes jäätise peaaegu pluusile sai ja keelame lapsi. Samas ütlen ühele piigale, et ta võiks nüüd oma selja jäätisest puhtaks pühkida.
Tuleb ema nr 2, kärus laps ja küsib meilt väga vihase häälega: "Teil oli siin meie äraolekul mingi probleem või?"
Vastame peaaegu ühest suust, et palusime lastel mitte jäätistega vehkida, sest nii oleksime meiegi jäätist täis olnud.
Ema: "Minu arust oleks teist täiskasvanutest viisakas olnud see, et kui teil lastele midagi öelda on, siis teeksite seda vanemate juuresolekul!"
Mina: "Te olete siis seda meelt, et kui teie laps jäätisega vehib ja meid jäätisega peaaegu üle piserdab, siis tohime teda hoiatada alles siis, kui teie juures olete? Et me oleks pidanud laskma end jäätisega kokku määrida või?"
Ema: "Loomulikult võib hoiatada, aga ikkagi olen seda meelt et seda tehakse AINULT vanemate juuresolekul!"
Mina: "Et kui teie laps on jooksmas ettevaatamatult autole ette, siis ei tohi ma talle hoiatavalt hüüda, vaid hakkan karjuma alles teie juuresolekul?"
Kaaslane: "Ärge siis minge oma laste juurest eemale!"
Tõusime ja läksime mujale, maailm on suur...
Ma olen ise ka kolme lapse ema ( õnneks küll natukene suuremate laste juba :) ) ja kui mu laps midagi valesti teeb ja ma ise parasjagu lähedal pole,
/ lapsed teevad igasugu asju, mõtlematult, teadmatusest jne jne., nad ju alles õpivad elu, see on normaalne/ siis ma ei pane seda pahaks, kui teda keelataks või juhendataks. Küla kasvatab.
Valesti hurjutamise eest ja valesüüdistuse esitamise eest tuleb teil küll minuga tegemist teha :)!
