FOTOJAHT/ armastus..love, love, love...

 Vaatasin jälle mälukaardi kaadreid ja ûmisesin Beatlesite- All You Need is Love`i.

Minu elu kolm kõige suuremat armastust on mu lapsed. Kõik muu armastus kahvatub ja kahaneb selle armastuse  kõrval. Ja see on ka armastus, mis kunagi ei muutu ega lõpe. ♥
Armastust pildile püüda on aga  omajagu raske, kui poleks sümboleid. Ja õnneks mõned on ka  kaamera ette  jäänud.
Nüüd siis pildid armastusest mis liivakarvases,  kuldses,  peegelpildises /enesearmastus?/ ja  marjases olekus. Viimaseks mainitud on ühed mu lemmikmarjad luikedena magamas samblal teineteise hellas süles.

Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

4x luv

 

Rikas Soome, vaene Kreeka

Ma ei omista poliitikas mittemingisugust "vööd" ja need kes siit nüüd mingit poliitilist kirjutist ootavad võivad pilgud mujale keerata.
Jutt tuleb hoopiski mõtetest, mis puhkuse nädal mulle ette tõi.

Nädala alguses käisime 2 eestlast, 2 soomlast ja 1 tšiillane tutvumas Tampere kultuuriga. Täpsemalt muuseumidega. Kõigepealt aga siirdusime Muumimuuseumi, et tšiillasest vahetusõpilasele  tutvustada soome pereidülli eeskujusid.
Kes selles muuseumis on käinud, teavad, et näitus paikneb  kahes poolsuures saalis või suuremas toas, kuidas neid nüüd nimetadagi. Näitusel on seintel graafilisi töid ja väikemudeleid muumidest, nende majadest, paar aeglast mänguarvutit ja mängutuba. Näitus on tore ja armas. 
Mis aga pani mind imestama oli see, et näitusesaalis seisid loidude nägudega kolm (3) saalivalvurit. Kolm inimest valvamas 10-30 cm Muumimaa elanikke. Mänguasju/ mudeleid, mis seisid klaaside taga. 
3! Eraldi oli veel piletimüüja.
Ma ei saa aru, kuidas jätkub sellel linnal nii palju raha, et maksta palka kolmele inimesele, kusjuures sellega saaks väga hästi hakkama üks inimene. Pealegi on mul kuri kahtlus, et neil on seal veel eraldi koristaja, kes teadmata kadunud on, sest mudelid olid päris tolmused. 
(Ilmselt neid oligi pandud varitsema seda koristajat, et siis kui see  kohale ilmub, kargavad kambaga kallale ja näitavad kus on kus on tolmu koht. Ilmselt on ta suuuur inimene.)
Neil ei olnud seal absoluutselt midagi teha. Külastajaid polnud meie lisaks algul kedagi, pärast tuli üks pere. 
Ja siis väidetakse, et koolides ja lasteaedadesse pole võimalik palgata abistajaid, kuna raha pole. 
Vot arumaeimõista sellest asjast, et vabandage väga, aga mitte-kunagi- elus- olnud  30 cm Tuu-tiki või Tuutsiku, mis ta nimi nüüd eesti keeles ongi, valvamise jaoks raha jätkub.
Rikas on mõni linn.


Kreeklastel jälle ei lähe nii hästi. Isegi Soomes mitte. Ja kuigi neil seal omal maal soojust jätkub, siis kartulite soojendamise jaoks siinmaal mitte. Nad on ilmselt kärpinud kartulisoojendamise raha.
Ma ei mäleta millal ja kas üldse olen restoranis toitu tagasi saatnud, aga seekord Tamperes küll. 
Kui tellid sooja toidu, siis oletad ka selle sooja olevat. Aga meile toodi vist hommikul kell 8 valmistatud soojad kartulid, mis olid kella 16 mahajahtunud. Niiet ilmselt oli minu viga, et ma kell 8 sinna sööma ei läinud.
Toodi uued. Ja need olid valmistatud kell 10.30. 
Mõtlesime et saadaks need ka tagasi, aga nälg tahtis silmanägemist  ära võtta. Siit väike antireklaam- mina küll  seda restorani ei soovita.


Aga muidu läheb meil hästi. Armatuur läks rikki ja nüüd on laes ainult kaks pirni. Hea on selles see, et ma ei vaja enam saba. Kõik kelle  fengshui soolikas saab neid vaadates kahjustatud, võivad rahulikult koju jääda. Valgust on, aga ilu mitte ja nüüd olen tegelenud uue otsimisega. Tore on täheldada aga seda, et müüjad ei alusta armatuuride tutvustamist odavamatest- ju ma näen siis hea välja ;D. Tõde on aga see, et  peatume piinlikult alati kõige odavamate juures, mina lausudes, et no aga ega sellegi väga viga pole. :)

Nüüd on järgi jäänud paar puhkuse päeva ja esmaspäeval mõtlen tööl, et millal mul võiks burn out tulla. Ja kas ma üldse pääsen ja mida kaudu tööle, sest meie linna tulevad naabermaa kuningliku pere liikmed.
Mul on järgi veel 13 puhkuse päeva, kaheksale neist olen juba mõttes käpa peale pand. Äkki vean veebruarini välja.

Eestlased koju?

Ei saa minagi vaiki olla sel super teemal, mis ajakirjanduses laineid lööb, nimelt eestlaste "ajude" kojuvoolust.

Kui kuulsin esimest korda, ilma süvenemata, presidendi üleskutset talentide tagasikutsumisest Eestisse, oli esimene mõte- kampaania korras võib ainult kohvipakke müüa. Isamaalisuse peale üleskutsega suruda on...kummaline.

Eks igal minekul ja minejal ole oma põhjus.
Ka Eestist äraminekul, mitte puhkusereisile, vaid uuele kodu- või töömaale. Meid eestlasi on ilmselt igas ilmakaares nüüd elamas, töötamas, kogemusi saamas. Mõned jäävad, mõned tulevad kiiremini tagasi. Mõned lähevad uuesti.
Ja kui su veres ei ole ainult seiklushimu, siis on minekul mitmekordne põhjus. Poliitiline tagakiusamine ehk tänapäeval ei mängi enam rolli, nii nagu kunagistel minejatel.

Kõik teavad, et me ei ela ainult õhust ja armastusest ja töö on üks suurimaid, aga mitte ainsaid põhjusi, miks välja rännatakse.
Nii hakkaski ajakirjanduses ilmuma sõnasõdu jääjate ja minejate vahel, kes igaüks oma põhjusi välja tõid. Tagasitulijad kirjutasid omi põhjusi.


Siis aga hakkasin mõtlema, et miks presidendi kutset nii kitsarinnaliselt võetakse, eriti äraminejate poolt? Miks seda nii konkreetselt lennupileti või elukoha muutusena nähakse?
Kopeerin teksti presidendi kõnest:
"Programmi sihiks on vahendada Eesti ettevõtjate tööpakkumisi ja koostöövõimalusi kõigile neile, kes tahaksid oma oskusi ja teadmisi Eesti huvides kasutada.” 

Talendid koju! ei tähenda ju  ainult seda, et välismaal töötavad, teadmisi ja oskusi juurde saanud inimesed peaksid konkreetselt koju tagasi tulema, vaid aitama Eesti majandust, kultuuri, midaiganes ala väljaspoolt. Oma suhteid, teadmisi, oskusi ära kasutades. Näidata tee Eesti suunas, jagades ka ise oma kogemusi.
Arvan, et Eesti "ajud" voolavad ära peamiselt kogemuste saamise ja oskuste täiendamise, tööolude, aga ka hindamatuse pärast.
Kuhu nad tagasi peaksid tulema? Mida on Eestil neile tagasisaamiseks pakkuda?
Ja äkki neist on välismaal Eestimaale rohkem kasu kui Eestimaal? Äkki hindaks neid nüüd sedakaudu.

Kust siis alustada? Alustaks äkki positiivsest suhtumisest ja tahtmisest aidata, kel võimalik.
 Padi on seal kus kodu, on üks ütlus.

Aga padi pea all ei pea olema konkreetselt Eestimaal.

FOTOJAHT/ illustreeritud tekst

Kui ma mõtlesin selle fotojahi peale, siis haarasin kõigepealt oma mälukaardi ja vaatasin pilte. Puha päikest täis, säramas, loojumas ja maad kummardamas. Olen siis päikesekummardajate sugu. Aga õiget teksti neile piltidele polnud, kui siis järksu meenus mu enda ja Rauli kahasse kirjutatud laulusõnad, mis kolmanda isiku kaudu ka oma viisi  saanud. Mina ümisen seda küll hoopis teistmoodi ja Raul vist omamoodi. 

Heal lapsel mitu viit :)) Ühte viit saab kuulata siit.

Piparmynditee

Minus on peidus
eilne päikeseloojang
sireli lõhn ja
sinu sosin kõrva sees
vedrude laulud
armuteo vaevas
hambajälg padjas
ja piparmyndijälg vees

Sinus on peidus
homne hommik
võõrasemad
su silmade sees
eilased laulud
patsipaelaks
hambajälg kaelas
ja piparmyndijälg vees

Eilses ja homses
päike on peidus
armunud teokarp
sosinad sees
sõrmepõimikus
sirelisurud
sinad ja minad

ja piparmyndijälg vees

Ja teisi illustreeritud pildid leiad siit.

FOTOJAHT/ ETNO

Pikama jututa asume pildiseletajaks.
Esimene pilt on  tehtud augustis Helsingis Zetode kontserdilt. Välkutada ei saanud ja piinlik oli noori poisse pildistada ka ;)). Aga ma loodan, et see muusika, mis sellele pildile kinni on jäänud, kannab justnimelt pealkirja- etno.

Ja kui pääb pidu pääle saama, loulama ja kena olema, vöödakse kulidad välla. Siis on keik kohad ilma rüüpeta röömsaid tüdrikuid täis.

Soome nõiad teevad aga  sellega etno- muusikat.

Jomeneemejelle!

Etnolikke pilte selle lingi tagant.

Ka nii võib päev alata...

Jälle esmaspäev... Viis pikka tööpäeva ees! Aga mitte iga esmaspäev ei hakka selliselt nagu minu hommik täna :)

• Olin olnud pool tundi tööl, kui uks reipalt avati ja meesinimene koos oma järglasega sisse astus. 

Reibas "tere hommikust" kõlas nii valjult ja nii säravalt, et ajas tahtmatult muigama. Ja siis küsib see meesinimene minult: "Tahad ma laulan sulle?"
No mida sa selle peale muud oskad öelda, et kui see on sinu suur ja sügav soov, siis lase aga käia. :))

Ja ta hakkaski kõlaval häälel laulma- roosa panteri laulu, teate küll seda multikat, no vot seda viisi.
Ja mina seisan ja ei oska kohe kuidagi nägu olla...
Loomulikult teeb selline asi tuju heaks. Igaks juhuks küsisin, et kui isiklikult ma seda  "roosa panter süsteemi" peaksin võtma :D. Tõstis käe ja läinud ta oligi...

• Ei läinud kuigi kaua, kui ma kogemata pliiatsid maha viskasin ja neid siis koos allameetrimeestega käpuli korjama hakkasin. Tuleb teine mees-inimene ukse vahele ja hüüab säravalt ja kõlavalt: "No mida termiidid!?"

Ja mida teen mina?! Tõstan laua alt tervituseks käe... :)

• Tulin hetk tagasi koju ja mõtlesin kaunistamiseks meie maja eest pihlamarju korjata, enne kui linnud need ära söövad. Korjan  siis rahulikult  marju ja näen, et tuleb katusepanija mingit rauast kolakat hunnikusse viskama. Vaatab mind säraval silmil ja ütleb: "Tead, seal ladvas on palju ilusamad ja punasemad marjad, mul on tõstuk siin maja ees, tahad ma tõstan sind latva?!

Ja ah, selliste sõnadega polegi keegi veel mulle  külge löödud.
:D
Ei tahtnud ma latva ega  midagi, aga mul on kahtlus, et meie linna vette on midagi segatud...

Tegelikult võiks nad homme ka seda segada :))

FOTOJAHT / KIRJU

Loodusest võiks momendil leida vaat et kõike värve. Aga mina ei taha  suvest lahti päästa ja minu kirju-teema alla tulevad pildid sellesuvistest hetkedest,  erinevatelt randadelt.

Lahti/ Mukkula
Runomaratonil oli puusse naelutud kellegi muusa, vist :)

Lahti / Niemi
Rannas istudes vaatasin vette ja seal seisid värvilised kivid. Kuidagi päris uskumatu, et tavalises rannanurgakeses seisid nii värvilised kivid järvevees. Päikesesära natuke häiris nende pildistamist, aga sellised nad olid.

Ja siis veel pilt juulikuisest väga soojast päevast, kus me Haapsalu lähedal Paralepas randa ekslesime ja sellise kirju tuletorni juurde välja jõudsime.

Kirjusid pilte võib leida ka selle lingi tagant.