Ei olnud.
Vastupidi, inimesel oli hing õitsema hakanud, keset kiirteed ja tahtis seda kellegagi jagada.:)
Noh, kus häda kõige suurem, seal mina ohvrina kõige lähemal...
Temal hea meel, päike paistab, kevad kevad ja veel kord kevad ning tal suur soov, et mina koos temaga Tommi Läntise laulu "Kevät ja minä" kuulaksin.
Nii.... temaga oli siis kõik korras... õitsegu pealegi ja ega mul selle vastu midagi ju pole, olla kaasõitseja. Kuulasin ja astusin samal ajal tööle.
See situatsioon oli midagi nii toredat, et tegi terveks päevaks hea tuju. Carpe diem, just seda me peaks rohkem tegema.
Eile õhtul esitasin oma teisele tuttavale küsimuse, et mis oleks tema kolm esimest "once in the lifetime" asja, mida ta teha tahaks. Vastused olid ümbermaailmareis, teha telekasse üks hit saade ja golfis hole-in- one.
Siis hakkasin enda omi mõtlema.
Üks oleks kindlasti ära käia Firenzes, teine näha täies õites magnoolia puud, kolmas...ma tahaks Harly Davisoniga sõita. No üks veel parem oleks hobusega ratsutama minna. Nii et ma ei oskagi neid kohe pingeritta seada :)
Tegelikult tahaks ka E.Adleri "Armastus Pariisis" raamatus olnud kohad läbi käia, aga ...selleks oleks vaja 7 õiget numbrit laupäeva õhtuks.
Veebruaris, kui olin Londonis ja pidin lihtsalt kompromisse tegema, kuhu minna ja mille eest olen valmis maksma ja et kas ma elan ilma kahetsuseta, kui seal või teises muuseumis ei käi, kontserdipileti eest nii ja naapalju ei maksa. Ikka sama põhimõttega, et kui see olekski sul "ainuke võimalus, kord elus, täna ja nüüd" teha, siis kas kahetsen, kui ei tee.
Ei kahetse, nägin ja kogesin palju, veel rohkem jäi vaatamata, aga juba see oli 1 mu unistusi, et lähen oma sünnipäeval kuhugile reisima. See sai tehtud.
Mingid unistused meil lihtsalt peavad olema, need ei pea olema midagi kolosaalselt suured, üldsegi mitte reisimise või käimisega seoses, kuid ikkagi...midagi "once in the lifetime"... :) Need on just need asjad, mida vanadekodus õnnelikult kaaslastele räägime, aga mitte need kogemused, mida kibestunult taga nutame. :)
Niiet mis on Sinu 3 või enamat "kord elus" / "once in the lifetime" asja?
15 kommenttia:
Üks suur unistus teiste suurte kõrval on, et ma vähemalt pensionilgi olles saaksin reisid nii palju ja sinna, kuhu süda just parasjagu ihaldab. Olla kasvõi mitu aastat jutti ainult reisil...
Selle unistuse realiseerimise eeldustst me täna ei räägi, eks?:)
ehh, ma olen nii igav inimene, et unistan kas ainult reaalsetest asjadest (ja viin need ka ellu)- või siis on mu unistused sellised, et neid võib rahus veeretada, nagunii ei täitu:)
Näiteks tahaks kosmosesse, päriselt. Siis tahaks paar heategevusprojekti läbi viia,aga selleks ma vajan Eesti riigi eelarvet.
Aga mõtle, kui vahva oleks Sul veel Firenzes, õitsvate mangooliapuude alleel HD-ga sõita. Või hobusega. Või hobusega, kes istub HD-l..
ma pole isegi lapsena kosmosesse ega baleriiniks tahtnud... :D õnneks meist mõnedel on sellised hulljulged soovid.
Ei Firenzes ma jalutan piki kitsaid tänavaid, pizza lõhn ninas. Ja siis... ühel hetkel avaneb mu pea kohal üks rõdu uks ja tige naine viskab sajatades:"Andare via!", reisikohvri peaaegu mu jalgade ette... Välisuksest väljub valge särgiga itaallane. Tõstan ta punase T-särgi kividelt ja annan talle...küsides: "Kus siin lähedal võiks olla hea kohvik?" Ja tema... tema ei saa mitte kui midagi aru :)))
Mina unistan kanuu matkale minekust.Harley Davidsoniga ma olen juba sõita saanud. Päris hea fiilingu sain. Igatahes etem, kui Aprilia Pegasoga sõita. Natuke kergem ja käepärasem.Ratsutamisest ei saa aga ka ilmselt üle ega ümber. Kunagi käisin isegi trennis.No siis võiks ju veel Kihnu Virve moodi selle langevarju hüppe ära proovida. Kui tema sai hakkama, ega siis ei tahaks ju viletsam ka olla.Ja kõige viimasemana tantsiks valssi. Pole kunagi saanud seda tantsida nii, et isu saaks täis.
Firenze kutsub tagasi. Jalutama, mitte turismirühma koosseisus mõningaid kohti läbi kappama.
Sõita võiks ka millegagi. Või kellega. Mootorrattad ei tõmba. Kiired autod küll.
Eesliga pole proovinud. Pidi olema põikpäine nagu minagi. :)
Eeee - üks veel?
Elbruse otsa ronida.
Helve: I've always wanted to jump into a Taxi and say: "FOLLOW THAT CAR!" :D
Mina sooviksin ka ümbermaailmareisile minna. Rahulikult mitmeks aastaks kohe. :)
Sooviksin kordki julgeda uisutada vabalt ja kiiresti, ilma kukkumisele mõtlemata.
On ikka naistel unistused. Üks Konn ütleb ka - minul unistusi ei ole! On mõni lihtsam ja mõni keerulisemalt täideviidav soov, aga unistusi ei ole.
Mõni aasta tagasi istusime sõpradega Veskis ja rahuliku laterdamise käigus jõudsime ühisele järeldusele, et kui homme sureks, siis üsna kerge südamega - enam-vähem kõik, mida mõistus on suutnud välja mõelda, oleme ka ellu viinud, igal elualal!:D Nii ongi. Ehk nagu K ütleb - dixi
Konnakene, aga mõtle kui tore oleks sul praegu vähemalt mõne soovi täitjaks asuda... näiteks ulatada oma jalad ärevuses neiule. Sa ju oskad valssi keerutada... ;), ma tean et oskad. Mõtle, õhtust hommikuni välja :) Sa pääseksid lausa jõuluvana asemikku.
Ma arvan, et see ei läheks mitte. Äkki ta tõesti täidaks minu unelmad ja tantsitaks mind hommikuni ja tänutäheks ma suudleksin teda. Temast saaks siis ju prints ja meil polekski enam konna-lendavat konna sätendavate, läbipaistvate ja kergelt murduvate tiibadega. Sellest oleks ju ometi kahju.
Minul üks soov sai eelmisel aastal täidetud - Egiptuses käidud. Aga tagasi tahaks ja seekord veidi teist reitti mööda ja kauemaks...
Austraalia on teine koht, kuhu tahaks. Ja noh, ega purjekaga ümber maailma seilata ka paha poleks :)
HD-ga on sõidetud, päris mõnus oli...
Minu ainukeseks sooviks on külastada Islandit, ja ehk Uus-Meremaad. Aga ma veeretan neid mõtteid rahulikult edasi, sest muidu pole ju enam millestki unistada ;)
Huvitav, et naised unistavad valdavalt reisimisest. Samas, neid unistusi on kõige lihtsam täide viia, osta pilet ...ja mine.
Siis võib muidugi unistada, et "oleks mul miljon eurot".
Mina ka ei oska vahet teha, mis on unistus ja mis tühipaljas soov (vt konna kommentaar)
Unistaks igavesest rahust maa peal? Unistused enamasti ei täitu, eks.
Postitage kommentaar