Ma olen olnud see õnnelik inimene, kelle lähestest on surm kaarega mööda käinud. Kuni... rohkem kui poolteist kuud tagasi suri täiesti ootamatult ja "püstijalu" mu väga hea sõber, inimene kes oli mulle väga väga tähtis.
Ta tõusis ühel konverentsi õhtusöögilauast püsti, astus kaks sammu ja varises kokku. Lihtsalt.
Tänase päeva seisuga olen üle elanud kolm erinevat "arvamust" tema surmast ja süüd sellele ikka veel otsitakse.
Ega see põhjuse väljaselgitamine inimest tagasi too, aga kõige hullem on teadmatus. Kui inimene on terve, spordib, sööb tervislikult, ok, on olnud köhas nohus jne.. aga plaks ära sureb on... On kurb, jube, ahastav.
Samamoodi imelik oli tema surmast teada saamine. Käisime kontserdil, seejärel leppisime kokku, et paari päeva pärast, peale konverentsi ta helistab, aga mittekuimidagi enam temast ei kuulnud...kuni lugesin.
Kui käisin tema sõbraga, kes ametilt psühholoog on, rääkimas, käisime korda-mööda läbi neid tundeid ja seda teadmatust. Surm on ebaõiglane. Eriti ebaõiglane on see inimesele, kellel jäi nii palju asju pooleli siia maailma.
Nüüd me siis elame tema surmajärgset elu. Surm õpetab, õpetab seda, et homset ühel päeval lihtsalt pole. Lihtsalt ei ole.
Minu ellu on tulnud seoses tema surmaga neli tema sõpra, ajakirjanikku, kellega me üksteist edasi tõukame ja teineteisele temast häid mälestusi kirjutame.
Juice laulis, että "elämä on kuolemista...", aga elu on ka elamist, meile kes me siinpool veel kõnnime.
Elu kulgeb, kurat võtaks, isegi kui maailm variseb kokku. Kurbusel ei ole ettekirjutatuid mustreid, igaüks elab kaotuseid omamoodi läbi. Mina ka. Täna ma juba isegi naeratan ja naeran.
Häid inimesi on siin ilmas kindlasti palju, mõnedega neist on au kohtuda.
Tema oli üks neist.
................. Kirjutasin talle mälestuseks sellise teksti.........
Friends forever what ever happens, niin sä usein sanoit. Miten sanat saavatkaan eri merkityksen, kun lausuja on vaihtanut maisemaa.
Ystävä hyvä, ei sun olis kannattanut niin radikaalia maisemanvaihdosta tehdä, vaikka joskus työvuorolistoja vääntäessäs näin uhkasit.
Kuka mua nyt mentoroi tässä maailmassa?!
Kuka mun kanssa nyt väittelee maailman menoista ja musiikista, lehtien sisällöistä, ulkoasuista ja otsikoista?
Kuka mulle nyt sanoo: ”Tiedätkö muuten...” (ja ennen kun ehdit lopettaa lauseen, ehdin tuntea itseni koulutytöksi ryppyyn vajonne...ine polvisukkineen tekemättömien läksyjen vieressä).
Oh, Sä tiesit niin paljon, Sä opetit mulle niin paljon!
”Ei kun nyt hiljaa...kuuntele...nyt. Ah mitkä sanat! Tiedätkö tän laulun tarinan?” sait mut usein hiljaiseksi.
No en mä tiennyt puoltakaan niistä tarinoista, mutta Sun ansiosta kasvoi mun maailma suuremmaksi ja moni muusikko historioineen tuli mun elämään. Paljon muutakin.
Mä en hyväksy sitä, etten enää kuule sun viittä peräkkäistä ”ei” sanaa (mitkä olivat ihan kuin sun puhetuotemerkki), kun olit asiasta eri mieltä.
Mä kaipaan niitä herkullisia keskusteluja, jotka loppuivat usein sanoilla: ”Miksi sä et kirjoita meille, miksi sä kirjoitat muille?!”
En mä pystynyt, vaikka pienehkön lupauksen annoin, että ehkä joskus... Anteeksi.
Enkä uskaltanut, kun vieressä istuu kirjoittaja suurilla kirjaimilla.
En halunnut vaan lapioida sanoja riviin. Sun tekstit olivat helmiä silmille, niissä oli ”sitä jotakin”... minun...lumeen uupuvia sanoja.
Viimeksi kun nähtiin seistiin jonossa. ”Ei ei ei, mitkä jonot, väliaika loppuu ennen kun saadaan lasi käteen. Tästä mä kyllä kirjoitan lehteen!” ja sä seikkailit jonosta toiseen. Kärsimätön sielu, niin kun itse sanoit olevasi. Sitä kirjoitusta ei sitten tullutkaan...
Ei, mä en pysty hyväksymään Sun kuolemaa. En pysty hyväksymään että maailmasta lähtee ihminen, joka oli intoa ja haaveita täynnä.
On niin väärin lukea Sun nimi sanomalehden väärältä sivulta.
Ystävät ovat polttomerkki sydämessä.
Ja me jatketaan näitä keskusteluja, vaikka ne valitettavasti pidetään nyt level 2:lla, toisella kanavalla, missä poppikoulu ei soi.
Oli etuoikeus tuntea Sut
I miss U
”Niin kauan kuin nimesi lausutaan – elät.”
0 kommenttia:
Postitage kommentaar