Mõni nahk on karvane, mõni sile. Mõni pääseb pärast surma kellegi tuharalihaste toetajaks, mõne peal lüüakse rütme. Kui inimest võiks pärast surma nüljata, kuhu tema nahk kõlbaks? Ka trummiks või tumbaks ehk käekotiks? Elu pole mitte ainult julm, elu on teate täitsa persest. Mõne koha pealt. Ja mitte ainult nii mõne.
(ma ei kuulu mingisse green ega blue ega redpeace´sse, loomi söön ka)
AGA mu paksu naha vahele puges üks inime, kes täiesti ootamatult suri. Ja ma olen mõelnud viimasel ajal palju sellest, miks mõni asi läheb nii nagu läheb. Mõne asja koha pealt olen ma paksu nahaga, teise koha pealt poleks mul nagu nahka ollagi...
Seekordsed pildid sellised. Karvane nahk siledas nahases peos ja Jaana Parkkila käte läbi said nahast sõnad.
