FOTOJAHT/ PEIDUS POOL

Kui ma oleksin lind, kala või konn, näeksin  neid pildistatuid objekte eri perpektiivist. Perpektiivid aga annavad  võimaluse näha seda, mida näeb lind, kala või konn.
Me näeme ainult pilvede kõhtusid ja jää selga, ega märka kõrgustes olles, milline mets kasvab kahe kivi vahel. Ometi on neil olemas ka see teine pool. Sellesse peab laskuma või lendama.
Umbes nii ma mõtlesin neid pilte siia laadides.

Kevad.
Maa näitab oma peidus poolt.
Vahel on tunne, et tahaks vastutulevaid kallistada. Hoiatage neid minu eest! :))

 

 

Teised jahtijad on selle lingi taga peidus.

FOTOJAHT/ METSA ALL

Milline vaikus on metsa all, või tegelikult, millised hääled on metsas! Kui jaksad kuulata. Peatuda hetke, kükitada või istuda ja olla...
Mõelge milline saatus on puudel... Nad peavad elama sel kuhu neid kasvama on pandud või kuhu tuul vm on nende seemne viinud. Isegi kui nad seal kasvada ei tahaks. Teinekord elama kõrvuti  teise puuga, kes talle üldse ei meeldi. VÕI vastupidi, teinekord on nad saanud kas inimese vm abil omale kõige soodsama kasvupaiga. Lillede ja maaga. Ja lõpus...  hea õnne? puhul veel tuleb neist miski...tool, sein, katus, põrand, kauss...või soojus vms.

Kui jõuan täna ühes metsas käia, lisan õhtul siia veel ühe pildi/ pildid. Seniks teiste leide selle lingi tagant.

...........................
Päevane jalutuskäik  Lanu pargis . Need skulptuurid seisavad seal suurte puude ja linnulaulu all.

FOTOJAHT/ RIST

Seekordse fotojahi tarvis käisin sõna otses mõttes ristiretkel ja otsisin  midagi uut, just sellesse päeva jäävat. Eilne päev oli ilus, aga tuul tahtis suu avamisel soolikates taifuuni korraldada. Ja mina veel mõtlesin, et võtan raamatu kaasa, loen esimesi kevadisi lehti, aga hea et kaamera käes püsis... Paari pildi järgi oli hea jälle fotomälus sorteerida :)

 

Suma

 Vesijärven rannas, koht kus ma käin maailma peale karjumas ;)

Eile oli Mikael Agricola päev

 

See pilt on võetud ükspäev läbi, häbi-häbi, pesemata akna, aga seda valguse halo ja suitsu taevast ristmikku ei saanud  kuidagi pildistamata jättä.

Lõpuks väike trummipõrin seekordsele jahile. Meid kõiki läbib nähtamatu ristmik- põhi, lõuna, ida, lääs. Meid kõiki siia fotojahi alla tuleb neljast ilmakaarest.

Teised jahtijad leiad siit ja kes soovib kaasa lööma hakata, siis ei muud, kui kaamera kätte ja pilte tegema ning lingitama. Reeglid leiad Fotojahi päevikust, teemad samuti.

Lihtsalt niisama, mina ja mu ettekujutused

Ma ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, kui sul on vilgas fantaasia. Mul on.
Ma oskan suurepäraselt ette mõelda ja - kujutada situatsioone, mis tulemas, panna oma ettekujutusse inimesi ja nende käitumist, nende elusituatsiooni jne. Rääkimata sellest, et ma fantaasiarikkalt möödunut analüüsin /keegi ei armasta mind ! ;P :))/ .

Kõik ei ole alati nii nagu ma olen mõelnud. ÕNNEKS!

 Ma olen näiteks väga elavalt ette kujutanud, kuidas elab mu töökaaslane. Et tal on kaks last ja elab kuskil ridaelamus, teatud linnaosas. Pärast selgus et tal pole lapsigi, mehest rääkimata ja kortergi ühetoaline. Aga ta oli nii pereema olemusega! :)

Mõni aeg tagasi pidin ühe ametikäiguga seoses tutvuma ühe mehega. Tema nimi oli selline väga vana-aegne. Ja mina muidugi kujutasin kohe ette, et mu ette tuleb seisma suuuuuur vana mees, selline vana kooliõpetaja olemusega ja eriti kujutasin ma ette, et tal on suured käed. :) Kui kohtumise kellaajal tuli ukse vahele üks meeskodanik ja ütles, et te ootate vist mind, pidin ma peaaegu ütlema, et ei, me ootame kedagi teist. Ta oli siis täiesti tavaline! Täiesti normaalse pikkuse ja olemisega tavaline mees, aga mitte mingi bassihäälega rahulik ja nurklik  kaardikepiga mees. Pool meie kohtumise ajast käisin  mõttes läbi seda ettekujutuse murenemist. Ega ma tegelikult ei pettunud, aga mitu minutit mõtlesin, et kui palju mõjutab inimese nimi fantaasiat.

Ja ega ma ainult inimesi ja situatsioone ette kujuta. Töökaaslasel on koer ja ma olen ta koera oksendamistest,  söömismeeldivustest ja jalutuskäikudest mitusada lugu kuulnud. Minu ettekujutustes oli see koer  suur kuldne retriiver Boris, kes uljalt karvad hulmudes oma perenaise kõrval astub. Läksin siis mõni päev tagasi töökaaslasele külla ega  julgenud uksest  sissegi minna, sest mine sa tea, mitu kilo liha vähem ma pärast kaalun. (tegelikult oleksin sel puhul koerale tänulik olnud ;))
Tuli siis kuts.
Selline pisike siniste kõrvadega madal põrandamopp, liputas saba ja tahtis kohe sõbraks saada. Ja mu ettekujutise Boris oli kahanenud sadu kordi!

Ja kõik need järelfantaasiad, kus ma olen mõelnud, et millise mulje endast jätsin jne... nendest piinadest parem ei räägi. :) Pluss need ah, sellest ei tule ju mittekuimidagi ja "pitäkää tunkkinne!" ettekujutused. Oh, ma millegipärast  väga loodan, et ma pole ainuke eksemplar oma haige fantaasiaga :)))

Palun luba, olla õnnelik

Kõigil peab minema halvasti, siis kuulud massidesse ja oled ühiskonna poolt  heaks kiidetud liige.

Elame üleüldise vingumise ajastul, kus kellelgi ei tohi hästi minna ja keegi nagu ei tohikski õnnelik olla. Välja arvatud just armunud, aga neilgi lubatakse õnnelik olla vaid hetke, sest õnn ju nagunii  ei kesta ja nagunii...

Mitte keegi ei julge avalikult olla uhke oma saavutuste üle, mitte keegi ei julge öelda avalikult, et on õnnelik.
Muidu sa ei kuulu hulka, sa oled kas kergelt põrunud, loll, haige, kuulud kindlasti Keskerakonda, hakanud usklikuks või on sul mingi muu raske arengupuudus või arengupeetus. Meie ajastul on õige areng vingumine, rahulolematus.

Ma ei saa aru miks?!

See, et sul on raske ja oled väsinud, masendus hiilib kohe ja varsti, on stress, isegi kui päris hästi jaksad;  on vähe raha, isegi kui seda on palju; abikaasaga pead olema raksus, isegi kui pole;  taevast lendab alla mingit imelikku ollust, ja kui mitte täna, siis homme; tööpuudus ähvardab, isegi kui firmal läheb hästi jne jne. Seda kõike me julgeme külvata enda ümbere, sellest kõigest me oleme nagu kohustatud rääkima, aga seda, et on palju asju mis on hästi, seda ei julge keegi öelda, või kui, siis väga tasakesi ja pimedas toas, omaette.

Aga ma ei taha elada vinguvas ühiskonnas! Vingumine on nagu nakkushaigus, mille tühistuseks on morn maailm, kus kõigil läheb halvasti.
Ma ei tea, kust inimesed on võtnud mingid nähtamatud ühiskonna normid, kus peab olema teatud kallidusega auto, mööbel, riided, korter, töökoht, reisid jne jne. Ja kui sa nendesse ei mahu, siis su lausedki algavad, noo, ega me ei ela nii nagu muud... pooltoonise häälega. Miks!? Kes ütles, et peab, kes ütleb, et peab tegema nii nagu naaber, olema naabrist parem???
Ma olen kuidagi väsinud sellest ühiskonna vingumisest ja tuli selline  Eugène Delacroixi maalingu- La liberté guidant le peuple, tunne :)))


Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule.  Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Millised traditsioonid on kõige rohkem muutunud?

Maailm muutub kogu aeg ja meie koos nendega, see on  klišee, aga tõsi.

Olin äsja ühe näituse korraldaja, mille teemaks mäng ja mänguasjad ennevanasti. Kui palju huvitavaid jutte sisaldas endas mistahes ese sel näitusel! Kõigil esemeid toonutel oli oma ajalugu rääkida.
Kui vaadata selja taha, kasvõi oma lapsepõlve, siis meie elu on väga palju muutunud ja ma ei arva et halvemaks.
Inimkond on oma elu kergemaks teinud ja seoses sellega muutunud ka elukvaliteet. See on tore, samuti ka see, et meie pärandis hoiavad end püsti samad traditsioonid ja kombed.

Millised traditsioonid  ja pühad on siis kõige rohkem muutunud?

 Võtame mõned näited. Pulmad, sünnipäevad, matused, suguvõsa kokkutulekud, jõulud.
Enne olid pühad ja kombed väga tihedalt seotud kirikupühadega ja on seda praegugi, kuid... see tagamaa on jäänud ajalukku. /võib-olla mul pole õigus, aga tundub vähemalt nii/ Näiteks väga harvad meist toovad nelipühade ajal kased tuppa või mõtlevad miks munadepühade ajal värvitakse mune ja käivad sel ajal kirikus. Mardi- ja kadrijooksmise traditsioon on samuti hävimas. Mõnes mõttes kurb.

Ma arvan, et kõige rohkem on muutunud traditsioonide sisu. Milliste siis? Jah, mingi sama punane lõng käib  veel tänapäeva ja ajaloo läbi, aga veel rohkem hüütakse, aga meie teemegi hoopis nii, palju põnevamalt. Näiteks pulmad ja sünnipäevad. Milline pulm on enam see sooja kartuli ja süldiga pidu, kus titte teki sisse pakiti? Või sünnipäev kartulisalati viineritega?
Ma arvan, et nende kahe komme ongi kõige rohkem muutunud.
Kõige vähem ehk aga on muutunud matusete traditsioon, kuigi tuhkamine ja tuha raputamise/ matmise traditsioon on juurde tulnud ja  pisut on muutunud ka matusepeod. Vähemalt mina pole kuulnud, et keegi mingit actionit a´la kirst helikopterisse ja siis haua kohal mütaki alla lasknud vm oleks.
Samas on meile mujalt maailmast palju uusi tähtpäevi juurde tulnud ja neist ma olen veidi skeptiliselt ka kirjutanud.

Nüüd aga küsimus. Mis on teie arvates traditsioon või püha, mis on kõige rohkem muutunud?

Millest ei kirjutata, seda pole olemas...

Seda mida sõnadega sulle ette söödetakse, seda sa silmadega sööd. Nii võiks ükskõik millise meedia kohta öelda. Meedia vahendab tõtt ja kui millestki kirjutatakse, siis nii see ka on ja kui sellest ei kirjutata...siis seda niiku polegi.
Miks selline mõttekäik?
Alles see oli kui  kõik värisesid seagripi ees, enne seda oli olnud linnugripp, suu- ja sõrataud, töötus ja masu (ei ole mingi koledusjärjestik vm).  Ei julgetud reisida, süüa, linde koduaeda päästa, midagi osta. Iga päev vaadati hirmuga suureneivaid numbreid.
Kas enam neid asju polegi või?
Vale, on, aga meedia ei käratse neist uudistest enam nii palju ja inimese meel lebab. Pealkirjad ei karju enam suurelt GRIPP, MASU, või midagi muud ajudesse maavärinat tekitavat.

Ma ei arva, et me meedia peaks ainult ilusatest asjadest kirjutama ega seda, et peaks paanikat tekitama.

Huvitav siin on hoopis inimese meel.

Inimese meel puhkab, sest temani ehk jõudev koledus ei kiratse ridades. Samas see asi ei kao, mis on kole või muidu ebakindlust ja  hirmu tekitav, ka tappev.
 
Mõtlesin, et kas tänapäeval  oleks võimalik korraldada selliseid valimisi, kus absoluutselt ühtegi reklaami ega uudist ei kirjutataks ja massides ei kõnniks nummerdatuid inimesi. Keda inimkond valiks riigikokku või presidendiks "tagasi ürgajal"? Milline mehhanism, ilma meediata, tõstaks need inimesed otsustetegijateks.
Mõtlesin mis mõtlesin, aga häälest ja rusikast kangemat ei leidnud. Kipub suletud ringiks minema.
Ürgajast tänapäeva eraldab ainult kirjaoskus ja raha. Aga inimese meelt pole miski karastanud, inimene elab endiselt oma meele vangis, kuigi võiks juba sajandeid kestvatest sõnadest sorteerida välja selle, mis tähtis.

Surma ees oleme me kõik võimetud

Ma olen olnud see õnnelik inimene, kelle lähestest on surm kaarega mööda käinud. Kuni...  rohkem kui poolteist kuud tagasi suri täiesti ootamatult ja "püstijalu" mu väga hea sõber, inimene kes oli mulle väga väga tähtis.

Ta tõusis ühel konverentsi õhtusöögilauast püsti, astus kaks sammu ja varises kokku. Lihtsalt.
Tänase päeva seisuga olen üle elanud  kolm erinevat "arvamust" tema surmast ja süüd sellele ikka veel otsitakse.
 Ega see põhjuse väljaselgitamine inimest tagasi too, aga kõige hullem on teadmatus. Kui inimene on terve, spordib, sööb tervislikult, ok, on olnud köhas nohus jne.. aga plaks ära sureb on... On kurb, jube, ahastav.
Samamoodi imelik oli tema surmast teada saamine. Käisime kontserdil, seejärel leppisime kokku, et paari päeva pärast, peale konverentsi ta helistab, aga mittekuimidagi enam temast ei kuulnud...kuni lugesin.
Kui käisin tema sõbraga, kes ametilt psühholoog on, rääkimas, käisime korda-mööda läbi neid tundeid ja seda teadmatust. Surm on ebaõiglane. Eriti ebaõiglane on see inimesele, kellel jäi nii palju asju pooleli siia maailma.

Nüüd me siis elame tema surmajärgset elu. Surm õpetab, õpetab seda, et homset ühel päeval lihtsalt pole. Lihtsalt ei ole.
Minu ellu on tulnud seoses tema surmaga neli tema sõpra, ajakirjanikku, kellega me üksteist edasi tõukame ja teineteisele temast häid mälestusi kirjutame.
Juice laulis, että "elämä on kuolemista...", aga elu on ka elamist, meile kes me siinpool veel kõnnime.
 Elu kulgeb, kurat võtaks, isegi kui maailm variseb kokku.   Kurbusel ei ole ettekirjutatuid mustreid, igaüks elab kaotuseid omamoodi läbi. Mina ka. Täna ma juba isegi naeratan ja naeran.
Häid inimesi on siin ilmas kindlasti palju, mõnedega  neist on au kohtuda.
Tema oli üks neist.


................. Kirjutasin talle mälestuseks sellise teksti.........

Friends forever what ever happens, niin sä usein sanoit. Miten sanat saavatkaan eri merkityksen, kun lausuja on vaihtanut maisemaa.

Ystävä hyvä, ei sun olis kannattanut niin radikaalia maisemanvaihdosta tehdä, vaikka joskus työvuorolistoja vääntäessäs näin uhkasit.

Kuka mua nyt mentoroi tässä maailmassa?! 

 Kuka mun kanssa nyt väittelee maailman menoista ja musiikista, lehtien sisällöistä, ulkoasuista ja otsikoista?
Kuka mulle nyt sanoo: ”Tiedätkö muuten...” (ja ennen kun ehdit lopettaa lauseen, ehdin tuntea itseni koulutytöksi ryppyyn vajonne...ine polvisukkineen tekemättömien läksyjen vieressä).
Oh, Sä tiesit niin paljon, Sä opetit mulle niin paljon!
”Ei kun nyt hiljaa...kuuntele...nyt. Ah mitkä sanat! Tiedätkö tän laulun tarinan?” sait mut usein hiljaiseksi.
No en mä tiennyt puoltakaan niistä tarinoista, mutta Sun ansiosta kasvoi mun maailma suuremmaksi ja moni muusikko historioineen tuli mun elämään. Paljon muutakin.

Mä en hyväksy sitä, etten enää kuule sun viittä peräkkäistä ”ei” sanaa (mitkä olivat ihan kuin sun puhetuotemerkki), kun olit asiasta eri mieltä.
Mä kaipaan niitä herkullisia keskusteluja, jotka loppuivat usein sanoilla: ”Miksi sä et kirjoita meille, miksi sä kirjoitat muille?!”
En mä pystynyt, vaikka pienehkön lupauksen annoin, että ehkä joskus... Anteeksi.
Enkä uskaltanut, kun vieressä istuu kirjoittaja suurilla kirjaimilla.
En halunnut vaan lapioida sanoja riviin. Sun tekstit olivat helmiä silmille, niissä oli ”sitä jotakin”... minun...lumeen uupuvia sanoja.

Viimeksi kun nähtiin seistiin jonossa. ”Ei ei ei, mitkä jonot, väliaika loppuu ennen kun saadaan lasi käteen. Tästä mä kyllä kirjoitan lehteen!” ja sä seikkailit jonosta toiseen. Kärsimätön sielu, niin kun itse sanoit olevasi. Sitä kirjoitusta ei sitten tullutkaan...
Ei, mä en pysty hyväksymään Sun kuolemaa. En pysty hyväksymään että maailmasta lähtee ihminen, joka oli intoa ja haaveita täynnä.
On niin väärin lukea Sun nimi sanomalehden väärältä sivulta.

Ystävät ovat polttomerkki sydämessä.
Ja me jatketaan näitä keskusteluja, vaikka ne valitettavasti pidetään nyt level 2:lla, toisella kanavalla, missä poppikoulu ei soi.

Oli etuoikeus tuntea Sut
I miss U

”Niin kauan kuin nimesi lausutaan – elät.”

 

FOTOJAHT/ ÜKS TEISE SEES

Kui hakata mõtlema siis asju, mis on üks teise sees või üksteise sees on palju. Momendil ma tahaks, et üks igavesti hea must kohv oleks mu tassi sees. Selline, mida saab Londonist kuskilt tänavalt mingi X market place´i lähedalt.  Üle hulga aja peatas mind lõhn ja kohe nii, et ma ei suutnud vastustada ja teate, see oli lihtsalt ülivõrdes hea kohv! .Sellega seoses tuli mulle meelde, et ma olen Londonis espesiaale teinud  pildi fotojahi jaoks. Nelson´s ship in bottle, häda oli anult see, et mina olin maas ja tema oli taevas koos oma pudeliga. Kolmas  pilt on Hollola Pirunpesäst. Suur suur kivi on vajunud või veerenud kaljude vahele. Neljas  aga .... kui see sealt veerema uuesti hakkaks...

Teiste jahtijate pilte näeb siit.