Järgnevad hüppelised mõtted, mis kogutud endasse 27.10.2011 Helsingi raamatumessil.
Tegelikult mul ei olnud plaanis Raamatumessile minna, aga hall hommik, milles peidus järgnevate tundide plaanitus ja eelmisel õhtul loetud Raamatumessi kava, said mulle elu sisse. Ja takkajärgi targana võin end selles otsuses ainult õnnitleda.
Kui mina kohale jõudsin, oli avamine juba toimunud, aga kella 12 algavale president Ilvese raamatutuvustamisele, kus vestlesid president Toomas Ilves, Aleksander Stubb ja Anna Iivi Masso, jõudsin ma rohkem kui hästi.
Enne aga olin tõestamas fakti, et blogi kirjutamist hinnatakse Soomes.
Jõudsin kohale hetkel kui jagati Suomen Messusäätiö tunnustust
"Rakkaudesta kirjaan"
(Armastusest raamatu vastu)
blogikirjutajatele.
5000.- € suurune tunnustus jagati sel aastal viieks osaks, viiele blogikirjutajale. Blogikirjutajatele, kes on oma blogides kirjutanud arvustusi raamatutest.
Blogid on endiselt moes, neid lingitatakse ajalehtede "külge", neist kirjutatakse ajakirjades ja lehtedes.
Samas vaatan silmad suurena Eesti meediat, kes tegutseb vastupidiselt muule maailmale. Enam ei näe ma ühegi online väljaande küljes linke viitega blogidele.
Kelles viga?
Kas selles, et pole mida lingitada, või selles, et meedia on võtnud vastu mingi otsuse mitteaksepteerida blogisid?
Loomulikult on ainult ühte valdkonda käsitletavat blogi kerge auhinnata või lingitada, aga näiteks Soome online ajalehtede servades on palju blogisid, kus kõigest ettejuhtuvast kirjutatakse. Lehed lausa kutsuvad oma lehe alla blogisid tegema.
Mida rääkida T.H.Ilvese raamatust "Omalla äänellä", mida olen jõudnud lugeda alles 68 lehekülge.
Vestlus sellest raamatust ei kajastanud mitte ainult raamatut, vaid libises üle mitmest teemast, milles poliitikal oli loomulikult suur osakaal. Mind aga paelus selles vestluses osalenute mõnus teineteise mõtteid ja piire kompav atmosfäär.
Samas pani mind näiteks jutt jõulust ja sellest, kuidas see jagab mandri- ja lõunaeurooplased erinevaks Põhjamaades elavatest inimestest, otsima just seda kohta raamatust ruttu üles.Huvitav tähelepanek.
Raamatust veel nii palju, et kirjutan kahe käega alla presidendi mõtteid identiteedist, õppimisest, vabaduse piiramisest. Me muutume ja meiega koos ka ajalugu.
Huvitav lugemine jätkub.
Ja lisaks selle- mul on nüüd ka presidendi ja Iivi Anna Masso autogrammid raamatus. :)
Kuna selle aastane raamatumess oli pühendatud Eestile, siis Eestit leidis igast nurgast. Lisaks muusika ja toidu- ja veinimessilt, mis toimus samal ajal.
Korraldajate miinuseks- olgugi, et kõik oli ilusasti kaardistatud, oleks võinud hallis olla viidad, kus miski nurk asub a´la "Aleksis Kivi","Mika Waltari" jne lavad, kus asub Eesti Must kuubik. Ei oleks pidanud kaardiga nagu eksinud orienteeruja seal kõndima. Kuigi paar korda sinna-tänna kõndides, jäid need nurgad juba meelde.
Eesti toidumessil esitlejad oli väga sümpaatsed, õiged inimesed neid tooteid esitlemas. Inimesed, ostke kapsamahla, see pole nüüd mingi kinnimakstud reklaam, aga see oli väga hea, lisaks kasulik ka.
Kahju et seda siin ei müüda.
Eesti muusikat oli hea kuulata. Vabandan oma ebakompetentsust, mis õnneks nüüd paigatud sai. Ewert and The Two Dragons, (mis mulle oli täiesti uus tutvus), on ju lihtsalt super!
Siis veel natuke ühest raamatust.
Eveliina Talvitie on kirjutanud raamatu
"Mies joka halusi olla asia", raamat Matti Vanhaneni elust ja tema suhtest meediaga, poliitika ja poliitiku vaatevinklist. Risto Uimonen, kes osales selles raamatu tutvustamise vestluses, soovitas võtta poliitikutel, kel tihe suhe meediaga, omale nõustajad, suhtekorraldajad. Selle peale ütles Vanhanen, et ta ei näe selleks põhjust. "Meil siin Soomes.., me poliitikud oleme alati toimetajatele kättesaadavad ja ma ei tahaks seda piirata."
Nii ütleb mees, kes on vähemalt kolm , kui mitte rohkem kordi "sama posti otsa sõitnud" ...
Nõustun Uimoneniga, oleks viimane aeg seda teha.
