Miks ma sellele meemi peale üldse tulin. Käisin poes ja tõdesin fakti, et ma ostan pidevalt samu asju, ma võin peaaegu kinnisilmi poes käia ja oma korvi sedasama igapäevast kraami täis saada. Samad vorstid, samad juustud, sama valmistaja leib jne.
Aga ma ei taha enam! Samas vaatavad riiulitel vastu sellised umbusklikud pudelid ja purgid, vaatavad isegi kutsuvalt otsa, aga käsi ei tõuse neid millegipärast ostama. Miks? Võiks ju.
Ja siis tulingi sellisele mõttele, et vähemalt kord kuus ostan midagi uut, mida sellist, mida varem pole ostnud. Midagi mis justnimelt minule on uus ja kirjutan sellest.
Kutsun ka teisi sama tegema!Ja niipalju veel, et retsepte on maailmas miljoneid, uusi ja veel proovimata, need kuuluvad eri kategooria alla.
Meemi reeglid siis järgmised:
1.osta Sinu jaoks mingi uus maitseaine, toit, jook vm.
2. julge seda ka maitsta :)
3. kirjuta blogisse arvustus, kuidas maitses, kas vastas hinnale, kas soovitad seda ka teistele jne. Teised võivad sinu eeskujul kas sama asja osta või oma maitsemälust kaasa hüüda või olla ostmata.
4. osta vähemalt kord kuus midagi uut, samas võid seda ka rohkem kordi teha.
5. viita ja kutsu blogisõpru sama tegema
Kuna asi selline pidulik ja puha, alguse asi ja vajab tähistamist, siis liikusin oma esimest uut ostu pudelirivist otsima. Pikas reas jäi kohe silma hoopis erinev ja väiksem siidripudel. Selline natuke vanaaegse rohupudeli näoga. Silt oli ka kutsuv, ikkagi prantsuse keelne, millest tuhkagi aru ei saa.Niisiis esimene uus maitsetutvus on mul Loic Raisoni siider. 25 cl, 4,5% ja hind 2.08€
Kodulehekülg neil siis siin.
Ootused olid kõvad.
Peale korgi avanemist tekkis minus millegipärast ettekujutus ühtest vanatädi Theresast, kel oli suur õunapuuaed ja kes armastas õuntest veini ja siidrit valmistada. Kuna ta oma harrastust ei armastanud reklaamida, peitis ta oma reumarohupudelitesse ümbervillitud siidripudelid puukuuri, puuriida taha. Siis ühel aastal, arvan et see oli 1923, nii seisis pudelil, suri see tädi ja tema sugulased leidsid tohutul hulgal siidripudeleid puukuurist ja kuna nad ise ei jaksanud neid kõiki ära juua, panid need müüki. 10 pudelit toodi Soome ka ja sellest ühe ostsin mina ära.
Kui avad korgi, tõuseb sellest pudelist välja vana puukuuri lõhn. Just selline, et esimese hooga tõmbad pea automaatselt tagasi. Lased siis tädi Theresa hinge pudelist välja ja võtad ettevaatlikult ühe lonksu. Maitse on täpselt seesama. Puukuur mis puukuur, pisut käärinud õuntega.
Kahju hakkas, endast, rahast ja tädi Theresast.
Nii ilus mõte oli pidulikult meemi alustada, aga pidin vägisi pudeli tühjaks jooma. Ega siis raha niisama ka raisku lase.
Niisiis Sina, kes sa tahad tunda, kuidas maitseb pisut käärima läinud õuntega puukuur, osta seda kindlasti. Mina enam ei osta :).
Aga nüüd jään ootama, mida huvitavat teie endale poest ostate. :)
Kas oleks võimalik, et kirjutate alla kommentaari kui te arvate, et tulete oma maitseelamusi jagama! Siis tean teie blogisid kiikamas käia. Aitäh!
8 kommenttia:
Lahe ettevõtmine :) Ma ka ostan ainult tuntut-tuttavat, seepärast on mul raske osa võtta, sest see, mida mina eksperimendi korras ostaks, on teistele kindlasti juba tuttav maitseelamus ja tekitaks imestust-üllatust. Näiteks pesto... ma pole seda ise kunagi ostnudki, aga külmkapis juba teine (kingitud) purk. Tasapisi harjutan, ja juba meeldib :)
Ehk peaksid seda siidrit veel korra ostma, need peened maitsed tahavad ehk harjumist?
Aga ma käin edaspidi silmad lahti ja ei häbene näidata, et ma tavaliselt selline konservatiivne olen :P
vot selles ei pea küll nüüd miskit ala-või üliväärsust tundma, kui on või pole miskit maitsenud ja teised seda juba on. selles see asi ongi, et teised saavad omi kogemusi siis sama asja kohta jagada. mina ka pole pooli asju söönud. nüüd kui see välja on kirjutatud,annab see nagu pisukese kohustuse oma maitseelamusi rikastada. :) pealegi kusagil mujal elavad inimesed toovad kindlasti oma värvi veel sellesse meemi :)
osalema aga!
See on sedavõrd huvitav ettevõtmine, et sõida või sellepärast linna toidupoodi.
Viimane muutus söögilaual oli tavalise valge suhkru vahetamine roosuhkru vastu. Vahest moosikeetmiseks liiga krõpsu hinnaga (eriti kui mõni seda keedab terve keldritäie), kuid tees, kohvis ja tütre pudru peal on super. Mitte, et ma arvaks, et see on tohutu "avastus" :). Uute asjade ostmine on väga huvitav, rutiinilõhkuv ja toidu puhul pole ka majanduslik kahju tohutu kui see ei maitse. Väärt ettevõtmine.
Tohutult tore ettevõtmine:)! Kindlasti ühinen mingil hetkel.
Nääh! Täitsa läks meelest poes käia. Homme.
Ma sõin eelmine kuu esimest korda elus kastaneid. Päris õiges kastani l'upsetamise ahjus küpsetatuna ja peab tunnistama, et need olid kuidagi sellised kuivad ja pisut üleküpsenud kartuli maitsega. ütleks et nende peale tormi küll ei jookseks.
huvitav oli siiski ära proovida.
itaallane kes neid tegi ütles, et koori korralikult ära, muidu maitseb nagu mees :)) küsisin, et kas neist miskit muud ka tehakse, mingit võidet, aga peamiselt süüakse ikka selliselt küpsetatult.
nüüdse köögikultuuri juurde kuuluvat muide just erinevate suhkrute ja soolade kasutamine. mul on endiselt kolme soolaga köök, meresool, peensool ja herbamare. Suhkruid kolm-neli- tavaline kristallsuhkur, tarretissuhkur, moosisuhkur, tuhksuhkur. peamine rõhk on ikka kristalli peal :) pruuni suhkrut kasutan kohvikutes. huvitav oleks muid ka proovida.
Nii tore idee! Pean nüüd poes teise pilguga ringi käima ;)
Postitage kommentaar