Vaatasin poodi sisenedes paari inimest kes lihtsalt seisid koridoris. Nad ei teinud mitte kui midagi, lihtsalt seisid, rääkisid elavalt omavahel. Ja ometigi oleks ma võinud kihla vedada, juba kaugelt vaadates, et need on meie suure naaberriigi kodanikud.
Neist möödudes sain sellele kinnituse. Ei, nad ei häirinud mind, mul pole nende vastu midagi jne., aga samas selline otse diagnoos sai mind mõttele, et kui selgelt on rahvus nähtav.
See, miks me mõnede maneeride ja käitumiste peale õlgu, kulme kehitame, tähelepanu osutame või mõni asi ärritab, on tegelikult väga proosalise asi.
Temperament.
On ju nii, et kui keegi on sinust erineva temperamendiga on sul sellise inimesega ehk raskemgi läbida kui inimesega, kellel on sinuga sarnane temperament.
Asi laiendub ühelt inimeselt rahvusele ja üldistamisele.
Kuigi ma olen absoluutselt üldistamise vastu, sest eelkõige oleme me indiviidid, siiski mingi tüüpiline joon läbib rahvusi.
Igal rahvusel on oma temperament ja see on suhtumise aluseks. Kui see väljub sinu mugavuse alast, siis tekib kohe tunne, et ...ah need eestlased, soomlased, venelased, somaallased, norrakad jne.
Me kõik, igaüks eraldi ja lõppkokkuvõttes koos, oleme oma rahvusele temperamendi näo tegijad.
Ma ei pane siin mingeid rahvuseid paremus või halvemuse järjekorda, vaid tõden fakti, milline on rahvuslik temperament.
Minule isiklikult näiteks flegmaatikud päris raskesti seeditavad. Nad tulevad ja teevad oma tulemist 10 minutit, mõtlevad vastuseid kauem kui mu minutit järele annaks, nad on nii maru rahulikud nagu bussi ei lähekski! Põhimõtteliselt pole mul nende vastu midagi, inimesena, aga läbides sellise maa esindajatega tunnen, et pean oma temperamenti taltsutama.
Samas võtame näiteks brasiillased, itaallased, kes rääkides elavalt kätega vehivad, on palju vilkamad oma kõnes, nende hüpersangviinilik-temparament on nii erinev eestlase või soomlase omast, et esimese hooga astud sammu kaugemale.
Milline on siis eestlaste rahvuslik temperament?
Üks asi mis mulle kohe meelde tuleb ja ma ei teagi millisesse temperamendi kasti peaks selle liigitama, on ettevaatlikkus ja selline pooleldi õlg ees olemine. Vähemalt mina leian rahva hulgast hoobilt sellise inimese eestlasena ära. Ja tavaliselt läheb see täppi. Selline pisut ebakindla olekuga. Melanhoolik?
Samas kui vaadata hakkama saamist, pidusid, siis on sangviinik kõige õigem eestlase temperamenditüüp. Nii nagu igas inimeses on mitu temperamenditüüpi, üks neist küll domineeriv, on ka rahvuses peidus mitu temperamenditüüpi. Igas rahvuses.
Eestlane võiks siis kanda nime melanhoolne sangviinik = megaviinik :), kes saab kõige paremini läbi teise megaviinikuga. Kõigi teiste puhul astume me sammu kaugemale ja treenime oma kannatust.
Ja need teised megaviinikud elavad....
Pilti vajutades leiad tema peapesakoha.
10 kommenttia:
megaviinik = mega + viin + ik = megaviinatarbija ehk suure viina sõber ehk suur viinasõber. Käib küll eestlase kohta (võib-olla soomlase kohta ka).
eks eestlane käibki.., viina ja peegliga ringi... :)
Alati ei pea mingit suhtlust nägemagi. Ma sain New Yorgi metroos aru, et teisel pingil istub eestlanna, sest noh, ta nägi lihtsalt välja nagu eestlanna.
just, eestlane ei erine millegi nii tugeva füüsilise eripäraga muudest eurooplastest, ometigi on see miski, mis ütleb ära, et tegu on eestlasega, soomlasega vm. hoiak.
Varem tundis venelase Eestis 100 meetri pealt ära, nüüd mitte enam nii lihtsalt. Ilmselt on "lõimumine" kõigele vaatamata haknud mõjuma:) Paistab et sama eestlastega välismaal, hiljutitulnud määrab kergesti, kauem olnud on jõudnud paremini maskeeruda kohalikku olustikku.
Eestist tulnud eestlase tunneb tõesti üsna kergesti ära, kuid need, kes mõnda aega väljamaal elanud, nendega on juba lugu keerulisem :)
Näiteks ameerika eestlasi ma ära ei tunneks, kui nad inglise keelt räägivad, kui aga nad eesti keelt kõnelema hakkavad, siis panen nad kohe paika, et USAst! Päris kergelt saab vahet teha, kas Kanadast või USAst - viimased on palju lärmakamad, terve ruum saab kohe neid täis :D Nii et paljus mõjutab lõpuks ikkagi keskkond, kuidas me käitume ja oleme. Vähemalt minu meelest :)
Olen samas märganud ka, et noorem eestlaste põlvkond käitub hoopis teistmoodi ning on palju rohkem avatud, kui satub mujale.
see on küll õige point, et noored ja vanad erinevad oma käitumiselt ja olekult.
Aga kuidas siis ikkagi on selle eestlase aeglusega, mis venekeelsetes anekdootides on meie peamine rahvuslik tunnnus?
Viimati kuuldud, mis räägitud tõe pähe.
Restoran Riias. Ettekandja tuleb naaberlaua juurde ning vabandab, et praad viibib: "Meile tuli uus kokk tööle - eestlane."
Meil on igas lasteaia rühmas ka vene keelseid lapsi, kes õpivad küll keele selgeks, aga nende temperament, maneerid, lärmakus ja arusaam on ikka hoopis erinev eesti lapsest. Mitte, et meie rühma 4 aastased eesti rahvusest lapsed oleksid vaiksed ja vagurad, aga vene laps on ikka rohkem esiplaanis,kuulda ja näha.Millegipärast tundub ka, et vene rahvusest vanemad on hoopis südamlikumad, tähelepanelikumad ja kipuvad rohkem häid asju märkama.
Kuulasin kunagi 90-ndate alguses Kultuuriülikoolis loengut "Rahvuste eripärad". See oli niivörd hea ja huvitav, et mäletan siiani möne rahvuse kohta tehtud ylitabavat kokkuvötet. Kui ma ei eksi, pidas loengut psyhholoog Ingrid Erme. Tal oli ka muid huvitavaid teooriad, väga tahaks teada, mis temast on saanud, netis pole praktiliselt midagi.
Teiseks soovitan soojalt Ksenofoobi käsiraamatuid - hea huumor ja värsked vaatenurgad. Mul on neid kogunenud ca 15.aasta jooksul 23 tykki - ikka tuntumate Euroopa ja maailma rahvuste kohta. Kui reisile lähen, vötan kindlasti kaasa, paljud arusaamatused jäävad möttes (vöi isegi teos) ära, kui ette teada rahvuse eripärasid.
Eestlaste kohta on samuti olemas Amazon.com'is (nägin kunagi) ingliskeelne variant; minul on need raamatukesed köik eestikeelsed ja nad on olnud yliodavad Tallinna raamatukauplustes. Viimase ostsin veel sellel sygisel. Soovitan soojalt hankida!
Postitage kommentaar